EEVA naistekas

Kas tõesti ootad kevadeni ??
seee on ju nii pikk aeg , ma ei tea, see on nagu seebikas ..

Ma tean, et see on pikk aeg. Aga selles asi seisnebki, et kui kevadeni sama asi jätkub, siis on kindel, et isal on selle naisega ikka midagi tõsisemat, mitte ei ole enam tegu mingi "enese tuulutamisega". Siis on aeg juba rääkida, sest kahte naise paralleelselt meie ühiskonnas ei peeta ja see teeb haiget.

Mul lihtsalt tekib tunne, et huvitav kas sellel teisel naisel pole mingit eneseuhkust, et nii kaua abielus mehega koos olla. Mulle oleks küll ebameeldiv mõelda õhtuti, et oi, nüüd mu kallis on praegu oma pere juures.

Ma ei tea ka.
Oeh, ma ei saa kogu aeg selle peale mõelda, lähen hulluks muidu, seega leidsin olukorras positiivse: Nüüd, kui oma huvidega tegelen või sporti teen, siis kujutan ette, et mida rohkem ka pingutan, seda rohkem see naine mu isast kaugeneb. Ma tean, et see tegelikult sellele naisele kuidagi ei mõju, aga selline mõtlemine süstib tohutult motivatsiooni. Või siis, mida rohkem ma oma eesmärkide poole püüdlen, seda rohkem see naine haiget saab. Pealegi on mul suurenenud võime ennast mitte inimeste peal välja elada, vaid jällegi oma hobidega tegeldes. Kulutan kogu oma viha ja energia hobile pühendumiseks ja pärast on hulga parem olla. Varem ma niimoodi keskenduda ei suutnud.
Aga kui pöörduda jälle põhiprobleemi juurde tagasi, siis hoian silmad lahti!

väga nõme situatsioon ikka. endal vanemad lahutasid veidi peale minu sündi ehk siis väga ammu. see tõttu ei oska ennast täiesti sinu olukorda panna. sinu juttu lugedes sain aru et isad on meil erinevad, sinu isa tundus selline kergesti ärrituv, julge ja nagu sa ütlesid egoistlik, seega ma arvan et temaga rääkimine ei aita. ta paneb sulle ainult pähe, et sa emale ei räägiks. kui üks inimene teist armastab siis ta ei teeks talle nii nagu sinu isa teeb sinu emale. seega ma arvan, et sa siiski peaksid emale sellest rääkima. vastasel juhul on "koorem" sinu õlgadel ja saad ise väga haiget ja mõtle kui alatult su isa su ema lollitab. ja võibolla su ema ja isa räägivad oma vahel asjad selgeks ja lahutust ei tulegi. isa jätab selle/need teise/teised eide/eided maha. ja kui lahutus tuleb siis ega see et vanemad lahus elavavad ei tähenda, et ühte vanemat enam järsku pole, sa saad ju tal alati külas käia, helistada jne.

ehk asi ikka laheneb, sa ei pea seda nn asja lahendamise koormat enda peale võtma, hiljem võib juhtuda, et süüdistad juhtunus ennast (ntx kui räägid emale sellest asjast ja see nad lahku viib).


Samas ei tohiks ju ainult sms-e kogu asja aluseks võtta, kui sms-dest asi kaugemale ei jõua siis on ju OK ja kogu asi vaibub ehk. Aga kui võimalik siis ikka jälgi jah, et kui tõsised need sms-id on. äkki kogu asi käibki ainult sms-i tasemel st ainult flirtimine. Või oled sa kindel, et seal on midagi enamat ja intiimsemat?


On muidugi ka mehi, kellele pere on kõige tähtsam, kuid siiski on ka nn armuke olemas. Sellistel meestel on pere esmajärguline ja armuke teisejärguline, ja mulle tundub, et sinu isal on ka äkki nii, et pere on ikka esikohal aga ta siiski otsib vaheldust, mis ei tähenda, et perekond võiks puruneda... ja see ei tähenda, et isa su ema ei armasta enam.


Samas hetkel ei suuda ma mõelda sel tasandil nagu mõtleb Merlin- et äkki ikka räägiks ja vaataks, et kas tuleb lahutus või mitte ja kui tuleb, et siis saab alati ju ühel vanemal külas käia, kuid see ei ole tegelikult nii lihtne...


Ja mõtle kui juhtubki, et su vanemad lahutavad, siis võib ju juhtuda, et su isa hakkab elama koos selle teise naisega või isegi abiellub temaga.. kas sa siis suudaks isale külla minna, kas sa taluksid üldse sellist situatsiooni?


See on suht valus teema...

Meil just emaga tuli kogemata teemaks petmine. Ja ema ütles selle peale :" Kunagi ei ole üks pool selles süüdi, et tuleb naine ja viib perekonnaisa isa ära. Ka naine on omamoodi süüdi, kas just süüdi, aga mingi asi peab selle taga olema. Sest kui peres on kõik korras ei tohiks ikka mees teise naise juurde minna.
Loomulikult ma ei tahtnud nüüd sellega öelda seda, et teie peres on midagi pahasti vms.. See oli minu ema arvamus petmisest, kuid mitte sinu sitoatsioonist.

appi, aabits, jube kahju on Sinust. mul läks endal ka silme eest mustaks, kui kuulsin, et mul mõlemapolsed vanavanemad on üksteist petnud, kusjuures mõlemad ca 40a abielus olnud eksole. aga kokku jäänud. endal läksid vanemad lahku, sest isa pettis mu ema kui ema minuga rase oli, niiet ise olen küll jumala skeptik tulevase abikaasa suhtes.
igatahes, üks kindel asi mida ma Sulle soovitaks, oleks, et uuri välja kindlam tala kui SMSid! sõltub ka muidugi, kui palju Sa teada tahad..aga paljudel nö keskeakriisis meestel on flirtimine lihtsalt väljund, et ennast noore ja seksika ja värskena tunda, asi ei pruugi SMSidest ja flirtivatest õhtusöökidest kaugemale minnagi. vot jällegi küsimus, mida pead Sa petmiseks?
teiseks, Sa võiksid välja uurida om ema seisukohad. kõige lihtsam variant oleks küsida emalt, kas ta kunagi Sinu isa petaks. kui ema päriks küsimuse põhjust, ütle lihtsalt, et Sul sõbranna vanemad praegu pahuksis petmistega ja Sind huvitab, et kuigi Sinu arust on Su vanematel väga tugev abielu, siis samas arvasid Sa sama sõbranna vanemate abielu kohta ja vot nüüd on sellised jamad. ürita kätte saada emalt mingisugune lektüür, aga võta sellest välja enda jaoks vajalik info - ehk siis kas Su ema oletab midagi isa tegemiste kohta ning kui ei oleta, siis mis piirini asjad lahti keerleks. kui Su ema ütleb, et võtaks mõtlemata lahutuse, siis hoia end küll tagasi. kui oled millestki valesti aru saanud ja sellepärast vanemad lahutavad, ei saaks Sa kaua magada.
isa kohta otsi märke ta hoolitsemise juurest - enamus mehi hakkavad peaaegu, et poole rohkem enda eest hoolitsema, kui tekib värske suhe.
kõige tähtsam enne igasugust tegutsemist on KINDLUSTUNNE. kui Sa näiteks räägid isale oma kahtlusi, tunneb ta, et juba oodataksegi temalt halvimat ning hoopis see võib teda lõpuks reaalse petmise teele tõugata. samuti võid silmi vilksutada ja rääkida süütult midagi sellist, mis temas tekitaks süümepiinu juhul kui ta tõesti Su ema petab - jällegi, loe inimese kehakeelt, vaata reaktsioone ja uuri. kui vanemate abielu Sulle tähtis on, on praegu käes aeg mängida kodust Poirot. ole kaval ja ära endale kõige käigus haiget tee, kui Sul ikka paha hakkab vaid mõttest tollele naisele, siis ära hakka ka mingit kättemaksu vaagima. ja oma isaga ära ka suhteid tuliseks aja, enne kui ta ise oma suhte tuliseks ajanud on ema ja/või armukesega.
pea vastu!

Merilin: Kui minu vanemad peaksid selle olukorra pärast lahutama, siis ei oleks minu jaoks üldse probleemiks see, et kuidas ma hakkan külas käima jne, vaid pigem see, et mida vanemad ise tunnevad. Asi on selles, et kui mina sellele teemal nö "otsa lahti teen" ja see siis ka mingi suurema tüli või lahutuse tekitab, siis tunneksin ma ennast ikka väga süüdi ja muretseksin, et mida tunneb ema (kes arvatavasti isa väga armastab), kui kuuleb, et mees teda petab. Kui nad peaksid lahku minema, siis küll mina ikka hakkama saaksin.

Praegu ongi mul kohutav tunne, et kui midagi juhtub, oleksin nii või teisiti mina süüdi. Sest:
a) Kui ma midagi ette võtaksin ja sellest mingi draama kujuneks, mõtleksin, et miks ma ometi asja sinnapaika ei jätnud.
b) Kui ma midagi ette ei võtaks ja tõde tuleks mingil muul viisil päevavalgele, siis tunneksin, et miks ma ometi midagi varem ei teinud?

Varasemates postitustes on mulle öeldud: Vanemad lahendavad üldjuhul oma probleemid ise, ära sina ennast vahele topi. Aga mis probleeme siin lahendada on, kui ema ei teagi midagi ja isa samal ajal ringi tõmbab? Oleks siis, et ema oleks sellest teadlik.

Kindlasti on isal omad põhjused ja ema midagi valesti teinud, et ta praegu niimoodi käitub. Aga siit suudan ma ainult seda järeldada, et kui mees tunneb, et abikaasaga ei klapi ja juba teise naise juurest läheb salaja lohutust otsima, siis on ta lihtsalt nõrk, et ei julge naisega avameelselt rääkida ja kui vaja, lahutada. Ma ei ütlegi, et mu ema on perfektne abikaasa, aga samas ei näe ma ka midagi nii jubedat, et isa peaks teise naise juurde minema. Kujutan ette, et teised paarid tülitsevad samamoodi ja isegi hulleminigi.
Samas mina ei näe su 100%, mis mu vanemate vahel tegelikult toimub.

Asi on selles, et sellele mõtlemine koormab mind kohutavalt. Mõnikord ei see öösiti uinuda, eile nutsin end magama. Selline asi ei saa jätkuda, kuna lõpuks olen ma vaimselt lihtsalt väga koormatud. Ei tahaks, et see hakkaks minu õppeedukust ja suhteid sõpradega mõjutama. Samas ei taha ma sellest koormast vabaneda ka uisapäisa tegutsemisega. Peab ju olema mingi suhteliselt kindel kuldne kesktee, aga ma ei leia seda!
Vahel mõtlen lihtsalt, et ma ei suuda sellele kogu aeg mõelda, ma olen noor inimene ja peaksin oma suve nautima ja nautima seda, et mina ei ole veel selliste probleemide sees. Aga praaegu kogu aeg, kui olen üksi ja midagi parasjagu ei tee, tungivad pähe isa armukesega seotud mõtted. Nagu elaks oma vanemate, mitte enda elu. Loomulikult, ka mina puutun asjasse, aga praegune olukord on ikka eriti nõme. Kui ma selle teema aga sinnapaika jätaksin ja sellele ei mõtleks ega sellega enam tegeleks, tunneksin ennast JÄLLE süüdi. Ühesõnaga iga asi, mida saaks teha, tundub vale.

Tere,aabits!märkasin seda teemat alles nüüd,lugesin kõik postitused läbi ja tundub,et olukord on tõesti üsna keeruline,aga vastupidiselt paljude teiste kasutajate arvamustele leian mina,et isaga rääkimine oleks suht mõttetu tegu,sest olen üsna kindel,et su isa ei hakkaks sinuga seda teemat arutama.usu mind,ükskõik kui vana sa ka ei oleks,vanemate jaoks jäävad nende lapsed alati lasteks ja iga vanem üritab oma last sellistest muredest säästa,lastele räägitakse sellistest asjadest alles siis kui asi juba tõesti nii kaugele arenenud,et hakatakse lahku minema ja muud võimalust lihtsalt enam ei ole ja isegi siis üritatakse ikka kõige hullemad nüansid laste eest saladusse jätta.usun,et kui isale oma kahtlustest räägiksid,siis ta üritaks sulle iga hinna eest selgeks teha,et oled lihtsalt asjast valesti aru saanud ja tegelikult ei ole kõik üldse mitte nii nagu sulle tundub ja edaspidi ta lihtsalt hoiaks oma telefonil hoolikamalt silma peal või siis kustutaks kõik sellised sõnumid hoopis ära.ja mis puudutab su ema,siis arvan,et ta teab mis toimub või siis vähemalt aimab,sest kui oled inimesega 20aastat koos elanud,siis sa tunned teda nagu oma viit sõrme ja 100% iga naine saab aru kui ta mees teda petab,(naiselik vaist või midagi sellist)lihtsalt võibolla,et su ema ei näita seda välja,sest ka tema saab aru nagu sinagi siin enne mainisid,et tal ei jää muud üle kui oodata ja loota,et see ,,suhe,, su isa ja tolle teise naise vahel lõppeks,sest te ju ei saaks ainult ema palgast elatud,muidugi võiks su ema lahutust nõuda ja kohtu kaudu isale alimendid peale panna,aga üldjuhul naised ei tee seda juba jälle selle pärast,et ei taha oma lapsi selliste jamadega traumeerida,lihtsam on kannatada ise kui panna kannatama oma lapsi.


ja lõppkokkuvõttes ega ma ei oskagi muud nõu anda,kui et ole tugev ja varu palju-palju kannatust,loodame siin vist kõik,et kogu see jama varsti lõppeks,su isa mõistuse pähe võtaks ja,et te jälle koos õnnelikud võiksite olla!

sry,et kogu juttu ühte postitusse ära ei mahutanud,aga tahtsin veel lisada,et ka mina olin kunagi taolises olukorras. olin siis mingi 10-11 aastane ja kogu lugu oli minu jaoks väga stressitekitav ja jube. mäletan,et ühel sügisesel päeval ütles mu ema mulle,et paneksin end riidesse sest me läheme välja,kuhu ja milleks ta mulle ei selgitanud.sõitsime bussiga oma kodust teise linnaotsa,rajooni kus me tavaliselt kunagi ei käinud,ühes peatuses läksime bussist maha ja hakkasima mööda ühte tänavat jalutama,äkki jäi ema ühe maja ees seisma ja küsis,kas see maja meeldib mulle.see oli selline ühekordne eramaja suure,kuid mitte eriti hoolitsetud aiaga.mulle see maja eriti ei meeldinud aga kuna ma aru ei saanud miks ema seda mu käest üldse küsib,vastasin ma,et ei tea.sellepeale ütles ema,et me kolime sellesse majja elama.mina muidugi ei saanud ka siis aru mis teoksil ja hakkasin küsimusi esitama,et miks me siia kolime jne.lõpuks jõudsime jutuga sinnamaale,et ema ütles mulle,et sinna majja ei koli me mitte terve perega vaid ainult meie kahekesi,isa aga jääb vanasse koju edasi elama. ema nimelt oli selle maja juba enne üürinud ja kõik ettevalmistused ära teinud,oli vaja veel ainult vanas kodus asjad kokku pakkida ja tulema tulla.minu jaoks oli see muidugi kohutav šokk,mäletan järgmist päeva vist elulõpuni,hommikul kui ärkasin olid emal juba asjad koos,ta käskis mul hommikust süüa ja riidesse panna,kõik oli nii vaikne,ema-isa omavahel ei rääkinud,ka mina ei söandanud sõnagi lausuda,toit ei läinud kurgust alla ja kui riides olin ja välja hakkasime minema,nägin et isa istub köögis kummargil tabureti peal ja ta keha vappus nii,et sain aru,et ta nutab...ja kuigi sellest loost on nüüdseks 15aastat möödas,tulevad mul praegugi siin sellest kirjutades pisarad silma. ema ei seletanud mulle siis milles asi ja miks me ära kolime ja mulle tundus,et ta on isale kohutavalt ülekohut teinud.kahjuks ei olnud mina nii tugev kui aabits,minule mõjus kogu lugu palju hullemini,sel õppeaastal langes mu õppeedukus kohutavalt,mul oli pidev masendus,unehäired ja peavalud.kuid õnneks said järgmiseks suveks mu vanemad kogu sellest draamast üle,leppisid ära ja kolisime jälle oma vanasse koju isa juurde tagasi.kogu järgmise õppeaasta tegeles isa sellega,et mu õppimine jälle korda ja järjele saaks. aastaid hiljem sain ka teada ema ja isa lahkumineku põhjuse,see oli sama mis sinulgi,aabits,isal oli armuke.muidugi pärast seda lugu lõpetas ta tolle naisega kõik suhted ja nüüdseks nagu juba mainitud on sellest loost möödas 15 aastat ja mu vanemad on siiani õnnelikus abielus,nii et mehed küll vahel löövad üle aisa,aga see ei tähenda veel kaugeltki seda,et nad mingi suvalise naise pärast oma abikaasa ja lapsed maha on valmis jätma.

eelmine postitus minu kirjutatud.

Tere, kadrian!
Ühesõnaga sa arvad siis, et ma ei peaks probleemi "lahendamise" nimel esialgu midagi ette võtma?

Ma tegelikult seda küll ette ei kujuta, et mu ema aimab, et isal on armuke. Võib-olla ma lihtsalt ei mõista seda, kuna mina ei ole veel nii elukogenud, et seesuguseid asju tajuda...

Kardan samuti, et sellele probleemile mõtlemine võib minu elule laastavalt mõjuda. Enne isa teisest naisest teadasaamist oli minu üheks suurimaks eesmärgiks gümnaasiumis edukalt hakkama saada, et peale seda rohkem uksi mu ees valla oleks. Praegu näib sellest tähtsam olevat vanemate omavahelised suhted. Ma tõesti ei tahaks sellel probleemil enda muud elu häirida lasta, aga ei kujuta ette, kuidas see aja jooksul mõjub. Üritan muudele asjadele keskendudes sellele mitte mõelda, vabadel hetkedel on aga see põhiasi mu peas.

Üldiselt olen isa sõnumeid uurinud niiviisi pisteliselt. Järgmine kord, kui võimalus tekib, üritan välja selgitada, kas on kokku lepitud mingeid silmast silma kohtumisi või on neid olnud. Ei kujuta muidugi ette, et 40-aastane mees viitsiks mingi virtuaalse kaaslasega jännata, aga kuna mu isa töötab ja veedab aega suhteliselt palju nt arvuti taga, siis võib-olla on see võimalus olemas?
Ebameeldiv on ka see, et absoluutselt iga kord (eriti nüüd, kui tal on puhkus), kui ta läheb kuhugi suvepäevadele või töö asjus teise linna, kujutan ette, kuidas ta seal tolle teise naisega koos õhtuid veedab.

Aga kas see poleks võimalik, et keegi lihtsalt tahab ligi tikkuda ja saadab selliseid sõnumeid, et äkki polegi isa kirjutatud need? Samas lille saatmisest - äkki oli kellelgi sünnipäev..

no aga kui keegi tahaks lihtsalt ligi tikkuda,kas siis isa hakkaks neid sõnumeid oma telefonis alles hoidma???kui oleks mingi niisama ligitikkuja ja mees ise pole asjast üldse huvitatud,siis ta oleks ka asja juba lõpetanud ja ligitikkujale selgeks teinud,et midagi ei ole ega ka tule ja sellised sõnumid oleks ta juba ammu ära kustutanud oma telefonist.


aabits,ma tõesti ei saa mingit kindlat soovitust anda,sest ma ju ei tunne su isa ega tea milline inimene ta on,aga mulle tundub,et sa ei peaks antud hetkel midagi tegema hakkama,tean,et sul on raske ja ainus mida kindlalt soovitada julgen,on see,et kui tõesti tunned,et koorem hingel liiga raskeks hakkab muutuma,võib olla prooviksid psühholoogi poole pöörduda?sest ükskõik kui väga meie kõik siin sulle toeks olla ei sooviks,ei suudaks me ikkagi anda piisavalt adekvaatset nõu.seda enam,et nii palju kui on siin foorumis kasutajaid,on ka erinevaid arvamusi ja kõik need erinevad arvamused võivad sind veelgi rohkem segadusse ajada.


igal juhul anna ikka teada kuidas läheb ja püüa vastu pidada,oleks tõesti ääretult kahju kui see vahejuhtum su elu ja tulevikuplaane negatiivselt mõjutama hakkaks.

aga... nagu ma aru sain, siis sa pole isaga sellel teemal rääkinud ( v.a see aasta tagasi vms. ) mina isiklikult räägiksin pigem emaga, kui isaga, ma lihtsalt ei julgeks isaga rääkida. tegelikult pole veel sugugi kindel ju, et su isal on armuke, kuigi kõik sellele viitab. näiteks see musi-musi ühe sms-i lõpus. võibolla see naine on lihtsalt selline edev ja veidi pealetükkiv ning see tõttu saadab nii palju sms-e ja sellise lõpuga, nagu võibolla ta mõtleb sellist sõbralikku musi või nii. ma ei püüa seda naist kaitsta ( inimesed, kes teiste peresid lõhuvad ajavad mind tegelikult kohutavalt närvi ), vaid öelda, et võibolla sa mõtled üle ja peaksid lugema läbi kõik sõnumid, kaasa arvatud need mis isa on saatnud. ja kui sa oled juba täiestitäiesti kindel, et isa ema petab, siis püüa esialgu isaga rääkida. aga ma ei tea, ära ehk algul maini, et nägid sõnumeid. kui ta ütleb sulle unusta see lihtsalt ära ja ära emale midagi maini, siis ütle, et räägid emale, kui ta sulle asjast ei räägi ja kui ta selle naisega suhtlemist ei lõpeta. aga ennem kui lähed isaga rääkima, siis veendu, et ta tõesti ema petab. muidu kui tuleb välja et polegi midagi siis on päris nõme endal olla ja isaga ka väga nõme edaspidi suhelda.


loodan, et asi saab varsti lahenduse.

siin enne mind on ligitikkujast kirjutatud, aga oma ei mõelnud oma eelmises postituses päris seda vaid, et võibolla on su isa ja see naine lihtsalt sõbrad. ja naine tahab ka vaid sõber olla, aga ta ise ei pane tähelegi, et ta on liiga hüper. loodan, et saad aru mida ma mõtlen.

Tegelikult on asi nii, et nii mu isa kui ka selle naise peaaegu kõikide sõnumite lõpus on musi, mis on ääretult nõme, nagu mingid 12-aastased armunud.
"Kas päike paistab, musi?"
"Ma kingapoes, musi."
"Kuidas ilm on, musi?"
arrrrrghhhh

No siis jah, kui isapoolt ka selliseid sõnumeid on. Mul lihtsalt endal on kogemusi sellise inimesega, kes üritas ligi tikkuda. Sõnumeid ära ei kustutatud ja mina muretsesin ilma asjata.