Maksimaalselt kuu aega umbe solen rase.Eile tegin testi...tööjuures veel.Nutt ja šhokk.
Mehega alles kaks kuud saab homme ja väga raske otsus ees.Saatsin isegi noorte nõustamiskeskusesse eriti pika ja paanilise kirja...Lihtsalt..raske.
Samas saan suvel 20,olen üks jubedaim töö narkomaan ja mehel on kõik olemas,ning endajuurde majja elama ka juba kutsunud.Ja mul on ka rh negatiivne veri,millega kaasnevad omad jamad abordi puhul.Kui teen,siis tabletiga,kuna olen ennast googles piltidest ja juttudest hulluks ajanud juba.Ehk ma ei suuda tabletigagi....kuna näen ja kogen ikka.Kodus keegi ei tea.Sõbrannad...Kõige ``parem``sõbranna oskas lihtsalt ``fakk seda ma ravasingi``öelda ja üks teine käis teist päeva mul tööjuures....täna tuli roosade roosidega,eile rasedustestiga
Otsustasin,et ei tee enne järgmist nädalat mitte midagi,kuna tegelikult...see tunne minu sees hakkab päris armsaks saama,algusjärgus,kuid ma tõesti tunnen erinevust....Mees küsis paar nädalat tagasi :``Kalli,on see kõh Sul alati selline olnud``?
Hakkasin podisema,et on jah,kusjuures väliselt ei paistagi,et paksuks oleks läinud või midagi....Lihtsalt alateadlikult ütles ja nüüd
Nüüd ei lase ma endal üksi otsustada,panen iga päev plusse ja miinuseid mõttes kirja.
Ühesõnaga esimese šhokida jooksevad paljud(nagu mina
)internetti sobrama ja lugema rõvedustest,sõimudest,eidest ja jaadest.Kuid ma siin tööl parajasti,et järgmine päev on juba parem olla
Ja see otsus on meis,meie kaasas ja meis endis.Ok ma katsun olla nüüd....
Olge tublid!