Tuttavaid on, kuid parimat sõbrannat mitte. Ja ega ei tunne puudust ka.
Ma omad vitsad kätte saanud liigse usaldamisega ja ehk see ongi põhjus, miks ma ei vaevu kellegagi nii lähedaseks saama.
Mõned sõbrannad on, kellega saan maast ja ilmast rääkida, kuid nii pea, kui jutt hakkab vähegi isiklikumaks minema, lõpetan teema. Kusjuures, nemad usaldavad mind küll ja räägivad igasugu vürtsikaid detaile ja ei jäta ütlemata "ära kellelegi räägi", kuid miski pärast jõuab see sama "saladus" mingit teist teed pidi minuni. Räägivad oma keerukast suhtest ja siis oletavad, et minagi avaldan midagi. Ma võin kuulata ja nõu anda, kuid ega ma ju ei pea samaga vastama, ega ju?
Oma probleeme ja muresi ma enda sees hoidma ei pea, kuid ka sõbrannat selle jaoks ei vaja.