Nii. Räägin teile ära oma loo. Mul on väga piinlik tunnistada, aga mina olin oma loos "armukese" rollis. Me küll voodini ei jõudnud (Jumal tänatud!), aga siiski olid meil telefonikõned, kokkusaamised, suudlused, hellushetked jne..enne, kui te mind hukka mõistate, lugege palun lõpuni:)
Kohtusin temaga mõni aeg tagasi. Kuna ta mulle alguses kohe sümpatiseeris, jutt sujus ning klapp oli meie vahel olemas, siis küsis ta minult mu telefoni numbrit. Muidugi sai ta selle. Me helistasime, saatsime sõnumeid. Kuna me ei ela ühes linnas, siis kokku me ei saanud u paar-kolm nädalat. Ja kui uuesti kokku saime, sain temalt ka suudluse..kõik oli nii ilus ja lilleline, nägin maailma läbi roosade prillide..Ja siis mõni päev hiljem tuli pauk, tal on naine. Teadsin, et tal on laps, aga naine..Respekt talle selles suhtes, et ta oli minuga aus..aga nagu jutust selgus, siis nad elavad naisega ainult lapse pärast koos ja suhe kui selline on neil juba ammu enne mind läbi. Ma ei teadnud, mida teha..pea oli mõtetest paks, ma olin ju sellesse mehesse armunud! Ütlesin talle, et vajan mõtlemisaega, sest ma pole mingi perekonnalõhkuja..selles suhtes, et olgugi et nende suhe on läbi, nad elavad siiski koos! Mõtlesin kogu loo ära lõpetada. Aga ma ei suutnud. Asja tegi keerulisemaks see, et mõni nädal hiljem ütles ta mulle, et armastab mind. Tuletasin talle pidevalt meelde tema last, naist. Aga ta ütles seda, mida alati. Mul oli niiiiii halb tunne, sest mina olin armunud mehesse, kellel oli juba pere olemas..ja nüüd ka tema oli minusse siis armunud. Kujutasin endale vaimusilmas ette, et kui see mees peakski minu juurde tulema, siis endine naine ja laps jäävad ju siiski..endine elu, kui ta alustaks ka minuga uut elu. Te ei kujuta ette, kui paha tunne mul oli..ainus lohutus oli see (mida mees ise kordas kogu aeg), et naisega on tal kõik nagu nii läbi. Ma polnud talle kunagi öelnud seda, et olen temasse armunud, kuid ühel hetkel kuulis ta seda. Ma tahtsin, et ta teaks..Sest mõne nädalaga oli ta muutunud, ta ei helistanud enam nii tihti kui varem, me ei saanud kokku..Ühel õhtul helistasin talle ise ja küsisin, et miks ta mulle pole enam helistanud, et kas tal on keegi teine nüüd..ja teate, mis vastuseks tuli? Tal on oma naine, kellele helistada. Mu maailm varises kokku, et nüüd on siis oma naine? Siiamaani ei olnud nagu, neil oli ju kõik läbi. Ja pärast seda telefonikõnet pole me suhelnud, mina enam tema numbrit ei vali ja tema ei helista ka mulle..Kusagil paar nädalat tagasi otsustasin tema tausta uurida veidi ning selgus, et tal on ka teine laps eelmisest kooselust. Järelikult, oleksin ma olnud tal kolmas naine..kui tal pole neid veel olnud. Järelikult, tegu ongi seikleja mehega, kes otsib ainult seiklust, paneb endasse naised armuma ja siis..eks ma olin noor ja loll ka..aga kõik tundus niiiii siiras, kõik see, mida ta mulle ütles, kõik need suudlused..aga kuklas kumises siiski, et tal on pere..see oli mulle väga närvesööv..On siiani, sest ma muudkui mõtlen sellele, kuidas mind mingi mängukannina ära kasutati ja siis, kui ära tüdineti, visati minema. Aga kõige hullem on see, et ta ei räägi ka. Ta oleks võinud mulle öelda, et kõik on läbi, game over. Aga ei, ta ei helista, ei saada sõnumit, ei võta muul viisil ühendust. Ma tahan ainult teada, et ma olingi talle vaid meelelahutus, mitte midagi muud. Mul on niiiiii halb tunne selle kõige pärast, kuigi ma pean tunnistama, et see aeg, mil temaga koos olin, oli mu elu ilusaim aeg siiani. Ja nagu ma enne ütlesin, voodisse me ei jõudnud, kuigi see oleks mitu korda juhtunud. Aga õnneks ei! Sest nüüd, targemana, ma mõtlen, et oligi parem, et niigi hästi läks ja see asi ära lõppes, see oleks võinud lõppeda paljupalju hullemalt..praegu sain ainult mina haiget, aga hiljem oleks saanud ka tema perekond haiget.
Aga mida ma öelda tahan on see, et kui ma olin selles suhtes, siis mõtlesin, et mina ei peta kedagi, mina olen vaba ja vallaline, noor ning armunud. Mul olid liblikad kõhus, mulle sosistati kõrva miljoneid kauneid lauseid, hõljusin seitsmendas taevas. Ma ei osanud arvatagi, et kõik see ilus lõppeb kord. Ja ikkagi, ma teadsin, et nende vahel on kõik läbi. Ma lihtsalt uskusin seda, mida tahtsin uskuda. Ja siis, kui see jama hakkas pihta (ei helistanud enam jne) jõudsis mulle kohale, et olen paremat väärt..kuigi mul on selle mehe vastu siiani väga suured tunded, aga ma üritan neist lahti saada..Teate, kuidas näpud sügelevad vahel, tahaks talle nii helistada, aga ei. Ma lähen oma eluga edasi ja ei tee enam kunagi tegemist meestega, kellel on perekond..ka "nii ja naa"-naine.
See on ju lihtsalt niii närvesööv, aga no loomulikult ma seda ei teeks, ma ei teekski midagi. Iseasi kui õige see ka on, kõik enda sisse jätta ja muretseda isegi kui see pole minu mure. Aga kui korra leiad et on midagi kahtlast siis tekib huvi edasi otsida ja jõudes asja tuumani ei saa enam niisama istuda.
Aitaks Sind kui saaks ja oskaks. 
Foorum