EEVA naistekas

22 a. olen... jah, paljud mõtlevad nüüd kohe, et misasja 22 ja 5 aastat sellest on püsisuhtes olnud jne...et nii noor bla bla bla...elu pole näinudki jne...selle koha pealt ma vaidlema ei hakka, igaüks elab nii kuis oskab ja tahab...mina olen see tüüp, kes uskus/usub ainsasse armastusse...loomulikult ei pruugi see nii olla, aga siiski usun seda...
praegu ei suuda ma absoluutselt kedagi teist oma elus ette kujutada, keegi ei saa nii hea olla, kui mu endine mees...ah ma ei tea, kes ikka elu ette teab, aga jah, tahaks vaid seda suhet päästa...kui saatus ka ei otsusta, kes siis veel...ise ei saa ma enam ju midagi teha...aega peab ju andma, siis jälle kardan, et ta unustab minu, vaatab et üksi on päris tore jne...
ei tea, ei tea, ei tea...
nädalavahetus möödus nuttes, kuigi tegutsesin ringi ja üritasin muid asju teha ja mõelda...
minu arust aina raskem ja valusam on...

[quote]22 a. olen... jah, paljud mõtlevad nüüd kohe, et misasja 22 ja 5 aastat sellest on püsisuhtes olnud jne...et nii noor bla bla bla...elu pole näinudki jne...selle koha pealt ma vaidlema ei hakka, igaüks elab nii kuis oskab ja tahab...mina olen s ...

njah, ma saan täpselt aru, mis sa tunned.. igatahes, kui keegi siina maapeale tagasitoomisest rääkis, siis ma olen üsna kindel, et vähemalt esialgu (aga võibolla ka väga pikka aega veel) on sul tegelikult lihtsam edasi minna, kui sa omale neid mõtteid lubad.
ma arvan näiteks, et ei ole vaja alati tugev näida, kui sa seda tegelikult ei ole. siis on sul üks kohustus - näitemäng - juures lisaks asjast üesaamisele ja see on veel raskem. mingil ajal inimene peab omale seda illusioonimaailma ja nõrkust lubama, ega inimmõistus ilmaasjata selliseks loodud ole - see on omamoodi ravim ja see aitab. aga seda teavad ainult need, kes seda alla ei suru ja ei ürita koguaeg ratsionaalseks jääda.

[quote]22 a. olen... jah, paljud mõtlevad nüüd kohe, et misasja 22 ja 5 aastat sellest on püsisuhtes olnud jne...et nii noor bla bla bla...elu pole näinudki jne...selle koha pealt ma vaidlema ei hakka, igaüks elab nii kuis oskab ja tahab...mina olen s ...

Ei ole hullu, ma ise jäin ka püsisuhtesse umbes sama vanalt, siiani koos - üle 3 aasta. Ma kujutan ette küll, mida sa tunda võid, minagi ei oskaks end kellegi teise kõrval näha, kui see kõik lõppema peaks, aga selle jaoks üritangi ma aeg-ajalt meie suhtesse uusi tuuli tuua ja seda värskena hoida.
Teie suhte puhul on vist praegu võimatu.
Oled sa küsinud temalt, mida sa valesti teinud oled või mida ta oleks sinust oodanud?

Ma ei lugenud eelnevat teksti, niisiis vastan lihtsalt küsimusele, mis teema nimes esitatud on

ELADA EDASI!

jah olen muidugi küsinud, mis valesti läks...tean seda südames ju kogu aeg...sellised kriisid toovad parima äratuse...siis hakkad alles kõige sügavamalt asjade üle järele mõtlema - majaga seoses kogunesid pinged väga suureks, palju asju oli pooleli, tema oli eestist ära, mina virisesin aina telefonis jne...üldse oleme oma suhte jooksul palju tülitsenud, pisiasjad jne ning olen suht suure egoga, tema jälle selline rahulik, kinnine, sissepoole elav ja nii need asjad käärisid (tema nimetas seda ise nii)...kuni tal sai kõrini, tal olid need kahtlused juba varem, aga otsuse tõi uus tutvus uue tüdrukuga...ses suhtes, et tal ei ole seda naist endale naisena just vaja, aga et keegi mõistab, kuulab, on uus ja huvitav - kõik on nii lihtne...ja järelikult oli aeg tal loobuda meie suhtest ja ta tundis, et on väsinud ja enam ei jaksa... oleks vaid varem ta ise ka nagu hakanud meie probleeme analüüsima, istunud maha ja rääkinud koos - aga noh kui kõik nii ladusalt sujuks, siis polekski maailmas lahkuminekuid...
meil on nii palju häid aegu ka olnud, nimetan meie suhet heaks ja tugevaks...aga no järelikult ikkagi ei olnud midagi nii tugev...keegi iial poleks arvanud, et meie lahku läheme...mina ammugi mitte...

enne keegi ütles, et näitemängu ei tasu teha, ei saa olla see, kes sa pole - ma põhimõteliselt ei kavatsegi olla...aga nii palju tahan küll, et saavutada enda iseseisvus, kuna nii noorelt hakkasin käima, siis polegi ju üksi saanud olla...alati on ta minu kõrval olnud ja meeletult toetanud mind...
...ja siiski oma isiksust tahan ka muuta, see võib kõlada naiivsena, aga mul on endal ka oma egost kopp ees...ei taha selline olla...ei taha iga asja peale põlema minna jne...ja ma tean, et suudan seda, kuna väga ise usun sellesse ja seepärast tahakski olla talle see inimene, keda ta minus näinud on, aga kes selles tohuvapohus kaotsi läks...ma ju tegeltikult ei ole selline ja ei taha olla ka... enda pärast tahan end juba muuta ja siis tema pärast...mulle on see kriis täielik ärkamine, nii väga usun ja loodan, aga ilmselt uut võimalust enam ei tule...ja see on meeletu piin, ise olen asja tuksi keeranud ja uut võimalust enam ei anta... aga lootus on ainuke, mis jõudu annab, see on paratamatu, ma ei suuda temast lahti lasta...aga hoian eemale ja üritan talle aega anda, kuigi ilmselt tema on oma südames otsuse teinud... loodan vaid, et ühine minevik ja kõik hea midagi päästa suudab...unistan sellest, et me oma suhte korda saaksime...oleks vaid mingi valem, mingi viis, mingi võimalus...mina ei anna alla, ma ei suuda ja ei saa...

Aga on ta nüüd õnnelikum kui varem? Suurest armastusest tema vastu võiksid ju ka ise õnnelik olla, et tema on oma eluga rahul (kui ikka on).
Millised on teie suhted praegu?

me pole nüüd 4 päeva suhelnud...ma ei tea, kas sellest kasu on, aga üritan talle aega anda...vb pole päästa enam midagi, aga ikkagi...loodan nii väga, kui see aja andmine ka ei aita, siis miski muu ammugi mitte...
aga läbi saame hästi, ta teab et olen õnnetu ja armastan teda...aga ma ei taha, et ta mind haletseks, tal on omal ka väga väga raske...eks süümepiinad ja vb mingid tunded veel - ei tea...
ta ütles, et olen talle alati väga kallis, et hoolib minus nii väga, võin alati tema poole pöörduda... ta teab, et ma ootan ja loodan, et kord saame veel kokku...ta ütles, et kui saatus nii tahab, siis saame....aga ta ei taha, et ma loodan, kuna ta ise praegu ju meie tulevikku koos ei näe...ta ütles, et lähiajal ei saa meie taas kokkusaamist kindlasti mitte juhtuda...ilmselt ta ise arvab, et tal enam ei tule seda tunnet, et kokku võiks jääda...ta teab, et püüan tugev olla ja edasi liikuda - ma tõesti üritan, aga lootus ei kao mul mitte kuhugi...
kuidas ma saan mitte loota, kui nii väga armastan teda ja kogu see hirm, et tal on ka keegi teine südames, on kohutav... ta on nii hea mees mulle olnud ja fakt on see, et suuresti keerasin mina asja tuksi oma halva käitumisega liiga tihti...
korrutan aina sama ja sama, see tundub ehk imal...aga lihtsalt ise usun nii väga meie õnne...kuna usun endasse...aga teda ma ei saa meisse uskuma panna ja ma ei suuda seda taluda...

Nojah, eks igal asjal ole kaks poolt. Võimalik, et ta ise ei tahtnud varem midagi muuta st sinu käitumisest rääkida, et sa ennast parandaksid. Aga siit tekib ka küsimus - miks ta lasi sel kõigel jätkuda, kui ta sinuga koos olla ei taha? Sellised asjad ei juhtu ju üleöö.
Ju ta on siis nõrga iseloomuga, kui ainult siis räägib, kui ämber nö täis saab. Kuidas te varem oma probleeme lahendasite? Rääkisite end tühjaks või jätsite mõned asjad endasse kogunema?

mina olen selline, kes alati kõik asjad PEAB sirgeks rääkima...mul jääb kõik kripeldama...tahan kohe ja ruttu asjad selgeks rääkida...ju me siis rääkisime asjad selgeks sedasi, et need said selgeks vaid mulle...tema vb ei osanudki sedasi asju lahendada, et ta rahule võiks jääda...see on kinniste inimeste tüüpiline viga...nad ei oskagi asju sügavuti lahendada...ja ühel päeval siis alles tunnevad, et ämber saab täis...seepärast ma nii olengi kinni uues võimaluses, lootuses veel proovida, et ma ka ju ei teadnud, mis tema sees toimub ja nüüd tean alles sellist osa temas, kus mina pean olema rahulikum ja mõistvam, et ka tema hing võiks rahule jääda ja pinged ei koguneks...aga tema silmis on hilja nüüd midagi lahendada, kuna ta ei näe enam lootust, mis praegu on ka igati loogiline...aga ma ei anna alla...selle ühe nädalaga olen rohkem muutunud, kui möödunud viie aastaga...olen iseseisvunud, pean ainult üksi enda eest hoolt kandma, miski ei õpeta rohkem, kui selline pauhti pea ees tundmatusse kohta vette viskamine...seepärast nii loodan ja ootan, et ta kunagi näeb seda minus ja see võiks teda köita ja ehk näeb ta siis mind ja meie suhet uues valguses....mina ei usu, et keegi uus naine parem on, miks peaks olema...ma ei ütle, et ta halb oleks, aga ikkagi...süda ei suuda seda uskuda...
arvan, et juba see minupoolne eemale hoidmine tuleb talle suhteliselt üllatusena, ta teab, et olen temas kinni ja ikka ja jälle helistaksin vms...aga ma ei kavatse seda teha...ei taha ja ei tohiks ka...las ta olla oma ette ka, kuidas muidu ta pea selgemaks saab...
lootus sureb küll minus viimasena selle suhte puhul...

[quote]22 a. olen... jah, paljud mõtlevad nüüd kohe, et misasja 22 ja 5 aastat sellest on püsisuhtes olnud jne...et nii noor bla bla bla...elu pole näinudki jne...selle koha pealt ma vaidlema ei hakka, igaüks elab nii kuis oskab ja tahab...mina olen s ...

Olen ka 22 ja samuti saab kevadel 5 aastat... nii, et pole hullu... ainult, et see ainukese armastuse jutt on kuidagi naiivne. Eriti kui inimesed abielluvad ja lahutavad kohe kiiresti... kusjuures kokku kolides ju usume kõik sellesse kõikevõitvasse armastusse. Mulle tundub küll, hetkel, et sul on kasulikum kõik lootused korraga maha matta, sest siis nutad ainult ühekorra...kui niimoodi jätkad võid nutta korduvalt. Ja aastaid... Sul pole vaja seda endale teha ju...

Võta parem nädal vabaks... nuta ennast nii tühjaks ja siis kui tunned, et enam nutta ei jaksa, siis on õige aeg kapist välja pugeda uuesti ja eluga edasi minna....

Igaljuhul soovin sulle kiiret paranemist... ja edu edaspidiseks eluks... elu LÄHEB siiski edasi...

njah...olen nutnud nii palju, et enam pisaraid ei ole...täiesti arusaadav, et pean üritama endale selgeks teha, et loobumine on ainuke tee, mis mind edasi viib (aga südant ei saa ju sundida)...
mõtlen, et võiks tulla miski või keegi, kes selle valu ära võtab ja ma võin öelda, et ma ei ole enam kurb...
alles mõtlesin teiste peale, kes lahku lähevad ja nüüd olen mina see - elu on vahel uskumatu...
ega jah sellest analüüsist selle suhte kohta, kasu ei ole...jätan asja saatuse ja/või aja hooleks...
nüüd on mul see hetk ka olnud, kus lähen viha täis, enda ette lihtsalt, sõimata kedagi ei tahaks...aga jah tuleb selline meeletu viha tunne, pettumus jne...selline tunne, et ise tead, millest ilma jäid jne...siis jälle tuleb see meeletu igatsus...jne jne
praegu ainuke, mis mu meelt parandab on sportimine, autosõit lambist kuhugi...ja mõned väga head sõbrad (eriti, kel sama asi on olnud)...
kohutav, kui palju mõtteid, küsimusi ja emotsioone tekib, oleks vaid vastused ka kuskil...

küll tulevad vastused ka...

ära siis lihtsalt üle mõtle...

vot see on täiesti õige mõte...nii palju peab ikka suutma, et end natukenegi kokku võtta...küll tuleb see minu õnn ja rahu ka ükskord...

TÄNAN ABI JA TOETUSE EEST

Mina ei saa aru, kuidas saab inimesega nii kaua koos olla, ilma teda tundmata. No 100% ei pruugi võimalik olla, aga 98% peaks küll saavutatav olema. Tekib küsimus, kas see üldse oligi armastus.

niipalju kui mina nyyd sellesse värki siin süübinud olen, siis soovitaksin teema algatajale antud olukorras "pea kaineks" mõelda ja leppida asjaoluga, et antud momendil oled sa temast ilma...tean, et on raske looobuda ja leppida selle olukorraga aga aeg parandab kõik haavad...ja kes teab, võib-ollla tuleb ta su juurde tagasi..vb ta tahab "sarvi maha" joosta...aga vb leidiski ta "selle õige"...nii, et ela päev korraga ja ära pea viha ning mis peaasi-ära haletse ennast!

Teema algatajale, et kuidas sul või teil läheb?

palun?...andke nõu [-o<

Armastus on pime - isegi kui ta sulle haiget tegi, tahaksid sa temaga koos olla, eks?

ma ühest küljest tahaksin üle kõige ... aga mõistus ütleb, et see ei pruugi võibolla kõige õigem otsus olla. teemasse ei ole segatud küll teisi naisi,aga ikka on valus. seega katsun lihtsalt tugv olla ja selle mõtlemisperioodi üle elada.