EEVA naistekas

Ml hetkel käsil pikamaasuhe, algul (2 kuud) elasime samas linnas. Nüüd tema Tartus ja ma Pärnus/Tlnas. Me näeme suhteliselt harva, ta on Tartus olnud 1,5 ja korra näind(4päeva sai tema juures oldud) Räägime msnis ja telefoni teel...Meil see viga et mees on küllaltki armukade ja eelmise suhte tõttu pelgab et leian uue silmarõõmu ja see väljendub tema jutus pidevalt, mis tasapisi hakkab rõhuma...sest see muudab kurvaks, et seda arvab. oehh ei tea kohe mida ettevõtta, et ta saaks sellest lahti lasta..???
Meil see et varsti tuleb ta tagasi samasse linna, et eks siis paistab, mis saab. Praegu tundub et tema liigub teises suunas kui mina ja ma pole 120% kindel et me(kui ta Siia linna tagasi tulev) liigume jälle taas samas suunas.

Ilma usalduseta pole midagi.

Kõik on võimalik. Kuigi eelistaks "lühimaa" suhet.

Ma ei oska sellistest suhetest hetkel midagi arvata, pole kogemusi. Hetkel on mul sügise ees hirm. Vahemaaks oleks meil 100 km, näeksime arvatavasti vaid nädalavahetuseti. Õnneks kestaks selline olukord vaid 9 kuud, ehk siis terve kooli aja ja edasi oleks juba plaan kokku kolida, kuna läheksin samuti Tallinnasse elama/õppima.
Samas hetkelgi on meil vahemaad umbes 12 km, mis tegelikult ei ole mingi eriline vahemaagi. Selles suhtes küll, et koosolemise võimalus on mõnes mõttes piiratud. Elaksime samas linnas, siis oleks ju lihtsam mõne tegevuse vahepeal üksteisega koos ka veidi olla, nüüd näeme siis, kui kõik tööd ja tegutsemised tehtud.

toimib küll. oleneb ka inimestest. kui tõesti vja siis saaadakse hakkama. kui nii oluline asi pole, siis lastakse minna....

Saan enda peal näha praegu, kas/kuidas toimib. Sellel on omad plussid ja miinused nagu igal asjal ikka.. Halb on see, et praegu mulle tundub, et ei näe teda eriti, noh, ei näegi. Vahemaa on ka Eesti mõistes suur, üks ühes, teine teises otsas, kuigi see linn, kus mina elan, on tema kodulinn, nii et tal on muudki põhjust siia tulemiseks. Minul Tallinnasse minekuks ainult üks põhjus - tema. Aga usaldus on olemas, seega asi toimib, ma ei paanitse, et ei tea, mida ta nüüd küll seal teeb, kellega on ja kas ikka on nii.. kumbki ei kontrolli paaniliselt teineteist, muidugi rägime, kus olime, mida tegime, aga mingit teineteise ülekuulamist pole. Ei tea, eks aeg näitab, mis saab ja kas see toimima jääb.

Minu kõik suhted on pikamaa omad olnud. Neist pikim umbes 100 km ja lühim 12 km. Ütleks, et mida pikem, seda raskem. Oleneb muidugi, kas on liikumisvahendit. Bussiga oleks väga jama seda 100 km loksuda, lisaks veel ümberistumised.

Mul on pikamaasuhe ca 13 000 km. Suhe toimib ideaalselt juba 2 aastat, ja mõne aasta pärast kolime päriselt kokku.

Loen enda aasta tagust postitust antud teemasse, naeran ja mõtlen, et aasta tagasi olin tõeliselt puberteet veel. . Poisi huuled pimestasid silmad lihtsalt. Nüüd on mul uus ja temast juba kaks päeva lahus olla on jube .. Aga see selleks.
Usun nüüd, et kaugsuhe, mis on noorena ei oma erilist tulevikku vähemalt mitte kauemaks kui 1,5 - 2 aastat kuskil. Kui sellega lepitaks , siis on hästi. Sellega olen siiani päri, et kui on tunded on kõik võimalik. Kui teatakse et suhe on teatud aja pikamaasuhe, siis usun, et ei ole väga probleemi peale väga väga suure igatsuse. Igatahes.. Edu ja õnne teile, kel kaugsuhe !

tead, sa võid seda praegust postitust ka aasta pärast uuesti lugeda ja sama mõelda mis praegu

Mina olin oma poisiga kolm aastat koos olnud, kui otsustasin teise linna kooli minna. Meie vahemaa on 100 km ning näeme nädalavahetustel ning vaheaegadel. Tema käib minul külas ja mina temal. Nüüd olen aasta ära olnud ning teine aasta jookseb kuid siiamaani on kõik hästi. Kuna esimesed kolm aastat käisime ühes klassis ja olime koguaeg nii koolis kui pärast kool ninapidi koos, siis ma arvan et meile mõjub lahusolek väga hästi. Vahepeal me juba mõlemad tundsime, et oleks vaja vaheldust ja natuke eemalolemist teineteisest. Nüüd kui nädalavahetusel koju lähen on juba selline mõnus ootusärevus sees ja ei suuda ära oodata millal teda jälle näen. Ning samuti on temal. Ta on kohe hoopis teistsugune kui me koguaeg koos ei ole. Selline armas ja palju tähelepanelikum kui ennem:heart: Võib olla oskab ta nüüd meie suhet paremini hinnata. Igastahes mina oskan:)Selle viimase aastaga on ta veel kallimaks saanud mulle:)
Nii et kui usku on ja usaldust ka, siis on kõik võimalik!

Mul on ühe tuttavaga probleem. Vastastikune tõmme on nagu olemas, aga vahemaa on suur (200km) ning otse sinna pmst bussi- või rongiliiklust ei olegi. Olen üritanud rääkida, et kui ta tahab et meie vahel midagigi oleks või tuleks, siis ta peaks ikka ise pingutama ka rohkem. Praeguseks me pole teineteist peaaegu aasta näinud. Aga tema ettekujutus "suhtest" ongi selline, et teadmine et me kuulume teineteisele, isegi kui me kohtume kord paari kuu tagant. Ta ei mõista, et ma ei taha olla kinni kellegagi, kes isegi ei mõista et peaks vähemalt kord kuus pikemalt koos olema, et suhe normaalselt toimiks vms. Kuidas ma talle selle selgeks teen?

Pikamaasuhe on siis hea, kui ollakse kindlad 100% , et ollakse teinetese jaoks loodud. Kui mitte, siis mingi aja jooksul vajub pikamaasuhe ära.

Olen õnnelik, et meil see minu jaoks pikamaa suhe on nüüd juba varsti otsakorral. Ja midagi nii ületamatut ei olnudki. Mulle tundub, et see aeg on isegi meie suhte tugevamaks muutnud.

Ma tean suhet Lätist, kus naine on Lätis oma tütrega, ja mees Taanis töötab. Tütar on tema kasutütar. Suhe sedasi juba kaks aastat. Hästi ilus, kui selline pühendumine toimub. Kõik on inimestes kinni, ja nende põhimõtetes. Kerglased löövad käega.

Kui on olemas võimalused teineteise nägemiseks, siis on hästi. Kõige olulisemad on usaldus, tunded ja pühendumine just sellele inimesele. Kui ikka on kokkukuulumise tunne, siis peaks seda suhet jätkama- seda siis tulevikuplaanide mõttes. Kui ei ole plaanis lähima aasta(max 2?) jooksul lähemale või kokku kolida, siis ei ole eriti mõtet, kuna suhtes tehakse ju tulevikuplaane koos ning veedetakse tihedalt ühist aega. Ise olen kogenud kaugsuhet, vahemaa ei olnud väga pikk, kuid võimalusi kokkusaamiseks ei olnud väga palju. Hea kui nädalavahetuselgi teineteist nägime ja koos olime. Muidugi suhtlesime me igapäevaselt. Ometi kuulsin ma ka muudest allikatest natuke tema tegemistest- ütleme nii, et mina kaotasin usalduse.

On möödas üle aasta, mõtlen samamoodi, kui seda postitust lugedes... Ja siiani on mul sama kallim ja siiani on temast juba kaks päeva lahusolekut üsna vastik:)

Sattus see proovikivi ka minu teele nüüd. 100 km ja natuke peale - päris pikk vahemaa. Oh kuidas ma kardan tegelikult, aga...

Ma ei teagi, mis aga. Raske saab olema.

Noo meie vahe on 160 km ja enne augustit polnud me kohtunud kolm kuud . Mida ma siis veel mõtlema pean.
Lisaks vahemaale on meil mõlemal töökohad, temal veel hetkel Soomes mis on veel nõmedam ja pikendab kokkusaamist, kuid oleme hakkama saanud. Mina käin tema juures ja tema minu juures.
Oleme koos 4-6 päeva kuus koos ja see sobib hetkel kuna elutempot arvestades näeksime üksteist 24 tunni jooksul äärmiselt vähe. See 4-6 päeva on täesti mahavõetud aeg ning oleme ainult üksteisele.

Raske on esialgu see harjumatus ning kui tegevusetus peale passib siis tekivadki pinged ja tülid on kiiresti tulema. Mina juba tegevusetuse üle kurta ei saa. See kokkusaamise aeg jõuab alati nii kiiresti kohale .

sõbranna on kaugsuhtes ja hetkel tundub väga õnnelik. ise pole kunagi olnud kaugsuhete fänn sest minu arvamus on et suhtes olles peab olema lähedust ja peab üksteist nägema iga päev. kaugsuhte plusside ja miinuste kohta on üks artikkel, sealt saad hästi vaadata mis on sinu jaoks kõige olulisem.