EEVA naistekas

Kas te oskate teha hundiratast? Meil pidi koolis tegema ja ma sain 3-e. See on täiesti võimatu minu jaoks. Kuidas te seda teete, mis nippe kasutate ja kuidas õppisite?

Ei ole kunagi osanud ja arvatavasti vist ei õpi ka:D

Mäletan oma esimest hundiratast. Võtsin hoogu ja kiirus oli sees väga suur, viimasel hetkel jäin seisma ja tegin kukerpalli. Aga ega seal midagi rasket ei ole, paned käed maha ja tõukad ennast üles. Harjutamine teeb meistriks, niiet pehme matt alla ja õpi, õpi ja õpi!

Me peame ka hundiratast kehalises tegema, mida ma ka ei teeks see ei tule mul üldse välja, kuigi tahaks

Miks hundiratta tegemise eest hinne pannakse????? See ei ole eriti loogiline. Meil kuulus hundiratas akrobaatika kava sisse ja hinne pandi terve kava põhjal, aga mitte ei hinnatud, kuidas me hundiratast tegime.


Ma oskan teha seda poolikult. Jalad jäävad ikka kõverasse ja ei lähe kehaga paralleelseks. Mu mees oskab ka paremini.

Meil hinnati ka hundiratast. Ahh mul oli ülde jubeee tige ja karm kekuõps.

Minumeelest seal küll midagi rasket pole, 5 aastasest peale osanud. Olgu, 10 aastat iluvõimlemist mängib vist minu puhul ka natuke rolli , aga tegelikult on minu arvates võtmeks kätelseis. Otsi mõni tühi sein, mille ees oleks piisavalt ruumi, võimlas on hea ka varbsein. Ja lihtsalt proovi teha selle vastu kätelseisu nii, et maast lahti tõugates ega tagasi tulles põlved kõveraks ei läheks. Seisad seina ees, umbes poole meetri kaugusel, käed üles sirutatud, väikese tõukega painutad ette ja püüad jalad (Üks enne, teine tema järel) vastu seina saada ja siis seal paar sekundit nii seista. Tagasi tuled ka sirgete jalgadega, üks enne alla, siis teine. Võibolla on seda alguses parem harjutada, kui keegi abiks on, kes väikese puudujäägi korral esimese jala vastu seina lükkab. Selle harjutusega õpid oma keha sirgelt kätepeal hoidma, siis on juba palju lihtsam hundiratast teha. Hundiratta puhul siis seisad lihtsalt ühele jalale toetudes, teine kergelt ette sirutatud, käed üleval ja viid väikese tõukega kogu keharaskuseettesirutatud jalale, samal ajal ette painutades, esimene jalg annab hoo edasi paremale käele (juhul kui alustasid parem jalg ette sirutatud), siis paned maha vasaku käe ja peaaegu samal ajal tõstad parema maast lahti. Viimaks puudutab maad vasak jalg ja siis parem. Ja ongi hundiratas tehtud!


Seda ka, et minu meelest on täiesti aus, et hundiratast hinnatakse (minu õpetaja seda küll ei tee) Sest siin tuleb jälle välja ebavõrdsus, nagu olen isegi näinud, on see paljudel natuke probleemne element, aga samas ei saa õpetaja kunagi aru, et näiteks kaugushüpe võib mõnele teisele õpilasele sama probleemne ju olla...Oh, lähen jälle koolisüsteemi üle nurisemise teemasse, aga jah...

Põhikoolis hinnati ja sunniti tegema. Ja vot, mulle ei sobinud sellised asjad.. vihkasin seda nagu köieronimistki (kartsin?) ja kõrgushüpet (minu pikkust arvetestades oli see latt mulle noorena alati kurguni). Pigem meeldisid mulle rohkem mõned pallimängud nagu jalgpall/siseruumi hoki (ma õiget nime ei mäleta), ringtreeningud, kõhulihased ja hüpenöörihüpped.. kindlasti ujumine ka. Aga ma ei mõelnud kunagi, et mõni ala neist peaks olema kindlasti hinnatav ainult sellepärast, et mina oskan neid hästi või et oleks õiglasem. Ma kaotaks kehalisest üldse hinded ära.


Aga tagasi hundiraata juurde.. minu hundirattad oli alati jalad kõverad konnahüpped.. ma lihtsalt keeldusin neid tegemast ja kartsin neid.

Havana posti lugedes oleks nagu enda mõtteid kohe lugenud. Mul sama seis. Kardan seda teha ega taha isegi harjutada. Kätelseis on midagi hirmsat mu jaoks. Vaimusilmas näen pilti, kus suure matsuga selili lendan ja midagi ära murran. Hundiratta juures ei julge ma end maast lahti tõugata ja nii ta jääbki.

Ma ei tea, kas ma praegu oskaks.. pole aastaid proovinud. Ma ei karda, aga midagi ilusat see välja ei näe.. eks ikka jalad kõverad ja rohkem niisama ukerduse moodi

saalihoki:D

OT! Eips, sellel oli mingi muu nimi ka. Mul üks tuttav käis seal trennis ja alati parandas mind. Netist leidsin nime saalibändi.

Mulle just väga saalihoki (või mis iganes ta siis ka pole ) väga ei meeldi. Mängin küll, mitte just vastutahtmist, aga kui on näiteks valida jalgpalli ja hoki vahel, siis läheb jalka.
Aga teemasse: me peame ka tegema akrobaatikakavas hundiratta. Ja ma ei julge. See on sellepärast, et ma väiksena olen teinud asfaldil ja 2 korda kukkunud seljale. Mingi põrutus või nii. See on mul nagu alateadvuses vms, et ma ei julge.

OT. Peale hundiratta hindamist kästi meil veel peapeal seista . Õpetajat ei kottind oskad sa või mitte,oled sa enne nii teind või mitte.

Kunagi algklassides kui pidime hakkama tegema hundiratast, siis harjutasin kaua aega ja lõpuks sain selgeks ka. Aga paar aastat tagasi akrobaatika kavas hundiratast tehes sain jalale kuidagi väga haiget, paar kuud ei saanud pooli asju kehalises teha (kaugushüpe, hüppenöör olid eriti valusad) ja nüüd on lihtsalt blokk ees, enam ei julgegi

Ma pole elu sees akrobaatikaga tegelenud, niiet see on minu jaoks väga raske. Ütleksin isegi, et olen nagu puuhobune, kehalises olen ma väga nõrk, ainuke tugevus on lühimaa jooks.

Hundirattaga saan enamähem hakkama ikka. Ma ise pole küll end kõrvalt näinud, kui sirgeks mul need jalad lähevad Aga eraldi meil seda ei hinnatud, ikka mingi kava sees, sh ka peapeal seismine (millest BailaBaila rääkis).

Üldiselt mulle kehaline kasvatus koolis ei meeldinud, aga see akrobaatika osa meeldis küll , ilmselt ka sellepärast, et paindun hästi. Meil oli koolis akrobaatika kava lõpus valida, kas teeme hundiratast või silda. Üks aasta tahtsin hundiratast teha, aga polnud end piisavalt soojaks saanud ja tegin seljale haiget, pärast seda pole enam julgenud teha, aga usun, et välja tuleks ikka. Aga peapeal seista ei julgeks ma elusees (kätel niisama ka mitte), see on jube.

Lapsena sain sellega suurepäraselt hakkama, kuid enam ei julgeks vist teha, seega ei saaks hakkama. Koolis pole õnneks kunagi pidanud midagi sellist tegema ka, nii et lucky me

no kunagi tuli küll kenasti välja aga nüüd... oleks veel vaja harjutada...