Julgus ja kindlasti ka enesekindlus mingil määral on põhilised, mis peaksid olemas olema, et anda poisile mõista, mida tema vastu tunned. Ja muidugi ka kavalusest ei saa mööda hiilida.
Minu lugu on selline, et pmlt avaldas mulle üks noormees paar aastat tagasi armastust, ta oli küll üsna alkoholi mõju all, kuid mitte nii väga, et ta ei mäletaks, mida ta ütles. Pärast seda ta vaatab mind kuidagi teistmoodi, on ka küsinud, et kuidas mul läheb ja nii. Tema puhul on see, et kui ta on paar õlut endale sisse joonud, siis ta muutub julgeks, eks see ole kõigi puhul nii..ainuke asi, ei tea, kas see, mida ta räägib, on tõsi. Aga olgem ausad, minu loo puhul..ma ei tea, ta on kuidagi nii siiras. ja kainena ka. ta on selline, et vaatab korraks otsa, naeratab, tervitab ja pöörab pilgu ära, aga miski minus ütleb mulle, et ma meeldin talle. Ma pole teab mis iludusvõistluse võitja, st. et ma pole ei tea mis luuvarras, et ikka veidi kumerustega, igapäevaselt käin vaid ripsmed värvitult ringi jne, aga siiski. ma ei tea, aga mu naiselik vaist ütleb mulle seda, et ma meeldin talle täpselt sellisena, nagu olen.
Aga nüüd asja juurde. Nagu juba mainitud, on poiss kainena täiesti lootusetult vaikne, kardaks nagu mind..ja nii ma siis mõtlesin, et ma tahaks temaga ise kuidagi jutule saada. Siiamaani on selline vaid plaan, pole teda juba tükk aega näinud, ja iseasi on see, kas julgen oma plaani ellu viia..aga. longin päris tihti tema maja läheduses. ses suhtes, et üsna paljud teed viivad mind üsnagi tihti tema majast mööda. Alustada mõtlesin selliste väikeste asjadega, et kui näen teda rõdul või nii, siis ehk lehvitan talle..aga kui ta juhuslikult peaks mulle kuskil vastu kõndima, peatan ta ja alustan juttu. Umbes nii, et ; " No teretere, pole sinust ammu midagi kuulnud, kuidas läheb ?! " või midagi sarnast. nii mitte ei saa ainult enda huvi näidata, vaid saad ka teada, kas kutt sinust huvitatud on..et ma vaatan, kui palju ta minuga räägib, et kui tema vastused on ainult "hästi, head aega", on selge, et asi pole väärt, aga kui ta kasvõi küsiks, kuidas mul läheb või millega tegelen, siis on asi väärt. Ja küll siis juba Jumal teab, mis edasi saaks. Mõtlesin, et kui poiss on tõesti selline, nagu ta mul on, siis tuleb ise algust teha. et alustuseks mingi selline jutt, ja hiljem kutsun ma teda näiteks korvpalli vaatama. Ma ei tea, kuidas see asi mõjub, aga see peaks vähemalt igale veidi näitama, et olen temast ja tema tegemistest huvitatud..kui ma saan omad plaanid teoks tehtud, eks siis ma kirjutan siia, kuidas läks