EEVA naistekas

mina tahaks ka meest kaasa kindlasti. Selle peale ei ole mõelnudki et ema kaasa võtta, aga nüüd kui siin see ära mainiti, siis hakkasin mõtlema ka, et ema võiks olla juures. Tahaks mõlemaid:D Hea kui keegi tähelepanu kõrvale juhib, sest mul selline asi, et kui ma üksi olen kõhuvaludes piinelnud, siis ma muule ei mõtle kui oma valule ja see muudab asja veel hullemaks. Nii et ma tahan kedagi, kes räägiks minuga ja tähelepanu kõrvale juhiks:)

Tavaliselt kahte tugiisikut kaasa võtta ei saa,aga sellest tasub oma ämmaemandaga rääkida ja varakult selgeks teha:D

<span style="font-style: italic;">Nagu öeldud, oli mees kaasas. Ja ilma temata oleks raske olnud. </span><br style="font-style: italic;"><span style="font-style: italic;">Ja võib küll mitu tugiisikut olla, mustlastel näiteks on terve suguvõsa kaasas </span>

Ma usun, et ma tahaksin ka oma meest kõrvale..see ju meile mõlemale tähtis hetk..
Ma pole küll rase, aga ämmaemanda olen ma juba välja valinud Mu üks väga hea sõbranna õpib ämmaemandaks..ja usaldan teda 200%..


valude vastu antakse tänapäeval ka naerugaasi..mu eksmehe vanema venna naine on mõlemad lapsed nii ilmale toonud..pidi aitama..

No asi polegi selles, et valuga hakkama saada. Pigem võib-olla sellepärast, et sa üksi ei oleks. Üldiselt sünnitused kestavad kaua ja lisaks veel siis need valud. Hea ju kui keegi tuttav nägu lähedal nendel hetkedel.
Samas arvasin ise ka pikka aega nii, et milleks seda meest sinna vaja. Kõik teen ju ikkagi ise. Nüüdseks on see arusaam aga muutunud. Eriti kui mu mees viimased korrad minuga arsti juures on käinud on olnud kuidagi kergendav, kuigi need lihtsad proovide-analüüside võtmised. Eks siin olnud ka raskemaid diagnoose, kuid seda enam on hea tunda, et ta mulle toeks.
(Esimene) sünnitus niigi ettearvamatu, kuna kõiksugu pöördkäike võib ette tulla. Ja olgu need ämmaemandad nii toredad kui tahes, oma kallist ja tuttavat nägu ei asenda neist keegi.

Kunagi klassivennaga vaidlesime sel teemal, kas mees peaks olema sünnitusel kaasas või ei. Tema tahtis kindlasti kaasas olla, et lapsel isaga võimalikult vara kontakt tekiks. Mina aga arvasin veidi teistmoodi. Lihtsalt sünnitus tundub kuidagi nii higine ja must protsess, ei tahaks kedagi sinna passima Aga samas kui kunagi sünnitamiseks läheb, ei tea, mis siis veel sellest asjast arvan

Mina ka praeguse seisuga ei tahaks meest sünnitusele kaasa.

No mis sa naerad, on ju

Ega ta selles mõttes kaunis pilt ei ole- see sünnitusprotsess kui selline, kuid arvan, et mees teab seda niigi. Ka minul oli siiani see mõte, et no ma siis nii kole jne, kuid see on asja võlu. Tema armastab mind sellisena nagu ma olen ja see, millega too hetk tegelen on ju ka tema lapse ilmaletoomine.

Mina olen poolt, et mees võiks kaasas olla (endal on sinnani küll alles aastaid aega). Minu puhul oleks ta juba selle pärast kaasas, et ta on arst..

Mees võiks kaasas olla, et näeb kui raske see on, muidu ei usu ja ei kujuta ettegi, kui raske see naisele on ja siis hindaks naist ka rohkem äkki, et nii vapper on.

Kindlasti peaks kaasas olema jah.
Protsessi käigus võin must ja higine olla, aga mu mees on näinud mind igas olukorras, kus ma ei näe välja sugugi hea- olgu need kas siis rasked hommikud või näiteks tuha väljavõtmine saunast, kus terve nägu hall on. Ei usu sellist varianti, et mees vaatab, milline ma sel hetkel välja näen.

Ma kitkusin mehel paar karva kulmude vahelt ja ta pidi valust kokku kukkuma Jube tahtmine oli öelda, et mida meie peame läbi elama, aga seda räägitakse niigi.
Siiski see motiiviks ei oleks mehe kaasatulemisel.

Siin tuleks väga pikalt mõelda ennem kui mees kaasa tirida.Muidugi ütleb ta viisakusest ja ehk ka huvist ja kohusetundest, et tuleb aga..Sünnitusel näeb ta nii teie väljaheidete väljumist (enamasti) kui ka tupe venimist mida ämmaemand talle lahkesti pakub.Üks asi on veri ja selle talumine aga teine asi on kujutluspildid mis võivad hakata meest piinama hiljem näiteks sekselus kus talle meenub see kole pilt.See on lihtsalt nii või võib olla ja sinna ei saa mitte midagi teha.Arvan, et enamus saavad hakkama aga on erandeid.Mehe jaoks on see siiski võõras maa ja naiste pärusmaa.

Mees ei pea sinna alla minema vahtima ju, kui naise pea juures on ja kät hoiab siis ta suht midagi ei näe.

Ma olen enda mehega ka sel teemal rääkinud. Ta ütles kohe, et ta ei taha vaadata, mis seal all toimub. Aga ei peagi ju. Mehest on ju väga palju abi, kui ta kasvõi kätt hoiab ja Sind paitab, kui Sul on valus v teeb massaazi. Teadmine, et Sa pole sel raskel hetkel üksi, aitab väga palju kaasa ma usun.

Asi pole mehe kaasa tirimises. Kui ta ei soovi seal viibida, siis loomulikult ma teda sinna ei tari. Ja viisakusest ta seda ka ei teeks, see ei ole mingi hambaarsti juurde minek. Igal inimesel on siiski olemas oma vaba tahe ja mina ei kavatse selle vastu küll hakata. Samuti ei ole mu mees nii möku, et laseb endale ettekirjutisi teha otsuste suhtes, mida tema peab langetama.

Imelik, mina kui nii noor, mõtlen ka vahel sellisele asjale, et kas ma tahaksin, et mees sünnitusele otse sünnitusruumi kaasa tuleks ?! Ja hetkel vastaksin, et ei taha.
Ta võiks/peaks olema koheselt minu juures, kui sünnituselt tulen..
Kindlasti võin ma last oodates hoopis teisiti jällegi mõelda..

Mulle meeldiks,kui mees kaasas oleks:)sellest pidi ikka väga palju abi olema,kui keegi tuttav nägu juures on.

Loomulikult sünnitusele kaasa tirida meest pole mõtet,kuid piisab talle mainimisest et sa tahaks et ta sellel hetkel su kõrval oleks.Normaalne mees arvestab sellega ja ei eemaldu kuidagi naisest ei sünnitushetkel ega ka hiljem,see on mehele hea elamus ja samas tajub ta ka hetke et on millegi suurega hakkama saanud,lähendab teda ka lapsega ja naisega.Suurhetkel võiks ikka tulevane pere koos olla,mitte nii nagu see oli nõuka-ajal.Ei mõju see sünnitus ühtigi mehele nii laastavalt kui mainitakse,kogemus täitsa olemas,see on ju loomulik.