Seoses trenniga hakkasid prillid mind päris korralikult segama ning eelkõige pabistasin nende pärast, kartes, et murran nad kukkudes pooleks & mul pole teps mitte odavad prillid. Hakkasin mõtlema läätsedele. Kui sellest emale-isale rääkisin, laideti ema poolt mõte maha, kuna ma ei teadnud neist midagi ning ema arvas, et need on elukallid & ma väsin nende ette toppimisest/ära võtmisest kohe.
Mina väitsin vastupidist & nõudsin, et saaksin need äragi proovida! Täiesti omast rahakotist. Eeltööks uurisin internetist kõikvõimalikku infot, sain teada elekõige negatiivseid pooli jne. Sõbrannalgi olid läätsed & tema kiitis, tema soovitusel sai ka Pärnu Rimi silmaoptiku juurde minna. Äärmiselt head & täiesti positiivset vastukaja sain ning sealt ostsin ka oma esimesed läätsed. Kuna minu trenn on suhteliselt tolmune, otsustasin kuuajaliste läätsede kasuks kuid septembris kui need läbi saavad, ostan poole aastased, katsetan needki ära. Nüüdseks on läätsed olnud juba ümmarguselt 3 kuud & mitte mingeid probleeme. Harjunud olen ka silma panemise & ära võtmisega, kiireimailt saan sellega hakkama paari sekundiga. Puhtus on kõige tähtsam! Läätsedega on kohe oma nägu peas