EEVA naistekas

Kaalusin pikalt-pikalt ja lõpuks otsustasin, et räägin enda murest, mis teie jaoks võibolla imepisike tudub.

Olen 15-aastane ja käin põhikooli viimases klassis. Mulle valmistab
muret see, et ma ei suhtle poistega peaaegu üldse. Nimelt siis-mul ei
ole poiss-sõpra(keda mul pole olnud ka kunagi enne), kuid mul ei ole
isegi mitte mõnd usaldusväärtset poisist sõpra, kellega võiksin
lihtsalt niisama kasvõi kohvikusse minna ja tühjast-tähjast rääkida. Ma
ei ole selline, kellel oleks nädalavahetustel kokku lepitud kohtumisi
poistega jne. Noh, poistega vahel õues ikka käin, aga see pole see. See
tõsiasi on mind muserdanud juba terve selle aasta ning ma ei tea, mida
ette võtta. Vahepeal sain ma iseendaga päris hästi läbi, kuid nüüd
hakkab taaskord üha enam tunduma, et mul on midagi viga? Üldiselt olen
ma oma eluga rahul: õppeedukuse üle kurta ei saa, suhted vanematega on
enam-vähem korras, mul on päris mitu väga kallist sõbrannat ja mul on
hobid, millega mulle meeldib tegelda. Öeldakse, et kellegi elu ei ole
perfektne, aga kui minu elus oleks poiss/id, siis võiksin ma olla
täiesti rahul, kas selles siis asi ongi? Kui ma vaatan oma
klassikaaslasi, siis ma näen, et nendel on väga palju tuttavaid
poisse/tüdrukuid, paljudel on olnud juba mitu-mitu kaaslast. Mitte, et
ma tahaksin samuti, et mul oleks 10 suhet selja taga, aga kaua ma
ootan? Sõbrannadega käin väljas, olen lõbus ja üsna avatud, välimus ei
tohiks ka mingi takistus olla..Samas ma ei käi absoluutselt
nädalavahetustel pidudel, mida tänapäeval enamik noori teevad. Esiteks
see ei tõmba mind ning teiseks ei ole mul ka sõprusringkonnas selliseid
inimesi, kes sellega tegeleksid. Aga asja mõte on selles, et olenemata
sellest, et peod on tihti väga valusa lõpuga ja noored jooma ei peaks,
leitakse sealt siiski uusi sõpru-tuttavaid, eriti just
vastassooesindajaid. Aga kui mina sellise asjaga tegeleda ei taha, siis
võingi ma lihtsalt uutest tuttavatest edasi unistada? Loomulikult ei
ole see ainus viis, aga muid ma leidnud ei ole. Mul on palju tuttavaid,
kellel ei möödu ükski nädalavahetus mõne peota. Vahel ma vaatan neid ja
mõtlen, et nende elu on hoogne-uued tuttavad, põnevus jne. Samas ma
vaatan ennast ja ma tunnen siiralt, et ma ei tahaks nende asemel olla.
Kirjutage, mida asjast arvate. Kas mina olen lihtsalt vinguv pubekas?
Kas ma peaksin siis vastu tahtmist hakkama mööda pidusid kondama, kuna
ise ju vingun, et uusi tuttavaid tahan? Või peaksin elama oma praegust
elu rahulikult edasi ja kõik tuleb iseenesest? Rääkige ka oma
kogemustest.

NB! Jah, te räägite siin, et vara veel ja küll ta tuleb, kuid lugedes teisi postitusi, jääb mulje et kõik siin olid juba 13-14 aastaselt poistega lähedased.
Mainiksin ka seda, et alati, kui kohtan mõnd poissi, siis veidi aja pärast ta lihtsalt kaob kuhugi, sõna otseses mõttes. Ja enam me ei suhtlegi.

Vastuseks aabitsale:


Tean, mida tunned! Kui olin 15, olid ka minul täpselt samad tunded & mõtted! No, isegi väga sarnased sinu omadega. Ma ei ole pidutseja & ei töllanud ringi nagu seda tegid mu sõbrad või klassikaaslased. See-eest oli neil rohkem meessoost sõpru & minul mitte. Suhtlesin vaid veidi oma venna sõpradega & oma vanade lapsepõlvesõpradega. Sisemiselt lootsin, et küll leian minagi mingiaeg Tema! Aastad liikusid & liikusid ning ei midagi. Vahepeal oli küll paar tükki silmapiiril, kuid ma ei näinud vaeva.


Nüüdseks olen leidnud täiesti hämmastavalt! uued sõbrad & nad on meessoost. Üks neist meeldib mulle isegi väga. Tema nimel olid mul nädal aega liblikad kõhus & ma ei suutnud nädal aega ka korralikult süüa. Ma ei tea küll mida tema ootab, aga temaga sõber tahan endiselt olla. See on tore!


Sa ei pea ennast pidudega piinama hakkama, kuigi, võta oma head sõbrad & minge koos kuhugi peole. Olge koos & lõbutsege. Võibolla hakkab selline sõprade seltsis lõbutsemine meeldima pidudel, sa ei pea ju seal iga nv. käima ega jooma. Hav fun! Samalajal vb. leiad kellegi, kes sinu vastu huvi tunneb (meessoost). Teisalt, äkki leiad seoses oma hobiga kellegi, siis on ju teil ka midagi ühist. Võimalusi on palju. Teinekod pead lihtsalt ootama kuni Tema sinu leiab! Nagu minu puhul. Hoian sulle pöialt;)

Nõustun täielikult. Minuga on täpselt samamoodi: kõvasti vanemad vaatavad, vilistavad ja loobivad kommentaare (kas või niisama tänaval, poes jne), nooremad on nagu lapsed. Nende vanematega on nii, et kui nad midagi ütlevad, siis tavaliselt vaatan lihtsalt kurjalt otsa, aga mõnikord olen ka oma flirtimistehnikat harjutanud:evil:, kuigi liiga kaugele ei soovita sellega minna.
Iseenesest tahaks juba hõivatud olla, et saaks maha rahuneda. Saaks liikuda tänaval pimedas kellegagi, ilm et peaks selja taha vaatama.
Ma loodan, et vähemalt selle pika ootamise peale keegi kindel tuleb.
Aga mitte mingil juhul ei tohi näidata, et sa meeleheitlikult tahad kedagi. Tuletan endaglegi seda meelde.

minul on kusjuures nii, et ma saan poistega normaalselt läbi, aga kui keegi minu sõbrapoistest mulle meeldima hakkab (kusjuures ei poiss ega keegi isegi ei tea minu sümpaatiast mitte midagi ) sis järsku enam poiss ei suhtle minuga. kaob nagu vits vette, nagu mingi kuues meel hoiataks teda, et nüüd olen mina ta sihikule võtnud... ma ei saa aru mis minus nii jubedat on sis, et kõik kohe ära jooksevad, :S igatahes, mina olen võtnud nõuks, et no boyfriend, no problems. Kuigi armastatud tahaks ikka ollla ju... :/

Ma tahaks ka kedagi sellist, n.ö. oma poissi. Oma klassipositega suhtlen küll, saan hästi läbi ja nii, aga vabal ajal meil ühised huvid puuduvad. Samas ma nendega erilist suhet ette ei kujutagi. Vb kahega neist, üks neist meeldis mulle pikalt-piaklt ma ei tea vb siiani, aga kui olin nüüd pikemalt eestist ära siis igatsesin seda teist hoopis . Esimesega suhtlen vähe, teisega käime tihedamalt läbi. Samas ma ei kujutagi ette suhet enda klassipoisiga. Olen samuti 15, kõik kogemused puuduvad, ma ei taha nii. Ma käiks hea meelega pidudel, aga mul puudub selline tutuvusringkond. oi ma ei tea mida teha.
Ma tõesti tahaks kedagi sellist oma ellu.

aabitsale:
see on küll imelik aaga ma aravn et kõikidel selle vanustel tüdrukutel on sellised mõted ja tahtmised, samuti minul. olin ka 9 klassis selline vaikne ja ei joonud ega pidutsenud, kuna elan ka vaikses maa kohas siis ausalt õelda siis ple ka kedagi vaadata ega midagi teha .. aaga kui ma läksin kutsekooli ..ja tutvusin paljude lõbusate inimestega, nii mees- kui naissoost, siis mõtlemine muutub ja sa muutud avatumaks.Aaga kaks võrratut poissi on lihtsalt parimad keda võib leida, käime üheskoolis, mõned ei saa sellest vb aru et poisi ja türduku vahel võib olla tugev sõprus, mitte nii et raudselt te sebite. tegelt ei ole nii, ma saan nende kahepoisiga absoluutselt kõigest rääkida, nii tüdrukutest poistest, kui ka meie eelmistest suhetest, millal me kellegiga esimest korda olime intiimsuhtes.. see on lihtsalt hea tunne et sa võid kellegi peale loota, Tõsi asi on see et ma olin alguses ühte neist poisist armunud, või siis lihtalt kiindunud aaga see läks mõõda ja me olema tugevalt sõpruse sidemetes. Ma ootasin ka suht kaua ja otsisin ja rändasin oma fantaasjates et leida see õige.. sellest ei ole küll kaua mõõdas aaga nüüd ma mõtlen teist moodi, et miks mina pean kedagi otsima las tulevad ise, mul ple nii väga vaja seda poissi, loomulikult on hea olla kui sul keegi on, aaga need kaks poissi kelle mina leitsin, piisab mulle täiesti, nad ongi naq mulle kaks poiss sõpra või nii
nii et ära muretse .. küll Tema ka kunagi tuleb:)
vahest ongi parem kui sul on sõbrad kellele sa saad alati loota, kui üks ainuke poiss kelle muresid sa pead kandma ja tema pärast muretsema, et kus ta on, mis ta teeb või kellega ta on ?!