EEVA naistekas

Nagu vanad olijad teavad olen ma olnud suhtes juba mitmeid ja mitmeid aastaid. Õnnelikus suhtes, oma pisikeste tülide ja nääklemistega nagu ikka, kuid ei midagi dramaatilist. Olen suhtes, kus armastus on nii suur, et südamessegi ei mahu ära. Oleme mõlemale esimesed, pea igas mõttes. Me oleme koos oma suhtes kasvanud, saanud täiskasvanuks, ületanud raskuseid, olnud üksteisele toeks nii vaimselt, füüsiliselt, hingeliselt kui ka majanduslikult.. Suhe on olnud tõesti suurepärane, küll oma pisikeste hirmudega. Nimelt, kuna oleme üksteisele esimesed, siis on minus kripeldanud väike väike mõte, et mis siis kui Härra avastab, et ta ei ole saanud midagi muud avastada. Ta ei ole saanud näha n.ö vallalise elu täisealisena, poissmeheelu ja naistelantimist. Olime sellel teemal ka varem rääkinud ja Ta ütles, et ei saa kunagi seda kindlustada, et selline tahtmine ei tuleks. Samas ei ole seda seni olnud ja Ta teab, et tahab olla minuga, sest oleme kokku loodud.

Kuid nüüd on aeg sealmaal, et oleme oma suhte etapis nii kaugele jõudnud, et tuleks astuda järgnev samm..Mina olen lõpetamas eeldatavalt ülikooli ja minu härral on plaan samuti edasi liikuda – teise linna ja võimalik, et teise töökohta. Minu visiooniks olnud, et me veedame mingi aeg koos välismaal, et eemale minna siinsest Eestist natukeseks.. Minu soov mingi aeg välismaal olla, on siiani säilinud. Samas ei sooviks ma ilma jääda oma kallimast, kallimast, keda ma pean enda jaoks Härra Õigeks. Seega meie visioonid hetkeseisuga ei ole kattunud.. Oleme rääkinud, et keegi peab tegema lihtsalt kompromissi enda soovides. Vahepeal oleme puudutanud teemat abiellumisest, laste saamisest.. Kuid ka seda, et kas Härra on ikka kindel, et Ta ei vaja endale Oma Aega? Olen olnud segaduses mitu kuud, ma ei ole teadnud, mida teha, kuhu edasi, mida ja mis moodi ma tahan, kui lõpuks. Isegi soovisin vahepeal, et võiksin rasedaks jääda, sest et siis oleks kõik plaanitud .

Ma jõudsin endas järeldusele, et ma ei lähe kuhugi välismaale ära nii, et ma jätaks oma Armastuse –Härra Õige maha. Kuid enne, kui ma enda otsuse välja käia sain, oli mul vaja Härra kindlust. Kas Ta on kindel, et tal ei ole vaja enda jaoks oma aega? Kui tema vastuseks on kindel Ei ning soov minuga edasi koos, siis ma olen jõudnud otsusele. Kui Jah, siis olen ma vaba täitmaks oma soove, arvestamata Tema soovidega..

Lösutasime üksteise kaisus ja lõpuks, sooviga tegelikult oma otsust Talle esitleda, küsisin ma kõige pealt:“Kas sa vajad aega, mil oleksime lahus?“. Tema vastus oli, et ta on sellele palju mõelnud, eriti kuna ma seda palju küsinud olen. Ta on sellele mõelnud, kuid „Jah, arvatavasti küll“. Loomulikult mu pisarad hakkasid iseeneslikult voolama. Kuid samas langes suur raskus mu südamelt. Lõpuks olime me milleski jõudnud järeldusele. Siis ma ütlesin Talle, et selge, arvatavasti siis ma lahkun Eestist mingiks ajaks. Õppima ma ei soovi veel minna, sest inglise keel ei ole mul sellisel tasemel, et ma hakkama saaks. Selleks oleks vaja mul vähemalt mingi aeg enne aklimatiseeruda ja keelt õppida (tööd nt. teha). Talle muidugi tuli see samuti valusana, et ma lahkuks. Ta ütles, et ta vajaks Võib-Olla seda aega nädal-kaks- kuu, mitte aastaid, sest et Ta ei soovi minust ilma jääda. Loomulikult küsis, et mis minu otsus-vastus oleks olnud, kui Ta oleks teistmoodi vastanud. Ütlesin seda ja lõpuks meie õhtu lõppes mõlemi jaoks pisarais..
Me kumbki tegelikult ei taha üksteisest ilma jääda, me armastame üksteist. Ja mina ei sooviks Temast mingi hinnaga lahku minna. Seda kõike siin kirjutades on mul pidevalt pisarad voolanud. Olgugi, et on süda kergem, on see juba katki (ehk sellepärast ongi kergem?)..
Samas ma saan täiesti aru, et Tal on oma aega vaja. Ja ma ei saagi selle vastu midagi teha. Samas praegune olukord tundub nii absurdne! Mis siis edasi? Me teame, et meie elud lähevad nüüd mingiks hetkeks lahku. Seni kaua oleme siis õnnelikus suhtes, teades et varsti läheme lahku? Kas paneme selleks nüüd kuupäeva paika? Kas tegelikult peaksin juba vaikselt praegu hakkama oma elamist otsima?

See kõik on minu jaoks nii valus. Meil on ühine kodu, oleme ostnud koos asju ühisesse kodusse... See kõik on nii vale ja valus.. Minna lahku õnnelikust suhtest.. Ta on öelnud, et Ta teab, et meie teed ühtivad lõpuks ikkagi uuesti, sest oleme kokku loodud. Kuid mina kardan seda mõtet, muidugi ma loodan seda, aga ma ei tea, kas ma seda Usun. Ma ei tea, kas ma suudaks olla üle sellest, et mida Ta on teinud vahepeal, kui me n.ö lahus oleme. Ma ei tea, kas ma suudaks Temaga taas kokku minna, kui olen pärast lahkuminekut ennast „ravinud“? Ja kui me leiamegi endale kellegi „parema“? Kas see siis tähendab, et meie armastusrikas ja ilus suhe ei olnudki nii Õige, kui me arvasime?

Ütlus on, et kui lased armastatud vabaks ning Ta tuleb tagasi, on Ta alati sinu olnud, kui Ei, siis ei ole seda kunagi olnud – mina arvan, et kui Sa kedagi TÕSISELT armastad, Sa ei lasegi Teda ära...

Pisarais ja südamevalus Flower..

Mina loen seda ja jõuan ikka samale järeldusele, mida juba paar aastat igast sarnastel põhjustel lahkuminekust kuuldes või kas või filmist nähes mõelnud olen - kas suhtes olemiseks on tingimata vajalik 24/7 füüsiline lähedus? Oma suhte algusaastatel olin minagi veendunud, et on, teise linna õppima kolides olin muserdatud, kuid tänaseks olen aru saanud, et see ei ole (vähemalt minu jaoks) üldse essentsiaalne, et iga päev mehega piltlikult öeldes "samadel ruutmeetritel" aega veedaksime, palju tähtsam on see, et võin talle iga kell ja iga murega helistada ja tean, et mõlemapoolne toetus on alati olemas. Võib tunduda uskumatu, aga plaanin suure tõenäosusega ka pärast baka lõpetamist kallimast eemal, teises linnas uut eriala õppima minna ja mingi (küll ilmselt paarikuise) perioodi ka välismaal veeta. Ma lihtsalt ei usu sellesse, et suhte nimel tuleb loobuda oma eesmärkidest ja soovidest elus või vastupidi, tuleb lihtsalt aktsepteerida, et nii nagu minul on unistused ja plaanid, on need ka minu partneril ja antud juhul teeb tema karjääri ühes kohas ja minu samaalaste unistuste täitmine nõuab teist geograafilist paika, kuid kas see tähendab, et me ei saa olla teineteise jaoks olemas ja ikkagi koos? Muidugi on inimesi erinevaid ja kõigile selline lahendus ei sobi, kuid mina usun, et kui tahtmist on, siis saab kõike ja on mõtetu minna lahku ettekäändel a'la "me ei näe teineteist nii kaua ja ei saa kogu aeg koos olla, see lihtsalt ei toimiks", eks tuleb proovida ja kui tõesti ei toimi, siis ei toimi, aga selliseid mõlemale valusaid, kuid tegelikult aluseta otsuseid on ka rumal teha.
Iseküsimus on muidugi siis kui eraldi eesmärgiks on nn kohtuda uute inimestega ja sel põhjusel enam koos olla ei saa (kuigi minu sisemine usk on tegelikult, et ka seda saab vastastikkusel kokkuleppel korraldada juhul kui ollakse kindel, et teineteist armastatakse). Kokkuvõttes ei saa tegelikult midagi konkreetset soovitada, sest jah, mul on oma arvamus, kuid teie sisemised tõekspidamised võivad olla hoopis teistsugused kui minul ja seega on minu soovitused vast täiesti kohatud.

Ja eks seda armastuse ja minnalaskmise ütlust võib ka võtta mitmeti - kas vastastikune armastus ja suhe peab selle geograafilise minnalaskmisega otsa saama? Mulle ei meeldi sõna kaugsuhe, sest sellega käib kaasas selline vastik ja kurnav maik, et nagu mõlemal poolel peaks kogu aeg hirmus igatsus ja koorem peal olema, et koos ei saa olla ja nii ei tule asjast muidugi midagi välja. Olukorda tuleb võtta lihtsalt nii nagu ta on, elada nii nagu muidu ja mitte keerutada iga minek ja tulek ainult suhte järgi. Muidugi on koos olla tore ja mingid kompromissid oma soovidega tuleb teha, kuid arvan, et esitada partnerile ultimaatum, kus füüsiline lahkukolimine võrdub suhte lõppemisega, eriti kui see füüsiline lahusolek on tingitud teise poole unistuste poole püüdlemisega, ei ole õige. (veel hullem on olukord, kus kumbki ei esita ultimaatumit, kuid mõlemad mõtlevad, et nii hakkama ei saa, aga samas lahku minnes põevad ehk aastaid murtud südant).

Minu meelest igas suhtes loobutakse mingil määral enda soovidest ja tehakse nende arvelt palju kompromisse. Mis täpselt on juba liigne eneseohverdamine, see on igaühe enda otsus ja tunnetus. Ilmselt mõne jaoks oleks välismaale minekust loobumine võimatu, teise jaoks aga loogiline.
Küll aga ma ei saa aru, miks tal seda "puhkust" vaja on? Ka suhtes olles saab ju üksteisest puhata, see on ju loomulik, et on ka seda enda aega tarvis.
Kedagi kinni muidugi hoida ei saa, ta peab ise endas selgusele jõudma. Kas see lause nüüd tähendas tal seda, et ta soovib kõigest aega iseendale (ja ei osanud seljuhul ennast just eriti kenasti väljendada, st rahustavalt) või mõtleb ta selle lausega tegelikult, et ta pole teie suhtes päris kindel (ja ei julge seda sulle välja öelda)? Seda teab ilmselt vaid tema ise.

Mina arvan seda, et paarisuhtes olevatel inimestel peavad olema sarnased vaated elule ja eesmärgid. Kui mina olin suvel mitu kuud välismaal, ei tulnud meil planeerides mõttessegi, et mees kaasa ei tule. Kui tal tõesti poleks olnud võimalik, siis arusaadav, aga ka tema hakkas korraldama enda tööasju nii, et saaksime ka sellel ajal koos olla. Kogu aeg see võimalik muidugi ei olnud, aga need nädala-paari pikkused perioodid ei olnud hullu midagi.
Sarnaselt Sayege leian ma, et suhtes olemine ja kooselu ei tähenda seda, et pühendad ennast ja oma elu 100% oma kaaslasele. Mul on nii palju igapäevakohustusi, et olen siiralt õnnelik, kui saame lihtsalt niisama üksteise kaisus vedeleda. Muidugi ajab kallis kaasa mind aeg-ajalt närvi (eriti praegusel eluperioodil!), aga seni pole ma 5-aastase kooselu jooksul puhkust tahtnud.
Samas on meie suhe juba algusest peale veidi erinev sinu omast: 5-aastane vanusevahe, minule on ta küll esimene armastus, aga muus mõttes ta mul esimene polnud, mina temale ammugi mitte.

Soovitan teil rahulikult südamest südamesse oma soovidest ja tulevikunägemusest rääkida. Liigne eneseohverdamine ja teisega kaasalohisemine mürgitab kokkuvõttes suhet ja liigsete erimeelsuste tõttu on sageli parim lahendus rahumeelselt lahku minna, isegi kui tunded on tugevad. Samas võib jutu käigus välja tulla hoopis see, et olete üksteise plaane valesti mõistnud, ja põhjust paanikaks pole.
Suhetes ongi teatud verstapostid, mis kas läbitakse õnnelikult või siis minnakse lahku. Kui aga neid probleeme ja teemasid ignoreerida ja neutraalselt edasi vegeteerida, võib "pauk" tabada alles mitme-mitme aasta pärast, kui ühised kohustused ja lapsedki olemas. Siis on olukord aga palju täbaram.

Eks kindlasti kõik see olekski lihtsam, kui me ei elaks koos ja ei omaks juba praegu ühist kodu. Minu jaoks on lähedus väga vajalik, teatud aja oleksin nõus olema eemal üksteisest, kuid seda vajadusel ning kindlasti ajutiselt. Loomulikult on oluline teadmine, et Tema on olemas ja saad Talle alati helistada ja toetuda, aga see ei ole minu jaoks päris see. Seda olime me enne suhte algust, siis kui me n.ö sõbrad olime. Minu jaoks on oluline see, et õhtul Tema tuleb töölt, mina töölt, siis kallistame/musitame ja räägime päeva toimetustest või siis lihtsalt kaisutades vaatame televiisorit. Ehk siis jah, minu jaoks on peale vaimse läheduse - teadmise -et-oleme-üksteisele-olemas ka vajalik füüsiline lähedus. Ja esimene punkt peaks olema ju suhte üks alustaladest? Mainimata ei saa jätta ka füüsilisest lähedusest seksuaalset lähedust, ka see on vajalik..

Hetkel on meil üsna segane seis. See on meile väga valus teema, mõlemale. Mina ei taha Temast ilma jääda, Tema ei taha minust ilma jääda. Aga ta vajaks korraks mingit aega, et n.ö tunda üksindust ja n.ö lantimist. Sayele ja Lafollele, Ta on seda kinnitanud mulle, et Ta teab, et meie oleme need Õiged ja Ta on kindel meie suhtes. Ta on ka praegu seda öelnud, et ta tahab varsti isaks saada ja pere luua ning seda kindlasti minuga, kuid.. Ta ei tea päris täpselt ise ka miks Ta seda väikest hetke vajab. Ma saan temast täiesti aru, aga mina ei ole nõus mingi pisikese pausiga, et tema saaks ringi lantida ja siis oleme taas koos nagu midagi ei olekski olnud. Mina ei soovi seda pausi, kui siis lähemegi lahku ja vaatame edasi, kuidas ja mis moodi elud viivad. ..
Ma näen, et tal on raske ja ma saan isegi temast aru omamoodi.
Aga ka mina ei vaja mingit puhkust või lahkuminemist, kuid kui seda on vaja teha tema soovil, siis .. pole midagi teha. Mina olen saanud natuke enne teda suhetes olla, jah seda küll noorena ja mis suhted need ka olid, kuid ma ei tunne, et ma sooviks mingit muud avastamist...
Oeh jah, igatahes üks on kindel - üksi ju suhet koos ei hoia.
Ja eks siis lõpuks näha ole, mis meist tegelikult saab....

Mullegi jäi arusaamatuks, et millepärast on vaja "pausi", kui Te mõlemad kinnitate üksteisele, et olete üksteisele need Õiged ?? Räägite üht, aga teete teisiti .

Võib-olla tegid iseendale karuteene, kuna sisestasid talle mõtte, et tal vaja vaba olla ning ringi lantida ?? Minu arvates see mehe "ära ajamine" ei saagi hästi lõppeda.

Kummaline on ka see, et väidad, et tahad maailma näha vms ja seejärel tood end justkui ohvriks, oled nõus loobuma, et noormeest hoida.


Olen Nätsumulliga ühisel meelel. Mul ei ole samuti vaja seda igapäevast ühel pinnal olemist.

Ma ütlekski, et kui mees tahaks ajutiselt minust nö lahku lüüa, siis ärgu tagasi tulles minu ukse taga enam lunigu. Igasugune masohistlik käitumine on vägagi masohistlik. Ma umbes natue tean seda tunnet. Aga kui annad talle selle vabaduse ja ta selle peale jääb lootma, et tagasi tulles, pärast seda kui on oma vabadust maista saanud, oled Sina ikka ilusti ootamas, miks seda siis mitte ära kasutada mehe seisukohast. Et tehke selgeks, et kui lähete lahku, siis olgu see juba lõplik. See muidugi siis, kui nii tunnedki, et ka tema teaks ohtudega arvestada. Kui tunned tegelikult ka ise, et see ajutine lahkumine nii hävitavalt ei mõjuks, siis muidugi teine teema, kuigi kunagi ei tea kuidas võivad tunded muutuda.

Minule jäi kahjuks sama mulje mis Bailale, et selle pideva küsimisega, et kas tal on oma aega vaja, sa talle selle mõtte üldse pähe pandidki. Muidu äkki poleks kunagi seda vajadust tulnudki, aga kui midagi pidevalt korrutada, siis jäädaksegi uskuma.

Eks selle loo tagamaad on tegelikult kaugemad ja see jutt oleks pikem, raske siia kõike ilusa arusaadava jutuna kirjutada.
Eks loomulikult võib olla ka minu süü teatud määral, et seda Temalt küsinud olen, kui neid kordi ei ole olnud väga palju ja need on jaotunud üsnagi ühtlaselt meie koosoldud ajale, mis tähendab, et mitmete mitmete aastate peale.
Miks ma nüüd olen selle suhtes veel küsinud, ongi see, et Tema tegi ühe teo minu seljataga, mis annab alust sellise küsimuse esitamiseks. Ja ma ei tea, kas Ta seda "tegu" on jätkanud või jätkab. Mis see täpsemalt on, ei taha ma siin puudutada. Tegemist ei ole petmisega, kuid mitte ka teguviisiga, mida üks suhtes noormees teha selliselt võiks.
Mis puutub n.ö pausi andmisesse, siis minu meelest seda ei olekski vaja, kuid ma näen, et seda võiks Talle vaja minna.
Kuid nõustub breega. Minagi ei soovi mingit pausi, vaid siis juba lõpliku lahkuminekut. Kui elu tood meid tagasi, siis toob, kuid sihilikult teha väikene paus, et ta saaks taas "maitset" tunda... Seda ma ei soovi. Ma tean, et teatud mõttes teeks paus mulle rohkem haiget - ja nagu öeldud, ma ei olekski sellise asjaga nõus.
Kindlasti ei too ma antud loo juures ennast ohvriks, kuid ma ei soovi lahku minna põhjusel, et soovin välismaad külastada. Leian, seda on võimalik teha ka nii, ilma et me üksteisest lahti ütleksime.

Hetkel on seis, üsnagi... stabiilne. Ta on mulle nüüd mitu korda korrutanud, et me nagu nii ei lähe lahku ja tal olevat mulle veel üks juttu sellega seoses, mida lähiajal pidavat rääkima.. Eks siis näha ole

Ma pean ka Bailaga nõustuma.
Ei saa ka aru sellest, et kõik on ilus, suhe on hea ja siis kuna "sarved maha jooksmata", peaks selle lõpetama.. või siis suhtes pausi tegema. Siit tekib ka see küsimus, et kui palju siis lantima peaks, et siis see nö maik oleks suus ja oleks piisavalt vallalise elu tundnud?