EEVA naistekas

Mismõttes?

Ma ka ei saanud Marvellous-i mõttest aru. Et kui on head hinded siis pole laps?

Millest sa räägid?

Sarkasm



Ühesõnaga 14 on laps.

Tegelikult seda piiri on väga raske niimodi määrata, millal on laps, millal juba täiskasvanu. Eesti Vabariigi seaduste järgi ollakse laps kuni 18nda eluaastani. Aga kui teisiti võtta, siis 14 aastased peaksid minema katekooriasse teismelised. Sest see on üleminekuperiood lapseeast täiskasvanuikka. Ja see, kui küps selle inimese mõtlemine parasjagu on, sõltub väga paljudest teguritest. Tegelikult inimesed on nii erinevad, et niimodi lahterdada on täiesti võimatu.

14 on kohe kindlasti laps veel.
Tegelikult isegi 18 aastane, kes on küll seaduse järgitäisealine on veel paras laps, ta ei ole nii laps, kui 14 aga üsnagi lapsemeelne tegeleane veel.
Mõni on ka 30-selt paras laps alles.

See, kui lühikesi seelikuid ta kannab ja kui kõrgeid kontsi ei oma tähtsust ,sest selles eas kandsin ma ammu juba, üle 10cm kontsi, ülinappe seelikuid stringibkiine jne.

Seaduslikult on 14 aastaselt seksimine lubatud, minu arust on see selline nii ja naa asi, kohati oleks nagu normaalne 14 aastaselt seksida, kohati jälle pole päris normaalne, ega ta kõige vooruslikum tegu pole, samas pole ma ise ka selle koha pealt just kõige vooruslikum.

Koolihinded ei näita seda, kui laps inimene on või kui normaalne jne.

Kuid tegelikult ei omagi see seksimine tähsust, ega riietus, rohkem omab tähtsust see milline muidu ollakse.
Ehk siis, millised on väärtushinnangud, kui tolerantsed ja arvetavad ollakse teistega, kui lai on maailmapilt, kui palju saadakse aru näiteks erinevatest inimestst ja erinevatest kultuuridest.
Samuti kui väärtsuhinnangud on paigas, ei hakata 14 aastaselt ega nooremal ei suitsetama, ega alkoholi tarbima, narkot ammugi mitte.
Samuti ei tehta mingeid hulle pidusid nii, pigem olengud ja sedagi rohkem täiskavanu valvsa pilgu all, kes pole misnig 18 vaid ikka noorem.


Kui need kriteeriumid on täidetud, siis minu poolest seksigu 14 aastaselt ja kandku nappe miniseelikuid jne.
ise ma olen need kriteeriumid üldiselt täitnud ja ei näe enda käitumises probleemi alaealisena, nii riietuse, kui seksi näol ja ka seksuaalsete tegevuste näol.

14 aastane on LAPS.

Minu arust teistest inimestest arusaamine küll ei näita, kas inimene on laps või mitte.
Kui ma ei mõista mõne inimese käitumist, siis olen laps?

Pigem pidasin silmas seda, et suudetakse arvestada erinevate inimestega, mitte et sa iga käitumist peaksid kohe mõistma.
Aga kahjuks paljud ju ei salli neist erinevaid inimesi, eriti lapsed/noored, aga tegelikult tuleks sallida.
Näiteks kui mõnele ei meeldi juua ja pidutseda lõputult, nagu enamus noortele, siis ei peaks sellist inimest kohe maha hakkama tampima, aga kahjuks seda tehakse väga palju.
See oli lihtne näide, selliseid asju on palju.

No minu meelest tolerantsus küll vanusest eriti ei olene. Pigem on mõni 70-aastane kitsarinnalisem veel kui 17-aastane


Aga teemassse. Mulle üldse ei meeldi selline lahterdamine a'la see inimene on täiskasvanu, aga see laps. Ka sõna "noor" kasutamine ei meeldi mulle üldse! Minu meelest on see omadussõna ja nimisõnana enamik inimesi, kes sellega teiste poole pöördub (nt õpetaja klassi poole või treener rühma poole) ütleb seda täpselt sellise tooniga, vahel ennast parandades, et on aru saada, et ta leiab, et on kohatu öelda "lapsed" ja siis otsib paremat sõna. Mis on minu arvates veelgi kohatum Mina näiteks ei pane üldse pahaks kui mulle teatud olukorras laps öeldakse, samas käitun ilmselt suhteliselt täiskasvanulikult. Siiski, ma ei saa aru põhimõttest, miks on see jaotus ja konkreetne kriipsu tõmbamine lapse ja täiskasvanu vahel teemaalgataja joks nii tähtis? Miks üldse vaevata oma pead murega, kas olen laps või täiskasvanu? Tegutsetakse nagunii enda südametunnistuse järgi, seega ei hakkagi mina siia kirjutama, kas 14-aastane on laps, kuna mina ei suudaks seda liigitust küll teha ja ei näe ka selle jaoks vajadust.

Tere! Olen 14-aastane Maria, varsti saan 15. Mul on siis selline väike mure, või noh, kas just mure, aga kummaline on see küll.

Mul on tungiv vajadus seksi järele ja mitte lihtsalt seksi, vaid ma tahaksin olla kellegi armuke. Reaalselt. Ma tunnen, et see on ainus asi, mis mulle põnevust pakub ja kuna ma näen enam-vähem täiskasvanud välja, ma ei näe selles probleemi. Mulle pakuks ka pinget juhuseks tänaval kohatud seksika mehega, kellega meil oleks seksuaalne klapp momendist, mil me üksteist näeme ja kuna tegemist oleks võõraga ja kui kasutada kaitsevahendeid ja olla muidu ettevaatlik, võiks seks suurepärane olla. Ma lihtsalt tahan seksida. Ma olen valmis. Lihtsalt enne, kui ma kasutan seksi armastuse väljundina, tahan harjutada võõraste peal, kellega võib seks olla palju parem kui lähedaste inimestega.




EHK - ma olen 14, aga ma ei kujuta ette, et ma ei saa PÄRISELT seksida enne 15 aastaseks saamist. Välimuselt annan täiskasvanu mõõdu välja, pole mulle eales õiget vanust pakutud, alati rohkem. Kuid see on vaid vahend saamaks, mida hing ihkab. Mu mõistus ei ole kindlasti tavalise 14-aastase oma, võrreldes end klassi- ja teiste eakaaslastega. Ma ei ole see neoonriietes kisendaja bussis nr 36. Pigem hoian madalat profiili ja käitun viisakalt. Selles suhtes olen ma kindel, et mu väärtushinnangud on enam-vähem paigas. Aga mis puutub pidudesse ja uimastitesse - need on mul ära proovitud. Esimene suits oli 13-aastaselt klassireisil kanuumatkal, esimene joint samal reisil. Väga meeldis ja kui tuleb suvi, teen veel. See on osa mu elustiilist. Muusika, mida ma kuulan (Led Zeppelin ja teised briti 60/70ndate bändid) on sellele ajendiks, sest mu iidolid toimisid samamoodi. Alkoholi "proovisin" ära enne kümnendat eluaastat, "tarvitama" hakkasin aga vist ikka 14-aastaselt, pidudel ja nii. Ööklubides muidugi olen käinud ja hea, et olen - kui 18-aastaselt mõistus peas, ei kibele ma mitte tagasi. Lõbus on seal ainult siis, kui kellegi tuttava sünnipäev on ja ümberringi ka tuttavad. Mõni pidu jääb ikka elu lõpuni meelde, mõne sõbra 18-aastaseks saamise tähistamised. Vaid positiivseid sõnu oskan ma öelda.

Minu arust peab asjad nagu alkohol, tubakas, peod ja seks ära proovima siis, kui sa neid TAHAD. Mitte kellegi survel, vaid ise peab tahtma ja ise peab ära proovima. Et mõistus kiiremini pähe tuleks. Sest minu arust on varajane täiskasvanuks saamine positiivne, sest niiviisi saab edestada eakaaslasi muudes asjades nagu näiteks karjäär, kui elukoolist on sul rohkem kogemusi.

Aga jah, kurb on see, et seksi järele ei ole mul mitte ainult füüsiline, vaid ka vaimne vajadus. Eespool kirjeldatud lõik ei suuda seda pooltki nii tungivalt edastada kui mu peas keerlevad mõtted seda on. Ning jah, ma olen 14 ning jah, ma ei arva, et ma olen täiskasvanud, aga kohe kindlasti ei ole ma ka laps. Lapsemeelne ning naiivne küll, aga mitte laps. Seega palun, ärge üldistage 14-aastaseid karjuvateks roheliste juustega virukateks. 14-aastaste grupp on väga mitmekülgne. Avastage seda enne, kui neist kirjutate.

Lugupidamisega,

Teie 14-aastane

Swallowurpride:
Kusjuures ma tean täpselt, mida sa tunned. Umbes sama vanalt kui sina praegu, painas mind täpselt see sama mõte või õigemini vajadus. Täpselt samamoodi mõtlesin, et lihtsalt tõmbaks mingi suvalise tüübi rajalt maha Ja fakt on see, et 14 on üks olulisemaid ja kriitilisemaid vanuseid nooruses. Minu jaoks vähemalt oli küll. 11-aastaselt olin veel vaikne ja ei tahtnud kõiki asju proovida, esimese suitsumahvi proovisin küll 11-aastaselt, kuid ega ma alla ei tõmmanud, pigem lihtsalt oli asi selles, et sõbrannad tegid ja pidin ka proovima. 12-aastaselt tekkis juba huvi alkoholi vastu ja sai ka proovitud. 13-aastaselt hakkasingi suitsetama + alkohol ning peod ja raske puberteet võis alata. 14-aastaselt tundsin ennast juba vanemana ja pidasin end juba iseseisvaks - see tõi loomulikult kaasa palju tülisid vanematega ja igasugu muid sekeldusi.
Kuid kui nüüd tagasi tulla sinu jutu juurde, siis ma ütlen, et õnneks ma suutsin oma seksuaalset uudishimu ja tungi vaos hoida ning ei teinud sellist viga. Kui sain 15, hakkasin tagasi tõmbama ja sain aru, et ma ei ole veel täiskasvanu. Mida ma tahan sulle öelda on see, et minul juhtus see esimene kord paar nädalat enne kui 16 sain, ehk siis 15-aastaselt ja ma kahetsesin seda seetõttu, et ma oleksin tahtnud olla vanem, vähemalt 16, kui see juhtub. Hiljem oli vastik mõelda, et ma olin ju 15 alles. Ja mina mõtlesin samuti, et saaks selle kaelast ära ja oleks tehtud, kuna sellises vanuses oli see väga "oluline" kas oled veel süütu või mitte. Ning nii see juhtus, aga see ei olnud midagi erilist, ja pealegi juhtus see purjus peaga, seda enam ma kahetsen seda, et lasin selle esimese korra nö käest ära. Ära kiirusta sellega, see ei ole nii hull, kui ootad, ja oluline on ka see, et see oleks sinu jaoks erilise inimesega ja et need tunded oleksid vastastikused, kuna minu puhul ei olnud need vastatikused. Mina loomulikult armusin kõigele lisaks temasse ära, kuid temale (kuna oli minust palju vanem) oli see lihtsalt üks tavaline k***. Ikkagi tahaks end ju eriliselt tunda peale sellist suurt sammu, sa mõistad seda siis, kui see sul kogetud on. Ära ole lihtne saak neile, kes soovivad lihtsalt oma vajadusi rahuldada, see paneb sind ennast hiljem räpaselt tundma. Ma tean, et see ilmselt paistab praegu kui tavalise täiskasvanu näägutamisena, kuid vähemalt loe see läbi ja mõtle sellele.
Ning muide ühes asjas ma sinuga nõustun, et parem on igasugu tembud teismelisena ära teha, mina samuti proovisin igasugu asju pubekana ja teismelisena ning tänu sellele olin 17-18 aastasena arukam, kui need eakaaslased, kes ei olnud neid asju kogenud ja hullem on vaadata 21. aastast, kes alles avastab enda jaoks alkoholi ja mehed jm, kui teismelisi, kuna teismelistele andestatakse need teod, aga 21. aastasele enam mitte. Kuigi ka siinkohal on väga palju põhjendatud vastargumente, jääb see siiski minu arvamuseks.
Loodan, et sellest kirjast oli sulle abi

Kui nüüd ka üldisele küsimusele vastata, kas 14-aastane on laps, siis vastaksin, et ei, 14-aastane ei ole enam kindlasti laps, kuid ei ole kindlasti ka täiskasvanud. Just 14-aastaselt hakkab kujunema täiskasvanu, kellel on olemad juba teatud väärtushinnangud ja arusaam, kuid samas ka igasugu erinevad vajadused ning ka vajadus eksperimenteerida - see on osa arengust, mida ei saa täiskasvanud inimene ka parema tahtmise juures ära hoida, mingil määral ja mingeid asju kindlasti om võimalik lapsevanemal või muul täiskasvanul mõjutada, kuid ära hoida ei saa. Isiklikult leian, et 14-aastane ei peaks elama veel voodielu, mina näen selliseks vanuseks alates 16, kuid ka siinkohal on igaühe areng erinev.

Minu jaoks on 14-aastane teismeline, ehk siis suur laps. Siis saab sellest teismelisest täisealine ja millalgi hiljem täiskasvanu. Enne täisealiseks saamist kutsuti mind ikka mõnikord lapseks ja see ei riivanud absoluutselt. Ega laps ei tähenda, et sa oled automaatselt titt, lihtsalt vanus on selline, et võib öelda nii või naa.
Maria, sul hormoonid möllavad Enamus inimesi, kes siin sõna on võtnud, on ka ise kunagi 14 olnud ja selle põhjal nad järeldusi teevadki, et avastusretkele pole vast vaja minna. Üldiselt arvan, et kõiki oma hetke tahtmisi ei tasuks kohe reaalsuseks teha, sest see elukool võib tulla väga ruttu ja mitte päris selline nagu plaanitud.

Minu meelest sõltub täiesti inimesest, üks 14-aastane võib olla täielik tita, teine kõrval aga väga täiskasvanulik.

Käitumine käitumiseks, areneng arenguks - 14aastane on siiski laps. Kas 25aastane, kes käitub KUI laps on, siis tegelikult laps? Ei ole, ikkagi täiskasvanu, kud oma käitumiselt lapsik ning vastupidi. Vähemalt selline on minu arvamus. Kõik arvavad, et on 14aastaselt väga arukad juba ja teavad, mis teevad jne, arvasin seda minagi tol ajal, kuid tagasi vaadates - ma olin ikka täitsa laps!

Kui mina 14 olin, siis käisid ka minul peast läbi kõik need mõtted, et tahaks ruttu selle seksiga ühelepoole saada ja võiks olla tehtud ja tahaks ikka jne jne jne. Oli võimalusi ja peaaegu oleks need ka realiseeritud saanud, kuid iga kord, kui asi kuidagi sinnapoole liikus, mõistsin, et ma ju olen tegelikult laps. Või noh, ega ma ilmselt tol hetkel ei öelnud iseendale, et "Ei, ma ei saa, ma olen alles laps", vaid pigem oli lihtsalt see, et ma ei olnud valmis. Tundus, nagu oleks, kuid kui kõik kätte jõudis, siis ei olnud. Ja see kutt ei ole ikkagi SEE kutt.
Minu esimene kord oli 18-aastaselt ja mehega, keda armastan ning kellega õnnelikult koos olen. Ma ei taha mõeldagi selle peale, kui väga ma kahetseksin, kui oleksin selle andnud kellelegi nii noorelt ja lihtsalt andmise pärast. Jah, ma tean, et mõne tüdruku jaoks on see täiesti suva ja ta ei hakkagi seda väga kahetsema vanemas eas, aga ennast tundes võin öelda, et mina oleksin üks neist, kes kahetseks väga-väga-väga, seega mul on hea meel, et kuskil ikka oli mul puberteedieas ikka alati mingi piir, mida mitte ületada. Nüüd ei ole vähemalt tagasivaates asju, mida häbeneda või kahetseda.




Aga kui teemaalgataja küsimusele vastata, siis ma ei kasutaks 14aastase kohta sõna "laps" ja ma ei kasutaks ka sõna "täiskasvanu". Ütleks teismeline ja teismeline ei ole minu silmis ei laps ega täiskasvanu. Võib olla täiskasvanulikumalt käituv teismeline ning lapsikum teismeline, kuid siiski teismeline, kellest hakkab välja kujunema täiskasvanu.

See oleneb käitumisest. Näiteks ma tean mõnd 12 aastast tüdrukut, kelle jutt on palju täiskasvanulikum/loogilisem kui mõne 15 aastase oma. See on nii nõme kui vanuse järgi hakatakse inimesi liigitama. Näiteks 13 aastasele ütlevad mõned 1 aasta vanemad tüübid, et "haha vaadake milline tatikas" vms. Kuigi ega enda käitumine sugugi parem pole. Ja see on eriti ebameeldiv, kui näiteks pead nõusid pesema jms, siis öeldakse et "oled ju nii suur laps juba küll, et saad hakkama" aga samas kui tahad kuhugi minna või kuskil kauem olla, tuleb vastuseks umbes "sa oled ju alles nii väike.." otsustage siis juba ära, kumb ma olen.

Asi on selles, et mingiteks tegevusteks oled sa piisavalt vana, aga teisteks jälle mitte. Kõik oskused ja omadused ei tule ühekorraga.
See näide, et 12-aastase jutt võib olla palju loogilisem kui mõne 15-aastase oma, ei ole eriti veenev, kuna minu silmis on 15-aastased veel parajad pätakad. Tagantjärele olin sellises vanuses ise ka laps. Samas ma ei arvanudki, et ma hullult täiskasvanulik ja küps olen, kuigi teiste arvates olin.

Tegelikkuses pole välja kujunenud kindlaid kategooriaid. Kindlalt on teada see, et Eesti ja ka paljude teiste riikide seaduste järgi on täiskasvanu vähemalt 18-aastane inimene. Selle seaduse järgi peaks olema alla 18-aastane isik laps, kuid kas päriselt see ka nii on? Kui nüüd vaadata ühte teist Eesti seadust, mille põhjal 14-aastane isik on seaduse ees vastutav, siis ei saa öelda, et see isik oleks laps. Kuid nende kahe ea - lapse ja täiskasvanu - ea vahel on veel üks iga - puberdeediiga ehk teismeiga, mille jooksul toimub lapses palju muutusi ja ta muutub rohkem täiskasvanuks. Seda eelkõige välimuselt, kuid ka mõistuselt. Selles eas saab ka inimene suguküpseks. Tüdrukutel hakkab see iga keskmiselt 11 või 12-aastaselt, mõndadel hakkab see ka varem ja lõpeb keskmiselt 14 või 15-aastaselt, olenevalt sellest, kuna algas. See iga on täis muutusi ja sellega kaasnevaid raskusi. Mina, kes ma ise praegugi selles eas olen, soovitan saada hakkama kõigepealt endaga ja elada üle see iga ja alles siis hakata mõtlema seksile. Peale seda (nii umbes 15-16-aastaselt) võib minu arust inimest nimetada noorukiks. Arvan, et siis on õige aeg hakkata mõtlema seksile ja muudele taolistele asjadele. Selleks ajaks on inimese mõttemaailm juba piisavalt arenenud ja ta on teadlik, miks ja milleks tuleb kasutada rasestumisvastaseid vahendeid. Isiklikult tean seda ka praegu ja saan aru, miks neid tuleb kasutada, kuid kindlasti leidub inimesi, kes seda veel ei tea.



See on minu arvamus ehk, kuidas mina toimiksin. Aga elu on täis üllatusi ja muudatusi. Seda, mida ja kuna teha, on raske öelda, tundmata täpselt inimest. Pole ette kirjutatud norme, millal peaksid seksima hakkama. Sellepärast arvan, et see peab jääma iga inimese enda otsustada. Ükskõik, kuna sa ka sellega tegelema ei hakkaks, tuleb olla ettevaatlik ja kasutada rasestumisvastaseidvahendeid juhul, kui pole soovi last saada.