EEVA naistekas

see on küll väga nõme kui oma pahatuju teiste peale välja elatakse...Samas igasugune riid lükkab inimesed üksteisest aina kaugemale...Isa võiks ka õppida oma tujusid kasvatada...või kui midagi valesti tehtud, siis saab ka ilusti rääkida

Minuarust on see nii jube. Kord kui koos sõbrannaga tema vanematega autoga sõitsime, siis ta isa õpetas koguaeg ema, et too sõidab valesti. "MIKS SA RIDA VAHETAD? MIS SUL ARUS ON? MIS MÕTTEGA SA SEDA RIDA VAHETAD?" Ema oli jumala rahulik palus veel isal asja rahlulikumalt võtta, aga ei "VAJUTA NÜÜD GAASI. ME AINULT VEEREME SIIN JU!" Ja peeglist oli näha, kuidas ema silmanurgas on pisar. Mul oli niii jube seal olla.

mul ka ema-isa vahel tülitsevad . aga siis mu isa alati teeb midagi hästi head nt eile just koristas hull mingi terve maja ära ja ostis mingi miljon punast roosi ja siis nad leppisid ära . aga õhtul kuulsin jälle kuidas tülitsesid . ei tahtnud kuulata ja läksin magama . aga hommikul nad mingi eriti olid rõõmsalt koos ja mingi rääkisid täiega armsalt omavahel niiet leppisid ära .
aga sel suvel mu emal oli mingi hull laager kuhu võis perega minna . aga mu isa ei tahtnud tulla tegelt ja siis mu ema rääkis , et seal nende mingis värgis millega see laager ka on et seal kõik kelle mees neid asju kaasa ei tee on lahutanud . ja siis nad midagi rääkisid ja siis ema ütles , no siis me peamegi lahku minema . ma olin nagu . appi . eiiiii . aga siis maiteamis oli . igatahes lõpuks isa ikkagi läks sinna laagrisse ja see oli temast tore .
ja pidevalt nad tülitsevad selle pärast , et mu isa ütleb koguaeg mulle ja mu õele mingi pähhupunnid või mingi väike tsupsik ja suur tsupsik vms . aga siis mu ema ütleb koguaeg et vaata kui suured nad juba on et miks sa ütled neile nii . aga nomaitea . minuarust see häirib tõesti ainult mu ema . sesmõttes , vahel mulle isegi meeldib kui mu isa mulle nii ütleb . aga vahel käib närvidele . aga viimasel ajal ta enam eriti ei ütle . kardab vist emaga tülli minna .

Mu ema on tülide hoos ka mitu korda öelnud,et nüüd aitab,ma lähen siit minema.Õnneks siiamaani pole läinud veel.

Sorri et väike Ot , aga mulle tundub et su ema nagu tahaks kontrollida su isa , et kui nii või naa ei tee siis lahutavad? Sorri, see minu arvamus .

Minu ema ja isa läksid lahku kui ma olin u. 4 aastane. Ma ei mäleta seda üldse. Isaga ma eriti läbi ei saa. Ühe või paar korda aastas näeme siis räägime ja vahest helistame. Kadestan küll neid peresid veits kus kõik terve pere koos on, aga puudust nagu küll ei ole tundnud.

Kuna mu ema ja isa mind hästi noorelt tegid, siis on suhteliselt loogiline, et nad enam koos ei ole. Nad läksid lahku kui ma olin aastane või vähem, niiet õnneks nende lahkuminek mulle haiget ei teinud. Koguaeg algusest peale olen olnud harjunud sellega, et isa ei ela meiega. Kui tahan teda näha ( seda juhtub harva ) eks siis lähen külla. Ma ei ütleks, et ma teda täiesti nagu isaks pean. Ta käitumine pole kunagi isadele vastav olnud. Aga mul on olnud palju nö kasuisasi. Enamus neist on hästi toredad olnud ja mind hoidnud alati täiega.

Lahutatud, selle aasta oktoobris... Jamad käinud 4-5 aasta, jumal tänatud et ma kodus ei ela, ja seda kõike kuulma ei pidanud... Jube oli kõik see värk- isa pööras oma pere vastu... pikk ja kurb jutt... Aga ma polex elusees arvanud, et mu isa sellistex asjadex võimeline on, nagu ta teinud on... :'(

Minu vanemad ka lahutasid, kui ma umbes üheaastane olin. Isast ei tea mitte midagi, nüüd olen kuulnud, millega ta hakkama sai ja ega ma ei tahagi temast midagi teada.

Mina olen üks neist vähestest, kelle vanemad ei ole lahutatud. 

Minu ema ja isa on 10 aastat koos elanud . Nad tülitsevad pildevalt , sest isa tuleb koju sööb , läheb vaatab telekat ja emaga pm ei suhtle . Siis , ema arvab , et tal on teine naine . Nagu ma arvan , seda vahest ise ka ( ükskord üks naine helistas talle , ta ütle s, et üks tuttav on ) nagu te ei kujuta ette , kui nõme see lihtsalt on . eile õhtul nad jälle tülitsesid , ise läks reede õhtul ilma emmele helistamatta saaremaale suvilasse ( ehitame ) , emmele oli öelnu et läheb vist laupäev ! ja isal on nii pohhui ka , et miks ma pean ütlema . et see ei loe ju ! no , ja siis emme ütle s, et osta meile korter . isa isegi ei proovi midagi eitada ta ütleb alati : mis pas*a sa suust jälle välja ajad ja läheb telekat vaatama . mina olen 14 ja mu õde 8 - nagu mõtelege mida meie üle elame ! vahest läheb emme välja , nagu jalutama . siis ma alati loodan , et ta ikka taagsi tuleb , ükskord hakkas ta isegi asju pakkima . aga õnneks ei läinud ta kuhugi . üldse nagu väga nõme , teiste vanema dlahutasid juba siis kui nad kolme aastased vms . olid , siis on veel normaalne , sest laps on väike ja ei saa aru ! aga ma olen neliteist ja see teeks nagu väga haiget !

Minu ema ja isa elavad koos. Juba 27 aastat. Vahel on ikka tülisid ka, aga ei midagi hullu.

Mina olen üldse ilma isata kasvanud...

Arvatavasti olen mina ka varsti üks nendest,kelle vanemad lahutatud on.Isaga rääkisime täna pika jutu maha,ta tahtis lihtsalt,et ma ei oleks nii üllatunud,kui see lahutus nüüd millalgi tuleb.Aga ma saan aru ka nendest,neil mõlemil pikk elu veel ees ja pole mõtet lihtsalt surmani ainult tülitseda,elame ju ainult 1 kord..

Mul vanemad lahutasid, kui olin 5 aastane ning seetõttu see mind ei häirinud. Arvatavasti mõned koledad hetked mida ma pidin nägema olid ka põhjusteks, miks ma olen pigem õnnelik, et asi läbi sai.

nad polnudki kunagi abielus ega elanud koos

lahutatud, olin nii väike, et ei mäletagi seda aega, kui kõik koos elasime...natuke kahju küll:( eriti väiksena oli raske. vahtisin kadedalt teisi peresid ja tundsin süümekaid, kui pidin valima kellega koos olla jne.

Ei ole kuangi abielus olnud. Olin seitsmene kui emaga ära kolisime. Isaga saame ikka hästi läbi.

Minu vanemad on abielus olnud 20 aastat. Eelmise aasta jaanuari paiku läksid nad lahku. Ma olin päris löödud sellest. Ema jäi elama koju, isa kolis teise linna. Nad küll suhtlesid mingil määral üksteisega, kuid elasid eraldi. Kuu või pooleteise pärast hakkas isa tihemini meie juures kodus olema ja lõpuks olid neil emaga suhted jälle nii head, et isa kolis tagasi koju. Ma olen nii õnnelik, sest mulle üldse ei meeldi lahutatud vanemad, siis ongi täpselt see tunne, et sa armastad ju ikka mõlemat vanemat sama palju aga tihtipeale jääb ühel neist mulje, et teist armastad rohkem. Tõesti, mul on ikka nii hea meel, et mu ema ja isa vahel kõik hästi on. Peale isa tagasikolimist olid nad nagu vastarmunud ja seda oli ilus vaadata:)

Kahjuks kuulun mina ka sinna kriteeriumi. Jäime õega ema kasvatada, isa maksab alimente ja aegajalt saame kokku. Mina, kui "isa" laps, ei suutnud olukorraga leppida, ja hakkasin probleeme tekitama: küll põgenesin kodust, siis "sõbrustasin" alko, suitsu ja narkoga, siis otsustasin, et tahan isa juurde elama minna... Emale see viimane aga ei meeldinud - siiani ei saa ma aru, miks ta püüdis takistada kohtumisi isaga. Suhted emaga halvenesid nii, et kui ta töölt koju tuli, olin mina juba läinud, ja koju tulin hommikul (heal juhul). Väga palju oli sõnelemisi ja ühel korral lõppes see lausa nii, et saatsin oma ema p****, sest ta julges mu sõbrantsi rämedalt solvata... Aga, nüüd paistab, et hullem on möödas, emaga saan läbi (ilmselt seetõttu, et kodus enam ei ela:D), aga armi on see mu hinge ikkagi jätnud...