EEVA naistekas

Aga kui selle nurga alt vaadata, siis sõjavägi siiski teeb poisikluttidest mehed.

No eks selleks ongi sõjavägi ju Ega kui päriselt vaja sõtta minna, siis peab see vaimne pool ka paigas olema.. ja üldse igasugune organiseeritus jne. 

Praesel ajal on nii, et ikka võiks ära käia, siis näevad, mida tähendab rasked katsumused ja saavad eluks vajalikke kogemusi. Üks sõber nimetas talvel 2 nädalast metsas viibimist näljalaagriks, sest nad pidid sealt samast toitu ka leidma ja seal samas väljas ööbima. Ja loomulikult distsipliin ja muud asjad, mida siin juba on mainitud, kindlasti ka keha treenimine. Osad jällegi väga-väga tahavad minna.
Mu enda kallimal oli üldse ainult mingi 4 kuud vist, sõitis helikopteriga ringi, ei midagi hullu (jutt ei käi siis Eesti sõjaväeteenistusest)

Praegusel*

Mul üks sõber tuli sõjaväest ja oli jõhkralt juurde võtnud. Ütles, et muud seal ei teinudki, kui ainult vedeles ja õgis. Kohast oleneb hästi palju jah. Kui palju füüsilist tegevust on.

Arvan, et peaks küll jah..

Ma olen sinuga nõus.
Mind, kui naist paneb mees, kes on sõjaväes käinud ennast palju kindlamana tundma. Seal tehakse mömmist MEES. Seega jah, mees peaks olema sõjaväes käinud.
Sinna mitte minemist õigustab ainult see, kui tõesti on mingi raske haigus vms... Kõõrdsilmad ja lampjalad pole vabandus.

A miks lampjalgadega üldse ära saab sõjaväest? See vist oli umbes sellega seotud, et jooksmine võib hoopis ära rikkuda vms?

Peab küll! Rohkem ei ütle midagi, olen juba põhjendanud!

Mu vend on käinud sõjaväes ja ma kui külastamas käisin, siis nägin, mis distsipliin seal oli. Igakord, kui keegi kõrgem tegija tuli, pidi au andma. Kui keegi käskis, siis pidi kohe tegema ja joostes liikuma. Hommikuti reastusid oma maja ees ja laulsid. Lisaks treeningud ja ööbimised metsas. Alguses oli see nii karm olnud, kuid lõpuks kõik leebus - tegijamatega tehti nalja ja muu selline See olneneb selles ka, kuhu satud. Vend oli tankitõrjes - kimasid metsa ja tagasi sõidukitega. Jalaväelased pidid selle maa aga jala läbima
Mu vend võttis ka muide julmalt juurde. Just sel ajal, kui see treeninguterohkem aeg oli. Pärast hakkas ise vaatama, mida sööb, siis võttis alla tagasi.


Ma arvan, et sõjavägi tuleks mehele kasuks. Aga ma ei otsusta selle järgi, kas mees on mees või ei. Alguses on kõik mu meestuttavad kirunud, et sõjaväkke peab minema. Aga kui käidud on, siis räägivad sel teemal igakord kui üksteist näevad Ja mitte halvustavalt.

Tuli välja, et ka minul on lampjalad, aga jooksus olen väle, ma ei saa arugi, et midagi teistmoodi oleks, et jh tahaks kh teada, miks lampjalgadega sõjaväkke minema ei pea ?

peaks ikka küll. muudab meest ka füüsiliselt tugevamaks. hetkel enda vendki sõjaväes.

ei arva,minu mees näiteks ei ole sõjaväes käinud,aga tal selle eest nupp nokib,nagu öeldakse,ajab oma äri,mis isegi preagusel majanduslikult raskel ajal päris hästi õitseb(ptüi-ptüi-ptüi,ei taha ära sõnuda) ja ma küll ei ütleks,et ta sellepärast,et sõjaväes pole käinud nüüd vähem "mees" on kui mõni teine,kes on käinud.


samas mul ühel tuttaval tekkis sõjaväes mingi jube jama põlvedega,hakkasid valutama kohutavalt jne.kui ta lõpuks arsti juurde saadeti selgus,et inimesel luuhõrenemine ja asi juba nii hull,et vaja opile minna,nii et suht hull kogemus selle sõjaväega.


samas üks teine jälle jäi vabatahtlikult üleajateenijaks,sai mingid pagunid (või kuidas iganes neid seal ka nimetatakse)ja pärast läks edasi rahuvalvajaks,ise on hullult rahul ja talle meeldib.


aga kokkuvõttes on nad kõik väga ok inimesed,ei saa küll kuidagi mehi selle järgi liigitada,et kas sõjaväes käinud mees või mitte.mõnele istub selline asi,teisele jälle mitte.

Sõjavägi küll luudehõrenemist ei põhjusta. Kui inimesel selline asi on siis ei tohikski üldse minna sõjaväkke.

no kuule selge see,et sõjavägi luudehõrenemist ei põhjusta,aga see igahommikune kükki-püsti jooks ümber kasarmu(mida inimene ikka ei teeks kui ta sõjaväes ei oleks)ja muu tugev koormus põlvedele lihtsalt soodustas haiguse süvenemist,mille tagajärjel tuli minna operatsioonile.

Mul oli ka ühel tuttaval täpselt sama asi.. pole harjund jooksma (ega see kükki-püsti-jooks pole just kõige tervislikum sportimisviis ka) ja siis oli ka luudega mingi jama, saadeti poole pealt koju

Lampjalgadega inimesed ei saa pikkamaad joosta eriti ja asfaldid / jalad hakkavad valutama.
Olen kuulnud arstidelt.

Arvan et iga mees VÕIKS selle asja elus läbi kogeda, muidugi mitte need, kes tõesti tervislikel põhjustel minna ei saa. Lisaks õnneks või kahjuks ei saadeta sõjaväkke neid, kes on kohtulikult karistatud, et igale mehele Eesti riik relva kätte ei anna. Minul aga on meessoost tuttavad kõik sõjaväes käinud ja ei kahetse seda, mingeid tervise kahjustusi nad seal saanud ei ole. Pigem on nad sealt tagasi tulnud targemana(sellel alal),vastupidavust proovile mannud. Vend mul tuli aga veidi suuremana tagasi, sest ta nii pikk ja sai selle eest ka natukene rohkem süüa:D. Elukaaslane mul minema ei pea, kui aga peaks siis elaksin selle ilusti üle, sest teatud aja tagant saavad nad koju ja neil saab ka vahest külas seal käija. Aa ja vennaga oli meil pidevalt kirjavahetus, kõik mis seal toimus andis ta ka meile teada:)

Mul olid ka kunagi lampjalad , kõndida ei saand korralikult ,kui olin väike .Õnneks sain lahti ,see tähendab ,et jalal pole sees seda lohku vms ,jalg on nagu ühe tasapinnaline .

Mina ei pea seda oluliseks, olen näinud kuidas võib sõjavägi muidu normaalsele mehele mõjuda ja see jätab märgi elu lõpuni...kuigi nüüd on sõjavägi üsna kerge ja lühiajaline, võrreldes selle ajaga mis Nõukogude ajal oli, 2 aastat...ja reziimid hoopis teised.
Minu poiss ei ole käinud ja ei ütleks, et tal midagi sõjaväest puudu oleks...sangarihing on olemas ja seda ei kasvata ainult sõjavägi...samas tuttav hiilis meelega sellest kohustusest kõrvale ja seda ma ei poolda kuigi tema enda asi, kas tahab või ei taha...