EEVA naistekas

Täna mõistsin, et minu kõige nõrgem koht on õrnahingelisus. Ma lihtsalt ei suuda pisaraid tagasi hoida ka olukorras, kus neid üldse valada ei sobi. Iga kurjem või ülekohtusem ütlemine toob klombi kurku. Kui tegemist on vaid ühe lausega, saan enamasti ruttu minekut teha ja enesevalitsuse tagasi (või siis kusagile vaiksemasse kohta üksi nutma), kuid kui tegemist on olukorraga, kus lahkumine on võimatu, kuid peedistamine jätkub on minu jaoks nutu tagasihoidmine võimatu. Eriti palju tuleb "abiks" ka asjaolu, kui vestluspartner viskab sekka lause: "Ei ole nüüd vaja selle pärast nutma hakata...".

Mõistsin mõned kuud tagasi, et ka minu üks kõige nõrgemaid külgi on õrnahingelisus. Enne olin suutnud ehitada enda ümber müüri, et inimesed ei saaks mind oma sõnadega nutma ajada, kuni ajani, mil oli hästi stressirohke aeg ja ma oleks keset loengut ulguma pistnud, kui õppejõud ütles veidi karmimal häälel, et mul üks asi valesti on. Silmad olid märjad, kuid suutsin end tagasi hoida. Üritan üldse vältida inimeste negatiivseid ütlemisi.
Teiste ees ei nuta- pean seda manipuleerivaks.
Nüüd olen tükk aega tahtnud end nutma ajada, kuid elu on olnud nii ilus, et lihtsalt ei juhtu seda. Hetkel on küll mõned tegurid, mis toovad pisarad silma, kuid siis mõtlen, et ei taha nutma hakata, sest endast hakkab hale ja tekib küsimus, miks piinan end teiste pärast.

Uuh, that's bad.



Nutmine on VÄLJASPRESSIMINE.




Päriselt ka. Ja poisile/mehele sa seda teistiviisi selgeks ei tee.

Kujutad sa siis ette, on mul alles väljapressijast mees..

Mina arvan, et nutmine on täiesti normaalne.. see on imelik kui naine/mees seda ei oska. Mõnel tuleb kergemini, mõnel raskemini. Ma viimasel ajal olen endale juba paksema naha kasvatanud.. enam ei nuta, valan lihtsalt mõnikord mõne pisara, mida mittekeegi ei näe.

Mu endine kaasa armastas väga nutta, ühekorra nuttis kõva häälega kuna ma ei lubanud teda enda juurde purjus peaga, Kohutavalt häbi oli teiste ees. Üldiselt üpris tihti on nutmine väljapressimine kui nutetakse selletõttu, et ei saa oma tahtmist.
Kuid kui on tõesti põhjus(surm, karm lahkuminek....) siis on see täiesti normaalne.

Isiklikult mina eriti nutta ei oska, isegi mitte matustel ju liiga paks nahk juba.

Mina ei leia, et nutmine oleks väljapressimine, selles mõttes, et kindlasti leidub inimesi, kes teadlikult nutu esile kutsuvad, et oma tahtmist saada ja ka neid, kes sellisest asjast end mõjutada lasevad ja neile järele annavad, kuid üldjuhul (vähemalt minu puhul) ei ole nutmine midagi sellist, mida saaksin ise kontrollida. Väga võimalik, et nutt tulebki peale olukorras, kus midagi on nii nagu ma ei tahaks, kuid see ei ole ka reeglina n-ö must-valge olukord (Kui sa mulle seda asja ei osta, siis hakkan nutma! Miks sa mulle seda asja ei osta?!), vaid pigem selline, kus kõik emotsionaalsed asjad kokku jooksevad. Üks näide - pidime mehega teatrisse minema, kuid varem oli ka linnapeal askeldamist ja seega oli minul vaja enne etendust riideid vahetada. Varem olime kokku leppinud, et läheme mehe juurde ja seal saan vahetada, kuid sel hommikul oli mehe ema öelnud, et ta ei taha, et me sinna läheksime (meil ei ole kõige soojem läbisaamine), kuna mees teadis, et mul ON vaja riideid vahetada, ütles ta, et lähme ikka, kuid mina, kartes emapoolset kurjustamist, neelasin terve tee vaikselt pisaraid, maja ette sõites lihtsalt ei suutnud enam ja puhkesin nutma. Asi lõppes nii, et vahetasin riideid autos, jaanuari kuus, kaubanduskeskuse parklas.
Ei leia, et sellelaadsed olukorrad väga väljapressimine oleks.

See loomilikult ei ole väljapressimine vaid reaalsed emotsioonid.

Sellist lampi nutmist ei ole. Kui ainult siis, kui mul on tõesti depressioon ja mu emotsioonid kalduvad äärmustest äärmustesse.

Praegu lugedes neid kommentaare siin tuli hullult suur nutuisu. Tahaks hullult nutta, aga ma ei tea miks... Olen selline tüüp, kes lihtsalt hakkab nutma väikeste asjade pärast. Ja tülides olen alati mina see, kes esimesena töinama hakkab ja siis ma ei suuda enam midagi rääkida, klomp on suus. Ja siis purskab mu silmadest pisaraid välja...Oh, õudust... Aga samas alati ma lihtsalt ei suuda nutta, tahan küll, aga ei suuda. Olin ükskord matustel. Tahtsin hullult nutta ja teadsin, et ma pean nutma, sest sellega näitab ikkagi ju välja, et sa hoolisid sellest inimesest sellel ajal, kui ta elas. Aga ma ei suutnud. Teistel kõigil olid silmad vesised, aga minul olid kuivad...Lõpuks sain pisarad voolama ja ma olin õnnelik... Tõeliselt õnnelik, et sain välja nutta selle, mis oli minu sees kinni ja, et ka teistel ei jäänud sellist muljet, et minul oli ükskõik. Pärast mõned ütlesid, et näe isegi tema (siin mõeldud siis mind) hakkas nutma.:)Natukene imelik küll nii öelda, aga mis sa vanainimestelt ikka paremat tahad! (Seal matusel oli väga palju vanainimesi.)

Väiksena olin õrnake, vahepeal tuim tükk, seejärel soojenesin ning nüüd olen hellake. Igasugused pisiasjad toovad pisarad silma. Nii ilusad kui koledad. Pole vist ühtegi filmi või sarja, mida vaadates ei tahaks mõnda pisarat poetada- kas siis rõõmu või kurbuse pärast. Pisaraid jätkub alati ja kõige jaoks. Siiski teiste ees ei nuta, väga harva suurema stressi korral olen küll bussis istunud ja käega pisaraid pühkinud- absoluutselt ei saanud end vaos hoida. Üleüldiselt olen muutunud hästi emotsionaalseks inimeseks, kõik tunded on 5-kordselt suurenenud. Kui olen kurb, siis ikka täiega ning kui rõõmus, siis samuti täiega. Inimesed teavad mind ikka kui rõõmsakest.
Hiljuti oli paari inimesega vestlus meid kõiki puudutava tuleviku kohta. Ma ise ei suutnud väga kaasa rääkida- kuulasin ja asi oli selge. Siiski läksid meil kõigil silmad märjaks ja see oli väga hingestatud hetk..

Üldjuhl hakkan mina nutma ss kui tuleb meelde kõik minevikust(Mis oli väga jube!), kui ema ei saa aru mis ma räägin või taha ta ültse mind mõista, vahest isegi ss kui tean et lähedastel on mingid probleemid mis on kurvad või kellegil on midagi juhtunud!
Ma olen väga emotsionaalne inimene. Vahel vajun mõttetesse ja mõtlen minevikust ja tekkib pisar silmanurka, aga nutta ma ei saa, sest kõik vaatavad pealt. Isa juures on nii, kui ma mõttesse jään siis isa tahab kohe teada mis ma mõtlen