EEVA naistekas

No täpselt, minu jaoks on ka kindlates kohtades kl 22 päris vastik liikuda. Kui näen mingit noormeeste kampa ka kuskil tee peal, siis valin teise tee ning teen kas või väikese ringi. Varem nii ei teinud, aga viimasel ajal on seda tänaval tülitamist ja jutu alustamist kahtlaselt palju olnud. Nii et parem karta kui kahetseda..
Ning mingi kontroll on isegi minu üle, kuigi olen 20. Kui ma olen kuskil väljas, siis mees helistab ja uurib, kus olen, kuidas koju saan, ning vajadusel tuleb järgi autoga või jalgsi. Või näiteks kui olen vanematel külas ning üksi koju lähen, siis tavaliselt kohale jõudes helistan neile ning annan teada, et kõik korras.
Selline mõistlik kontroll näitab, et sinust hoolitakse.

Just ! Kannata, kõike jõuad teha ka hiljem

Mina olen enda arust suhteliselt hästi kasvatatud, kuid pidudel käin küll ja joon ka. Ema on sellest teadlik ning ei tekita paanikat, sest ma ei joo end kunagi kasti ja tal ei ole põhjust muretseda. Tavaliselt võtan ma ainult natuke siidrit ja sellega minu joomine ka piirdub. Suitsu tegin küll, kuid nüüd otsustasin maha jätta. Mis ikka seda tervist rikkuda.
Perepidudel antakse ka mulle klaas veini/šampust ning ema nähes olen ka siidrit joonud. Praegugi seisab poolik siidripurk külmikus.
Kojutuleku kellaaegadest nii palju, et kui olen kodu juures õues, siis tavaliselt tulen tuppa umbes kell 12. Kui olen kodust kaugemal, ööbin seal ja koju saabun hommikul. Loomulikult on ema teadlik, kus ma olen, kellega ma olen ja mida me teeme.
Ma olen natuke vanem, kui sina, Naturally, kuid ma ei ole täisealine. Minu arvates oled sina tõesti natuke liiga noor sellisteks asjadeks. Ega ma ei väidagi, et ma ise piisavalt vana olen, kuid siiski. Kui mina olin 12, mängisin ma veel nukkudega ning ei mõelnud ei pidutsemisest ega alkoholi tarvitamisest. Seega kannata veel ja pea vanemate kehtestatud reeglitest kinni.

Mina ka kui seaduslik inimene ütlen, et see jutt on mu meelest täiesti õige. Ma ei väida, et ma alaealisena ei joonud, ei suitsetanud, ei mässanud keeldude vastu, peamiselt 15-16 aastaselt. Tihti juhtus, et keeld oli kell 11 ja mina tulin koju kell kolm öösel kuskil. Ükskord aga mõtlesin tõsiselt selle üle, mida ma teen, et kas need tülid ja kaklused emaga on seda väärt. Leidsin, et ei ole. Siis üks paar nädalat ma olin täielik musterlaps, käisin harvem väljas ja tulin õigel ajal koju, siis alati kainelt. Siis, ühel päeval, kui ma tundsin, et hetk oli õige, võtsin ema kõrvale ja rääkisin temaga rahulikult, ilma karjumata ja mõistlikult.
Sellest ajast kui ma 17 sain võin ma käia kus tahan, millal tahan ja kaua tahan, sest ma võitsin ema usalduse ja tõestasin talle, et ma suudan olla korralik. Sel ajal sain ka ise aru, et ma ei jää mitte millestki ilma, kui ma ei käi igal õhtul poole ööni joomas. Nüüd ongi mul täielik usaldus vanemate poolt ja usaldus teha mida, kaua ja millal ma tahan. Mul muidugi vanust ka juba piisavalt, aga siiski, enamus minuvanustest tutvusringkonnast pole mõistusest veel kuulnudki....

St, kordan üle selle, mida ma ise sulle soovitan ja mida teised ka soovitavad: ära kiirusta kuhugile. Sul terve elu veel ees ja usu mind, sul paari aasta pärast on endal hea mõelda, et näed, mina ei rikkunud oma tervist suitsetamise ja joomisega ning sul omal on oma noorusele palju parem tagasi vaadata.

Arvestades seda, mis on minu ema amet/elukutse.. ja kes mu isa noorena oli, võin mina võtta kokku oma koduse kasvatuse, mis oli mul 18 aastaseks saamiseni. Ema poolt tuli näpuga seadustes järje ajamine.. ja isapoolt üsna sõjaväeline karm kord ja keeld vastu vaielda. Aga nad siiski hoolisid ja armastasid (kuigi viimast võis ainult aimata, mitte kuulda). Niiet see jutt, et kõik teised võivad, on alati minu kõrvade jaoks jama.. mina ei võinud. Ja kukkusin vist päris hästi välja ka lõpuks.