Pole aborti kunagi teinud, lapsi ka pole. Kunagi arvasin ikka, et kui peaks rasedus juhtuma, siis oleks kindlasti abort. Nüüd hakkab vanus 20 ligi jõudma ja hakkan aru saama, et ega see nii lihtne ikkagi ei ole. Arvan, et ma ei suudaks aborti teha, kui see just mingitel tervislikel põhjustel vältimatu ei oleks.
Iseenesest ma ei halvusta neid, kes teevad aborti kaalutletud põhjustel. Aga neile, kes niisama iga poole aasta tagant käivad abordikliiniku ust kulutamas, ei tunne ma üldse kaasa. Iga inimene peaks vastutama oma tegude ja nende tagajärgede eest. Pole ju mingi uudis mis seksi tagajärjeks olla võib.
Üleüldse ma arvan, et ühelgi isikul ei saa olla õigust teise elu üle otsustada. Ma tean, et loodet ei peeta inimeseks, aga tegemist on ju potentsiaalse inimesega. Ja miks siis loodet tohib tappa, aga oma vastsündinut enam ei tohi? Ma ei ütle mitte seda, et naised peaksid oma lapsi tapma või neil peaks see õigus olema. Ma lihtsalt leian, et loode on inimese arengus täpselt samasugune arenguetapp nagu imikuiga või keskiga. Siin kehtib ka vist see, et kuniks me seda ei näe, ei tähenda see midagi.
Gümnaasiumis kohtusin ühe tüdrukuga, kellel oli leebelt öeldes litsi silt küljes. Iseenesest tundus tore tüdruk. Siis sain teada, et too 15 aastane neiu on 3 korda aborti teinud. Võttis igasuguse suhtlemise isu ära.
Ehk siis võimalus peab olemas olema, sest tõepoolest on olukordi, kus abort on halbadest parim variant. Samuti ei saa pahaks panna ühiskonna hukkamõistvat suhtumist aborti. Pigem oleks imelik, kui seda võetaks nagu poes käimist, et ah hüppan korra abordikliinikust ka läbi. Ma olen ka pro-choice, aga ma arvan, et see valik algab juba sellest, et sa võid valida kellega sa seksid, kas sa seksid ja milliseid kaitsevahendeid sa kasutad.