Rong ei ole läinud
- Kategooria: Seks & suhted
Üks mu töökaaslane rääkis kord, kuidas ta tähistas oma 30. sünnpäeva. Naine tunnistas, et nuttis päris lahinal, sest kuigi ta oli juba abielus, tundus talle, et nüüd on elu läbi ja peamine tegevus koondub edaspidi kirsturaha kogumisele. Või paremal juhul lastemähkmetele, igal juhul mitte elu nautimisele. Veidi end kogunud, sundis ta ennast positiivsemalt mõtlema, rahunes ruttu maha ja tunneb nüüd ka neljakümnendates täiel rinnal elust rõõmu. Lihtsalt prioriteedid on teised.
Möödunud nädalal kutsus suhtekorraldaja Janek Mäggi õrnema soo pahameele esile avaldusega, et kolmekümnendates naistele on rong läinud ja neid ei taha enam mitte keegi. Seeväljaütlemine tundub kummaline ka mulle, neljakümnendates mehele, sest vallalise mehena ma sellises vanuses naisi just suurema huviga jälgingi.
Hiljuti käis meediast läbi ka selline väide, et neljakümnendates vallalised naised kogunevad ööklubidesse nooremaid mehi jahtima ja loosi läheb iga kobedamgi püksikandja.
Mõlemad väited ei näi paraku minu kodulinnas Viljandis küll eriti paika pidavat. Ööklubide seltskond on silma järgi hinnates vanuses 18-25 eluaastat ja mingit keskealiste naiste lantimist ma pole märganud. Kolmekümnendates naisi on harva tänavapildiski näha ja ka siis ei vaata nad lootusrikkalt vastutulevaid mehi. Elu näib vähemalt provintsilinnas olevat paika loksunud. Neiueast väljas naised on koolis, tööl või kodudes oma pere juures.
Tegelikult ei saagi ma aru, miks peaks üle 30-aastaste naiste jaoks rong läinud olema. Võib-olla ei saa nad noori musklis mehi, aga ontliku, endast veidi vanema tegelase peaks ju ikka leidma. Vallalisi mehi on vähemalt minu tutvusringkonnas üllatavalt palju ja toredal enda eest hoolitseval naisel peaks ikka lööki olema.
Praegusel hetkel on Eestis kahte moodi naisi. Ühed alustavad varakult seksiga, kolivad ruttu oma kallimaga kokku, sünnitavad varakult ja rohkem lapsi ning aitavad seega justkui Eesti rahva iivet tõsta. Nende miinuseks aga on pooleli jääv või madalam haridus, vähemtasustatav töö või sootuks töötus ning kiire läbikulumine, sest elu karussellil keerlemine võtab kogu energia. Ka lapsed saavad sageli vähem võimalusi, sest pere on suurem, sissetulek aga väiksem.
Nende vastandiks on naised, kes pühenduvad haridusele ja karjäärile. Algul ülikool, siis töö või õppimine välismaal ning tõus ametiredelil mingis firmas. Nende naiste miinuseks on see, et lapsed soetatakse perre ehk alles siis, kui jalad kindlalt all on ehk siis kolmekümnendates. Lapsi tuleb nende perre küll üks-kaks, mis iivet ei tõsta, kuid need lapsed on materiaalselt kindlustatumad ja saavad enese arendamiseks enam võimalusi. Kuna aga karjäärinaiste latt on meeste suhtes üldjuhul kõrge, siis on reaalsem ka see, et sobivat kaaslast ei leitagi. Siis võib juba rääkida rongi lahkumisest.
Mõistagi avaldab majandussurutis mõju igas vanuses ja igasuguse taustaga naistele. Samas aga pole mitte keegi neist suhteturult jäädavalt kadunud vaid oma vanuse tõttu. Kui, siis ehk vaid üle 60-aastased, sest nendele sobivas vanusegrupis mehi on sellesse ilma väheseks jäänud. Minu kodukülas Võrtsjärve ääres on selliseid elusügises daame 15-20, enamasti lesed, kelle saatuseks on üksi vananeda. Aga nooremad naised ei tohiks küll pead norgu lasta.
Eesti mehi peetakse küll alkoholilembelisteks, kehvadeks elus läbilööjateks, külmadeks kõiges, mis puudutab tundeid, kuid sellest ei maksa lasta ennast heidutada. Palju on neid, keda toreda naise elektrina läbiv puudutus sunnib selja sirgu ajama ja õnne nimel võitlema ning pahesid selja taha jätma.
Ed Vecin
