EEVA naistekas

sa võiksid nende naiste numbrid üles otsida ja siis infopluss.ee , sealt saab panna numbri ja siis tuleb ette selle naise nimi . siis saad ta nime teada ja edasi

No need on ta töökaaslased, kindlasti nad teavad!

. no tõesti . kui neil naistel niii mehe igatsus , siis ostku vibraator ! täitsa lollakad inimesed . ot , nad pole inimesed , nad on midagi muud . nad on kiimas lehmad .

See on ikka väga haige olukord:angry:. Arvan ka, et rääkimine ei teeks paha. Kõige hullem ongi see inimene, kes pereinimesele külge ajab. See on haigus, mitte midagi muud olla ei saa. Normaalne inimene otsib endale vallalise kaaslase, mitte ei hakka abielumehi nillima. Proovi tõesti ääri-veeri isaga rääkida sellest teemast, aga hästi suure ringiga, mitte ära plahvata kohe näkku. Võid talle ka oma tunnetest rääkida, et mis siis saaks, kui teda enam ei oleks ja kas ta teie - oma laste - peale üldse ei mõtle jne.

Kallis Aabits, kuidas olukord on hetkel-suvel ? On kõik nagu ikka teil pereelu või siiski toimub midagi kahtlast vahel ? Oled avastanud midagi vms ?

Pole enam isa asjades tuhninud. Perega on kõik korras ja kahtlast pole märganud. Valupisted löövad küll südamesse kui sellele mõtlen. Samas kaldun arvama, et võib-olla läheb ta ikka lõpuks selle naisega lahku, no ei saa ju olla nii, et 10 aasta pärast on tal ikka sama armuke. Kui ma praegu selle teema üles võtaksin, läheksid nad arvatavasti lahku, samas võib-olla oleksid pensionieas niivõrd õnnelikud. See on väga kahe otsaga asi.
Muide seda olen küll märganud, et kui isa telefoni nt ööseks kööki jätab, siis lülitab ta selle välja..

Nohjah. Selles suhtes on siis kõik hästi. Et andesta, et seda haava kipitama panin. Loodame , et kõik läheb hästi edasi. Ning isa unustab SELLE naise. Kui SEE sellisel määral peaks olemas olema.

Mu isa on ikka totaalne jobu!
Mõtlesin küll, et enne kooli algust ta telefoni ei vaata, et äkki suvega lõpeb see jama ära, aga kuna ta oli selle aknalauale unustanud ja see oli hea võimalus sinna kiigata (tavaliselt ta kannab seda endaga hoolega kaasas või lülitab välja), siis ikka vaatasin. Ühesõnaga ta oli nüüd nädalakese teises eesti otsas töö asjus. Sõnumeid vaatasin suvaliselt, igat ühte ei julgenud hakata vaatama, et äkki isa tuleb. Sain aru, et isa oli oma "tööreisil" viibides õhtuti selle naisega kohtunud. Mul tuli jälle see rõve hirm peale. Viimasel ajal, nt sõpradega koos olles, olen suutnud selle unustada, aga mõte isa armukes(t)est kummitab mind iga päev. Ma ei suuda otsustada, mida ette võtta. Ühest küljest oleks mõistlik end sellest eemale hoida, mitte kummalegi midagi rääkida ja vaadata, kuidas asi lahenema hakkab (kui üldse hakkab). Mõtlesin, et peaks isaga hästi sõbralik olema, et siis vaatab, et milleks talle see teine naine kui oma pere nii normaalne on, aga see ei tule mul eriti hästi välja. Me just ei tülitse, aga kui ta tuleb jälle et "Mis teed?" "Mis plaanis on?" siis eriti pikalt ja naerulsui ma temaga küll ei räägi, ei suuda lihtsalt.
Samas kui ma midagi ette võtaksin, siis oleks suur risk, et ajan asjad oma susimisega veel hullemaks. Kujutan tegelikult ette, et kui isa saaks teada, et ma ta teisest naisest tean, siis ta läheks omadega ikka väga puntrasse, viimati hakkab veel jubedalt jooma või ma ei tea mida hullematki. Beautiful siin ütles ka, et ta on igasugu jama oma perekonnas näinud ja kui end vahele segada, siis lähevad asjad hullemaks.
Ma olen täpselt kahevahel: Üks pool minust sunnib mind midagi tegema, kuna ma sain sellest teada, siis oleks nagu automaatselt minu ülesanne midagi selle parandamiseks teha. Samas, kuigi ma olen viimasel ajal elule teise pilguga hakanud vaatama, siis ei ole ma ikkagi kindel, kas ma olen nii küps mõistmaks, mida tähendavad 20 aastat abielus olnud inimeste omavahelised suhted ja kas nö "eksiteele" on kerge sattuda, võin oma "lapsearusaamadega" mida väga valesti teha!
Muide, mu isa on sellele naisele juba ainuüksi kolme päeva jooksul 10 sõnumit saatnud, samas mu emale saadab eemalviibides 1-2 sõnumit päevas. Kõige rohkem tahaks lihtsalt isale kõik näkku karjuda, aga tean, et see on viimane asi üldse, mida ma praegu teha võiks.

Oeh, ega meiegi siin seda Õiget nõu Sulle anda ju ei saa. Üks asi on tõesti see, mida Sina kirjutad ja mis tegelikult on ning teine asi on see kuidas Meie siin seda näeme. Jah, ma usun , et see otsuste tegemine ei ole just kerge. Samas mõtle nüüd, kas Sa tahaksid, et midagi ettevõetaks või tahad, et kõik laheneks nö ise ? Mina selles valdkonnas ei ole just Sina-sõber, aga mingil määral saan toeks ikka olla. Ma ei saa üldse aru, kuidas saab üks mees panna kõrvalt, kui kodus endal niiii tore tütar ning kindlasti ka naine. Äkki peaksid enne kooli algust tegema vanematele ettepaneku minna üheks nv telkima, reisile ? Teie kolmekesti ( kui sul juhuslikult kedagi veel ei ole). Ja siis võid vaadata, kas ta pühendab end tõesti teile, või on telefon tal "äriasjus" kogu aeg kaisus. Aga nüüd oled kindel, et tal on keegi jah ?!

Noh.. mina soovitan sul isaga rääkida.Ausalt välja öelda kõik,mis sul hingel on sest ega sul pole ka ju kerge sellise saladusega elada.Või mis ?

Olen jah kindel, et on keegi teine tal.
Mul on tunne, et ma lihtsalt ühel hetkel pean selgusele jõudma, kuidas oleks õigem käituda. Nii uisa-päisa ja sunniviisiliselt praegu mingi teguviisi kasuks ei otsusta. Kaalun seda asja veel. Selle rääkimisega võin ma ka ema ja isa vahelise abielu purustada või siis muuta asja paremaks, seega väga riskantne.

Igatahes ma ei soovitaks isaga rääkida. Aga ma ei oska ka öelda mida võiks teha. Ma tean , MIDA MINA teeksin. Minu otsiksin selle nr'i isa telefonist üles. Vaataks netist kes see naine on.. Teeks sellist tautsauuringut vms ning siis teeksin midagi edasi. Aga jah nagu -Mannu- siin ka vist üks kord ütles, ma purustaksin selle naise täielikult..

Aga selle kaudu jõuaks siiski asi ju isa kõrvu ja võrduks hullemaga kui isaga rääkimine.

Oled sa emale rääkinud? Ma soovitaksin , sest ma arvan , et vb hakkaks sul endal kergem ja saab ka ema teada , milline mees tal on ! Vb koliksite venna ja emaga natukeseks kuhugi ( nüüd suvel oleks muidu parem olnud , vanavanemate juurde nt.) siis saaks ehk isa oma rumalusest aru , hakkaks oma tõelist pere igatsema ja elaksitegi kõik rõõmsalt koos ilma isa armukesteta , samas annaks see iale õppetunni ja ehk ta ei teeks siis enam nii. Loodan , et mu postitusest oli kasu.

Kui ma üldse midagi tegema peaks, siis emale rääkima küll esimese asjana ei läheks. On lihtne öelda, et kolige vanavanemate juurde jms, aga esiteks nad ei pruugi pärast kokku jääda ja ma ei saa emaga kahekesi tema palgast hakkama (vend majandaks hädavaevu ise ka, aga temalgi pole isiklikku kodu). Me elame isa majas ja emal ei oleks kuhugi minna, kui lahutus tuleks.
Muide, tegin uue avastuse. Mu ema on korduvalt soovi avaldanud, et ta tahaks töölt ära tulla, et meie pere saaks isa palgaga ka hakkama. Aga isa on alati öelnud, et me ei tuleks toime jne. Ma leian, et tuleks ikka, kui lihtsalt kokkuhoidlikumalt oma väljaminekuid planeeriksime. Võib-olla isa arvab, et kui nad peaks kunagi lahku minema, siis emal oleks ikka töökoht olemas. Kuigi ema räägin küll kogu aeg nii, nagu nad jääksid elu lõpuni kokku, pensioniplaanidest jne.

Mina teeks nii, et ei saaks teada, et mina see olen.

Ma ei saanud praegu päris täpselt aru, seletaksid uuesti?

Ma arvan, et ma küsiks oma isalt otse, et kas ta armastab ema ja ütleksin, et "te olete viimasel ajal üsna palju tülitsenud ja see ei meeldi mulle". Kombineeriks midagi kokku. Aga emale ja isale ma ei ütleks, et "armuksest" midagi tean. Räägiksin ehk ema ja isaga, et koos võibolla midagi ette võtta ja koos kuskile minna kõik koos, see ehk ühendaks perekonda. Samas uuriksin, et kus isa ka käib (nt kui ta kodust ära läheb, siis küsin, et kuhu lähed või millal tagasi tuled vms). Äkki peakski isaga rohkem aega koos olema, et ta ei saaks tolle naisega koos olla... Näitaksin isale, et hoolin temast...Aga surkima seal vahel ei hakkaks, sest ma ei oskaks küll pärast kõike seda jama ära selgitada..


Aga ma arvan, et kui isal oleks tõsiselt keegi teine siis ta oleks sinu emast võibolla juba lahku läinud või kaugenenud. Rohkem ma nagu ei oskagi kohe midagi öelda.


Vabandan, kui ma teemaga päris kursis pole.

Tead ... su isa ei saa mitte kuidagi lihtsalt öelda, et nüüd koli vanaema juurde. On nad abielus? Vara on kõik pooleks vanemate vahel või isegi kui nad ei ole abielus siis on isa kohustatud Eesti riigi seaduste kohaselt maksma su emale teie pealt eluaeg alimente. Seega ei ole see lihtsalt nii, et nüüd sina kolid siit välja ja kõik. Ta peab teid üleval ikka pidama. Kui vanemad on veel abielus ka siis on hoopis see sinu isa kes kolima hakkab.


Teiseks ma usun et see teine naine on su isa ajutine lõbuvariant. Ta ei jätaks teid maha, kui ta juba seda teind ei ole. Lapsed ja 20 aastat kestnud abilu on asi mida nii lohtsalt ei purustata.
Mina leian, et kui sina selle avastasid siis vb on see märk sellest, et sina peaksid selle ka lahendama. Kui oleks seda teada saand vend ( kuna ta ei saa su isaga nii hästi läbi kui sina ) või su ema, oleks old suur kisa ja jama.


Räägi oma isaga. Otse.... ta ei jäta teid maha. Olen selles enam kui kindel. Kui isegi jätab siis pole ta piisavalt mees et oma kohustuste eest vastutada.


Leian et pole õige teha haiget oma emale. See pole tema vastu aus. Kui isa on õnnelik teisega vb on su emal ka õigus õnnelik olla. Pole õige talle valetada.

Asi on selles, et kui ma oma isaga sellest räägiksin, siis ma ei teaks ta reaktsiooni. Võimalik, et ta tunnistaks mulle oma suhte teise naisega üles jne, aga ma saan sellest ka aru, milline koorem ta õlgadele jääb. Ta oleks pideva hirmu all, et ma räägin emale ja kujutan ette, et see oleks päris närvesööv. Tal on väga raske töö, palju kohustusi, kodus ka kogu aeg mässab ja ma kujutan ette, et ta tervis on viimse piirini pingul. Kui ma veel midagi sellist talle teeks, siis võib-olla kukuks ta jooma või ma ei tea. Enesetappu ma ei usu, aga ta võib ikka väga omadega puntrasse minna. Selles mõttes et ma olen aru saanud, et täiskasvanute maailm ei ole päris selline, et "Kuule sa nüüd ei meeldi mulle enam, ma salatsen su selja taga teisega". Võib-olla tekkis see suhe nii, et isa isegi ei märganud ja nüüd on ta ise naisesse tahtmatult armunud. Ma ei tea ka.
Ma mõtlesin nüüd uue asja välja: Kontrollin isa telefoni järjepidevalt ja ütleme kui sõnumid ei ole kadunud järgmiseks kevadeks, siis räägin. Sest kui aasta aega juba selline värk on, siis on neil vist ikka tõsisem suhe. Pealegi kui isal on tolle naisega ikka tõsi taga, siis võib-olla ta räägib selle aja sees emaga ise ja nad saavad oma probleemid omavahel lahendatud. Sest ma ei oska praegu ju mingit hinnangut isa ja selle naise suhte pikkusele anda, aga arvan, et aasta on ikka juba selline aeg, kus asi on päris kindel ja siis peaks isalt seletust küsima. Kuigi mul on tunne, et ma lihtsalt lükkan seda edasi, et tea, kas siiski veel julgen. Ma ei tea kuidas selle jutuga alustagi.
Lyz: Sa arvad, et isa oleks emast juba ammu lahku läinud, kui midagi tõsisemat oleks? Mina olen sellist asja kuulnud, et tihtipeale on vanemad laste pärast koos, sest ei taha neile haiget teha. Mina olen alati vanemate pisimatki tüli väga südamesse võtnud ja võib-olla mõtleb isa nüüd, et sellist asja ma ei seediks enam. Ma ei tea. Pole nagu päriselt kohalegi jõudnud, et mina selle sees olen. Alati on tundunud sellised asjad ja olukorrad nii kauged, aga tuleb leppida, elu on selline.
Teie arvamused ja ettepanekud endiselt oodatud.