EEVA naistekas

Kui tähtis on teie jaoks trenniriiete välimus? Kui välja jätta esmane funktsionaalsus- ja mugavusnõue, siis millist rõhku panete näiteks värvile ja tegumoele ja kas poes on see hinnast määravamaks faktoriks? On loomulik, et rühmatreeningus on välimus olulisem kui näiteks üksi metsajooku tegema minnes, kuid kas ka viimase puhul on tähtis, et jalas oleks neoonoranž toss ja seljas efektsete õmblustega erksavärvliline topp või piisab spordimaterjalist t-särgist ja hallidest botastest. Või on sel üldse vahet?

Varem oli ükskõik, aga kuna nüüd teen rohkem trenni, siis pööran riiete välimusele veidi rohkem tähelepanu. Nagu teada, siis ilusamad riided lisavad tahet juurde, mitte et mul motivatsioonilangust esineks. Kui ei oleks SportsDirecti, siis oleksid mu riided palju üksluisemad, sealt olen soetanud mõned vahvad asjad ning väga soodsa hinna eest, Eesti poodidest saaks sellised asjad mitmeid kordi kallimalt ning see poleks seda väärt. Põhiliselt on ikka mugavus kõige olulisem. Pluusid on mul täitsa tavalised topid, pükse on mul erinevates pikkustes ning jumaldan üht tuulejopet või tegelikult ma ei oskagi seda kuidagi nimetada. Kui rääkida neoontoonides tossudest, siis mind need ei köida. Kui ma jätkan oma trennirida nii ladusalt, siis ehk kunagi õnnestub trennides kanda ka nabapluuse.

Minu tavaline trenniriietus on valged/helesinised tossud, mustad paksud retuusid (jooksupükste sarnased, kuid puuvillased) ning maika või kaltsukast soetatud trennipluus. Ma end just pooleks ei rebi, et viimasepeal riideid osta - aga eks päris lötaka T-särgiga ka ringi ei lase. Sellega olen ka nõus, et ilusad riided motiveerivad treenima küll, vähemalt esialgu, kui riided on uued ja ilusad
Teiste seljas üldiselt trenniriideid tähele ei pane, kui need just väga ilusad või kohatud pole, näiteks läbikumavad püksid.

Kuni selle teema loomiseni, ei olnud ma peaaegu üldse mõelnud trenniriiete välimusele. Või tegelikult olin, aga pigem ikka selle alatooniga, et funktsionaalsus käis asjaga kaasas, näiteks ostsin jooksuretuusid seetõttu, et varasemad tavalised lühikesed püksid lihtsalt hõõrusid, neid oli ebamugavam pesta-kuivatada ja muidugi näevad nad ju jooksja jalas naljakad välja, kuid see viimane tuli ka viimasena ja ainult välimuse pärast ma midagi ei ostnud (tegelikult pole ostnud siiani). Küll aga sain sel suvel tunda, kuidas ilusad jooksurõivad enesekindlust ja motivatsiooni tõstavad - soojade ilmade saabudes võtsin jooksma minnes kasutusse talvel soetatud ja seni vaid tantsutrennis kantud erksavärvilise trennimaika, umbes samal perioodil soetasin omale ka uued jooksutossud, meresinised (värv ei olnud ostmisel määrav) ja lühikesed retuusid, kuna sobivaid lühikesi pükse olin jooksmiseks otsinud juba ammu. Esimene kord suvilas sellises vormis jooksma minnes ja enne seda peegli eest läbi astudes oli ikka super tunne küll, poleks tõepoolest arvanud, et erinevus hallide tossude, põlvini vanade retuuside ning tavalise T-särgilõikelise spordiürituselt meeneks saadud jooksusärgi ja uue rõivastuse vahel võib enesekindlusele nii suure tõuke anda. Eks esimestel päevadel tulid mõtted küll, et oh, peaks ikka ostma nüüd rohkem erivärvilisi maikasid ja jooksurinnahoidjaid ja... aga eneseimetluseufooria ajel mõeldud mõteteks need ka jäänud on Selles mõttes, et saan nüüd hoopis paremini aru, kui palju annab trennile juurde ilus riietus ja kui mõnd uut rõivaeset trenniks hankima hakkan, siis kindlasti pean seda silmas, kuid esikohal on ja jääb ikkagi funktsionaalsus ja "lihtsalt sellepärast, et need on nii ilusad" ei näe ma absoluutselt põhjust uute trenniriiete ostmiseks ja oma halli hiirekese rõivaid (kui nii nimetada siis kõiki neid riideid, millega enne "suurt avastust" kogu aeg jooksmas olin käinud) kannan ikkagi, lihtsalt nüüd tean, millega natuke motivatsiooni saan tõsta juhuks kui seda vaja peaks minema
Kui aga teistest inimestest rääkida, siis üldiselt jooksmas käies ei vaata ma üldse, mis neil seljas on, seda muidugi juhul kui ei kanta midagi tõesti jooksuks absoluutselt sobimatut, näiteks teksaspükse vmt, eks siis jääb ikka silm pidama, samuti jääb silm pidama tegelikult noil naisterahvastel, kel on ilmselgelt seljas tuntuima spordifirma viimase kollektsiooni väljalase (just selline, mille enesekindlust boostivast võimest ma eelnevalt rääkisin), kuid on näha, et nad ei ole tegelikult üldse sportlased, vaid pigem tibid, kes uusaastalubadusena jõusaalis otsustasid käima hakata ja selle jaoks terve šopinguretke korraldasid, võtab ikka muigama küll (või siis on lihtsalt tegemist minu eelarvamustega)