Saadan sulle ka ühe omapoolse jutu!
Mu neljakümnenda viienda sünnipäevani on juba nagu kiviga visata, sestap vaatan juba rohkem tagasi kui edasi. Sest sellest, mis tuleb, minu eas vaevalt enam midagi oodata on, vähemalt naiseõnne mõttes. Ja sellel on oma põhjused.
Mu vanust arvestades on selge, et üles kasvasin sotsialismi viljakates tingimustes, ja mu vanemad olid ehtsad Stalini-meelsed, kes tõemeeli uskusid, et kommunism on juba käeulatuses. Selle nimel keelitasid nad mind ja mu kaksikvenda hästi õppima ja eeskujulikult käituma. Seda me ka tegime.
Seksi ju siis muidugi ei eksisteerinud! Aga kui keskkooli ajal juba pidudel hakkasime käima, püüdis ema omal moel meile rääkida tüdrukute ja poiste suhetest. Mulle kriipsutati alla, et õige tüdruk peab olema tagasihoidlik ja ligipääsmatu, vennale peamiselt seda, et ta hoiaks halbadest tüdrukutest eemale.
Kui sain kahekümneseks, tuletas ema mulle vähemalt üle õhtu meelde: tütarlapse esimeseks meheks peab olema tema seaduslik mees, üks ja ainus kogu eluks, ja ei "midagi niisugust" enne pulmi! Õpetus kandis vilja - olin ka ise ammu seda meelt, et süütuse hoian alles sellele mehele, kellega jääme teineteisele truuks elu lõpuni. Et mees võiks mu puhtuse ja kõrge moraali üle alati uhke olla. Nagu elu näitas, hoidsin end valele mehele.
Lihtsalt seksiobjekt
21aastaselt läksin mehele, loomulikult süütuna. Mitte üüratust armastusest, vaid kainest kaalutlusest. Sest see noormees oli just selline abielumehe tüüp - tagasihoidlik, sõnaaher, puhtusearmastaja ja välimuselt sümpaatne. Elas koos ema ja vennnaga, aga tal oli ka oma korter, kus pidime koos elama hakkama. Selleni oli aga veel veidi aega, sest enne sissekolimist tahtis ta seal põhjaliku remondi teha.
Ühel õhtul otsustasin talle üllatuse teha ja õhtusöögi talle sinna viia. Kohale jõudes selgus, et korteris viibis ka üks vanem naine. Olin üllatusest keeletu, aga mu mees tutvustas mulle teda jumala rahulikult kui oma ammust tuttavat. Pärast kodus rääkis silmagi pilgutamata, et see naine on temast kaksteist aastat vanem ja lihtsalt tema seksiobjekt, sest minust olla tema temperamendile liiga vähe ja et mind kui ilmsüütukest tuleb aegamisi treenida! Küsisin siis, et võib-olla oleks meil õigem juba kohe ka lahku minna, sest kes teab, kuidas minu treenimisega läheb. Aga tema vandus jumalakeeli, et armastab mind ja jätab selle naise sedamaid.
Jättis kah, ja meie elu hakkas aina paremini edenema. Selles ma enam ei kahelnud, et ta mind tõesti armastab, sest minu ja kodu heaks tegi ta kõik. Kui sündis meie esimene laps, kandis ta mind sõna otseses mõttes kätel. Kogu tema hellus ja hoolimine võlusid mind rohkem kui seks, aga küllap oli ta ka viimasega rahul, sest enam ei sundinud ta mind tegema niisuguseid asju, mis olid minu meelest liiga siivutud. Seda, et ta kodust vahest seletamatult kaua ära oli, ei pidanud ma mingiks patuks, sest teadsin, et tal on kaks sõpra, kellega nad olid juba kooliajast lahutamatud.
Ega seks siis petmine ole!
Kui ta siis aga ükskord ööseks ka ei tulnud ja tõi põhjenduseks liiga läbipaistva autoavarii, läksin ämmale kurtma. Temaga olime me niisama hea kui võõrad, toona elas ta juba maal koos mu mehe venna perega. Teadsin mehe jutu järgi, et noorpõlves oli tema vara leseks jäänud ema napsu armastanud ja tihti laste "kasuisasid" vahetanud. Mina sain sellest aru küll - noor naine jäi kahe lapsega üksi ja otsis lihtsalt inimest, kes neid jalgele panna aitaks.
See oli meil ämmaga peaaegu et esimene selline hingepuistamise õhtu, ja selle peale hakkasin asju nägema teises valguses. Tema nimelt polnud oma poegi kunagi kasinuses kasvatanud ja pani imeks, et ma sellest mingi numbri teen, kui mees peakski petma. Ta katsus mulle selgeks teha, et ega seks siis petmine ole, ja kui ta kuskil kellegagi ka vallatleb, see meie perekonda ju ei ohusta.
Omaette seda teemat seedides ei saanud ma millestki aru. Aga skandaali ma ei teinud, sest mul polnud ju tõendeid, et ta oleks valetanud. Natuke nutsin, aga lõpuks trööstisin end sellega, et olgu temaga kuidas tahes, mina võin igatahes siiamaani uhke olla, et peale tema pole minu voodis ühtegi teist meest olnud. Ja ei tule kah.
Tõelisest petmisest sain teada siis, kui laps hakkas aastaseks saama. Ta tunnistas üles, et tal on juba mitu kuud armuke, aga sedagi ei maksaks petmiseks pidada, sest minu juurest ei lähe ta ilmaski mitte ühegi naise juurde. Tõotas jälle, et jätab ta kohe maha. Ja mina muudkui uskusin, seda enam, et sestpeale tassis ta mulle mitu kuud juttis lilli ja polnud kodust kunagi kauem ära kui töö või asjaajamised vajasid.
Tõeline bardakk
Järgmine, ja juba vingem lugu tuli päevavalgele siis, kui meie tütar just kooli läks ja poiss oli alles paar kuud vana. Siis käis ta õhtuti ja nädalavahetustel linna ääres koos oma kahe sõbraga ühele uusrikkale maja ehitamas. Seal oli neile sisustatud üks soojak kohe nagu elamu, väga korralik - käisin vaatamas. See majaomanik ise oli väga viisakas ja korralik mees, ja seal polnud ümberkaudu hingelistki, nii et mul ei tekkinud mingeid kahtlusi, et seal millegi muuga peale ehitustööde tegeldaks.
Aga ühel laupäeva õhtul, kui mu mees oli just helistanud, et ta ööseks koju ei tule, tuli meile ta sõbra naine, ähmis ja nutune. Pani ette, et me koos midagi välja mõtleksime, et see meie meeste "bardakk" seal lõpetada, et inimeste ees häbi - lähevad liiga jultunuks. Ja jutustas, et meie mehed toovat sinna ühest kahtlase kuulsusega äärelinna-kohvikust igal õhtul naisi. Tema olla seda ammu teadnud, ja imeks pannud, et miks mina midagi ette ei võta!
Öelda, et olin sokis, tähendaks mitte midagi öelda. Ja pidin peaaegu aru kaotama, kui too naine veel imestas, et kas ma siis oma meest ei tea - ta olla siis naisi kojugi toonud, kui ma teise lapsega haiglas olin! Nemad olla veel naistega imestanud, et küll mul on ikka suur süda, et olen sellise mehega nõus endist viisi ühe katuse all elama...
Loomulikult läksime me südaööl koos sinna bardakki, sest seda see tõesti oli. Seal oli naisi (õigemini - jultunud uulitsaplikasid) terve haarem, üks hullem kui teine, ja veel mõned mehed, keda ma esmakordselt nägin. Kõik loomulikult parasjagu purjus ja lusti täis. Tagantjärgi imestan ma kõige rohkem seda, et seltskond justkui ei ehmatanudki eriti ega teinud esimestel minutitel väljagi, et laiali minema hakata. Aga mina võtsin oma mehe käekõrvale ja tirisin koju.
Ta vilistas mu süütuse peale
Küsisin, kuidas ta julgeb mulle ja lastele veel üldse otsagi vaadata, kui ta meid nii hirmsasti häbistanud on. Ma ei mäleta, mida kõike talle näkku karjusin, aga lõpetuseks ikkagi seda, mis mind kõige enam solvas: kuidas ta võis nii räpaselt käituda minu, nii süütu ja puhtaga, kellele tema oli ainuke mees maailmas.
Ja teate, mis ta selle peale kostis? Et ta vilistab minu süütuse ja puhtuse peale, et talle on vaja tõelist kamasuutra seksi, millest mina pole möödagi käinud... Et minuga magamine on nagu seksi karikatuur, ma olen lootusetu... Et mõelgu ma mida tahan, või kui tahan, lähme lahku, aga tema ei kavatse veel nii peagi pilli kotti panna - tema jätkab naistega, kes naised on!
Tagantjärgi mõtlen, et kuidas ma selliste solvangute kätte küll surnult maha ei langenud. Ja kuidas ma ikka veel aastaid temaga magasin, kui ta selleks soovi avaldas. Alles nüüd saan aru, kui valesti ema mind kasvatas ja mina omakorda meie tütart. Temagi läks süütuna mehele, ja mina olin lausa uhke, kui väimees mind selle eest tänas. Aga nüüd tunnen häbi, et mul on eluajal olnud vaid üks partner. Kui praegusaja noortele kinnitaksin, et olen tänini maganud ainult ühe mehega, naeraksid nad mind välja. Ja tütrele olen ammu öelnud, et kui aga keegi natuke meeldib, proovi ära.
Mehega pole me seniajani ametlikult lahus, aga tema elab siin-seal - kus parasjagu saab kamasuutra seksi! Kui aegajalt siin käib, tänitab veel: kes sul keelas teiste meestega magada?! Sellepärast, et sa seda ei teinud, oledki voodis nagu puudulik, aga õige mees vajab õiget seksi!
Mida selle peale öelda? Rõhutada jälle oma kõrget moraali ja inglipuhtust - tõepoolest, kellele seda vaja on?! Kahju on enesest, ja häbi. Nüüd vahest räägin töö juures naistele oma väljamõeldud armukestest. Ja nutan taga oma poolikult elatud elu.
Kõlab labaselt, kuid on tõsi. 
Aga samas, see tunne võib olla mitu korda võimsam ja erilisem, kui saad anduda pulmaööl oma kallimale ja seda veel esimest korda. Isegi, kui see ei ole mõne arvates ideaalne, on see nende jaoks rohkemgi, kui ideaalne..Seks ei ole alati suhtes kõige tähtsam.
Foorum