Kunagi leidsin ühe väga hea armastuse definitsiooni... enam seda kahjuks üles ei leidnud.
Aga minu meelest armastus küsib vanust. Päris puhta lehena, ilma mingi elukogemuseta, ma ei usu, et inimene oleks võimeline armastama. Väga noored on selleks pigem ennekõike liiga isekad.. (võibolla mitte üldsegi neg. tähenduses) Ja ma ei usu armastusse esimesest silmapilgust..
see on midagi muud. iha või meeldivus... noh vahet pole. Mulle meeldiks mõelda, et armastus on miski mis tekib ja kasvab aja jooksul.. et oled inimesega koos (kellega kaasnevad kõik need ausused ja hoolivused ja sobivus jne) ja aeg lendab, ja siis mõistad, et nii ongi hea ja nii sa tahadki jääda.. inimesega kellega sa oled koos kasvanud ja arenenud ja saad temaga ka edasi elule vastu minna.. et teie kaks ja maailm. oeh, kujutage nüüd seda tüüpilist vanainimeste romantika pilti silme ees
igatahes, aeg ja elu ma arvan mängivad tähtsat rolli.
tegelikult ma ei arva, et armastus võib igavesti kesta... aga ta jääb igaveseks. keda oled armastanud, seda ei unusta iial.. ja ta ei saa ka muutuda mingiks värjalikuks eksiks, keda peale lahkuminekut või jama kokkukeeramist siunama peab vms. et noh, armastus on ikkagi midagi sügavamat.