Oeh, 12-aastane olin. Oli ka jaanipäev. Elasin siis väikeses külas ja seal hakkas selline väike tsirkus peale ühe 9. klassi poisiga (mina olin siis 5.) ja lõpuks saatis mu koju ning tegi väikese musi. Järgmisel päeval saime kokku ja oli veel teinegi jaanituli. Rohkem selline kulu põletamine vms, aga läks jaanipäeva alla, sest 24. oli. Seal me siis seisimegi ja järsku ta suudles mind. Mäletan veel, et seisin kuskil paku peal. Vastu polnud ka mõtet panna, ta ise tuli kuidagi ja ega ma väga närvis ka polnud. Natukene. Siis küsis ta mult, kas ma tahaksin temaga käima hakata. Eks ma siis kogelesin vastu midagi taolist a'la, et nohjah, võib ju ka. Esimene ja viimane kutt ka, kes mult otseselt küsinud on, kas tahaksid minuga käima hakata
Ja nii me siis olimegi üks küla kuum paar. Tal oli veel mingisugune sõber ka, kes oli selline õel, minu naaber oli veel, ja see virises kogu aeg, et nii väikesega oled. Mingi nädal või paar vms kestis see aeg, aga tundus, nagu oleks olnud terve igavik. Mulle ei meeldinud temaga koos olla, sain aru, et olen siiski liiiiiiiiiiiiiga noor ja nii ma siis ütlesingi, et kuule, aitab küll. Saime hästi läbi. Siiani saaks tegelikult, aga ammu pole näinud. Siis mõned aastad hiljem käis ta minu kahe erineva sõbrannaga ja siis oli ka boleemika, et ma saan temaga natukene liiga hästi läbi (eks see ole see väikese küla elu ja ma olen ka alati poistega väga hästi läbi saanud, paremini isegi) Mingi aeg, kui ma äkki 15 või isegi 16 olin, tahtis ta uuesti midagi proovida minuga. Et siis seekord kohe tõsisemalt, aga ma ütlesin, et oleme vaid sõbrad ja nii jäigi. Saime väga hästi läbi ja siis talle tekkis mingi tüdruk, kes tal siiani on. Üks hirmus tüdruk vist on ja mina talle ei meeldi, kuigi mind päriselus pole iial näinud. Kunagi, aegadel ammustel, kui mul veel reit oli, siis saatis mulle oma sõbrannaga sõimukirju. Naljakas oli. Suur osa oli ka sellel, et üks minu väga hea sõber ka sealt külaaegadelt oli mingil määral koos tema sõbrannaga ja siis kaks pubekat mõtlesidki välja igasugu lugusid, mis mina teinud olin temaga. Jube naljakas oli. Praegu on sellel teisel poisil ka üks tüdruk, kes käis minu klassis kunagi ja kellega ma väga hästi läbi sain. Mina neid tutvustasingi ja nüüd on niimoodi, et suurest armukadedusest ei luba see tüdruk meil enam suhelda
tegelikult on kahju, sest hea sõber oli, siiani saame läbi, aga nats teistmoodi. Ei näe enam nii tihti ja kui tüdruk ka on, siis hoiab silma peal, et me kahekesi rääkima ei jääks. Imelik lihtsalt, kui arvestades seda, et selle tüdrukuga sain jube hästi läbi muidu. Aga noh, selline tegelane ma siis olen - tüdrukud ei luba oma meestel minuga suhelda, hirmus meesteõigija
Ma isegi ei kujuta ette, miks see nii on. Pole mul senise lühikese elu jooksul tohutult erinevaid kutte ka olnud ja ringi pole ka lasnud hädasti, nii et korralik ikka. Naljakas igatahes, just oma sõbranna reaktsioon. Nüüd see tüdruk ronis tema juurde elama, jättis kooli meil siin pooleli ja on pealinnas. Peaasi, et õnnelikud on, kuigi nii palju, kui ma olen tolle poisiga rääkinud, pole ta õnnelik, aga see selleks. Pole minu asi.
No vot, selline jutt tuli siis välja minu esimese suudluse teemast.
Igatahes kokkuvõtteks ei kahetse ma oma eismest suudlust. Väga õige inimesega oli siiski, mitte mingi dioodiga ja suvalt. Ja hea oli ka. Nii et läks asja ette ja on midagi, mida võib meenutada naeratades.