EEVA naistekas

Aga ega see ei tähenda, et sinuga peaks samamoodi minema ju. Arvad, et su vanemad käituksid samamoodi?

Misstsikk ,ära palun aja oma jonni .Ma saan aru küll ,et foorum on koht oma arvamuse avaldamiseks ja kõigil on erinevad maailmavaated .Aga praeguseks hetkeks ,mil paljud vanemad ja kogenumad kasutajad on sulle püüdnud mõista anda ,et tegelikult see lapse äraandmine nii lihtne ei ole ja et tegude eest tuleb vastutada ,siis võiks sellest nagu aru saada .Sa oled liiga noor võib-olla ,et selliseid asju mõista .Pole mõtet kõike võtta nii isiklikult ka ju .Ja see näide ... miks siis nii vara üldse peab oma jalgu harali ajama ?Nagu kuskil juba öeldi ,et 14 aastaselt olgu veel musi-kalli .Seksimine on täiskasvanute jaoks .

Jah, me tõesti lihtsalt üritame selgeks teha, et see ei ole nii lihtne kui näib, see emotsinaalne pool siis pigem. Ma nutsin alati, kui pidime perest mõne kutsika ära andma- juba selle kuuga suutsin nii kiinduda temasse. Mis siis veel rääkida lapsest, keda sa kannad.

Kuid siiski tuletaks teistele meelde, et ärge minge isiklikuks ja ärge solvake. Arvamused ja maailmavaated on isiksustel erinevad, seega kommenteeri arvamust, mitte kaaskasutajat.

Kas ma kusagil mainisin sind ja sinu vanemaid? Ma räägin siin üldist juttu kuidas asjad on mitte konkreetset sinust.

Ja 14 käib joob pidudel, kas vanemad pole üldse kehtestanud reegleid? Mina selles vanuses jõin ka, aga mitte pildituks, lihtsalt seltskonnamõttes 1 siider või nii. Ja seks sinna kindlasti juurde ei kuulunud, sest kuna ma olen üsna hea inimeste tundja siis ma näen inimesi läbi. Ja 14 aastaselt ei ole olemas selliseid asju nagu püsisuhted, 1 miljonist vb on, et 14 aastaselt leiab kuti ja elulõpuni on koos. Noorena peaks aru saama, et kutid kasutavad selliseid ära, kes lihtsalt kätte annavad.

Ja sellised vanemad, kes ütlevad oma lapsele, et anna laps ära, no need ei ole minuarust normaalsed, need ongi samasuguse mõtlemisega, et vastutada pole vaja oma tegude üle. Need on sama tüüpi inimesed, kes võtavad looma ja siis viskavad tänavale kui enam vaja pole.

Seks on nagu autosõit, kihutada oskavad kõik, aga kui suurel kiirusel kumm katki läheb, siis on mökkmökkk ei pruugi eluga välja tulla sellest.

<span style="font-weight: bold;">MissTšikk</span>, 14-aastaselt ei peakski üldse olema vaja mõelda sellele, kas teha aborti, laps ära anda või sünnitada ja teismeliseks emaks hakata. Kui üldse selline mõte juba tekib, siis on tüdruk silmnähtavalt liiga noor, et üldse seksida. Seksimiseks on õige aeg siis, kui võimalike tagajärgede eest on võimalik vastutada ilma, et lahendus seisneks abordis või lapse hülgamises.

Mina saan oma lapsesaamist planeerida ja isegi väga täpselt. Siiski
mulle see mõte ei meeldi. Leian, et laps tuleb siis kui tulla tahab ja
sellepärast ta üles kasvatamata ei jää, kui sul vaid keskkooliharidus
ja 1-toaline (üüri)korter on. Seetõttu mina üldse hetkel ei põeks, kui
jääksin. Hea oleks suuremas korteris elada jne, jne aga 9 kuud on päris
pikk aeg, et kõike seda vaikselt korraldada. Kordan jällegi, et isegi
siis ei jääks ükski laps üles kasvatamata, kui seda suuremat korterit
ei saaks. Võin selles osas väääga palju näiteid tuua, kasvõi oma perest: ema kasvatas esimest kahte last 1-toalises korteris. Siis puhtalt tänu õnnele saime päranduseks maja. Muidu oleks ka mina seal korteris üles kasvanud.

Lapse võiks enamjaolt saada sellisel juhul, kui mehel on olemas töö ja elamispindki kindel! Aga ega reegeleid ei ole...kasvatatakse üles lapsi nii, kuidas võimalik...

Minu arust on lapsed väga armsad, endalgi võiks olla : )

25-30

10

Minu meelest on lapse sünnitamine ja ta ära andmine kuritegu. Kui mina näiteks ei tahaks mingil põhjusel last, aga jääksin rasedaks, siis ma pigem teeksin abordi, kui annaksin peale sündi lapse ära.

*ja siis ta ära andmine

see ei ole mingi elu rikkumine, aastakese saab ju oldud noor ka õhtuti kodus ja pidutsemiseta, hiljem võib ju seda endale mõnikord lubada, samuti nagu ka 25+ EMA tahab ju sõbranna sünnipäevale lapseta minna vms.

Emaks saada ei ole plaanis veel niipea. Kui olen 25, saan alles magistri kätte. Enne tahaks oma ambitsioonid välja elada. Ma leian, et ainult nii ma saan olla hea ema ja oma lapsele eeskuju näidata. Ma ei arva, et need, kes noorelt emaks on saanud, et need seda teha ei saaks. Vastupidi, ma väga imetlen neid, kes saavad lapse ja selle kõrvalt veel enda unistusi teostavad. Ma tahaks natuke aega veel isekas olla. Ja ka need, kes noorelt emaks saavad ja end perele pühendavad, ka need pole imelikud. Oleneb mis suuna keegi elus võtab. Mõni tahab oma elu kodule ja lastele pühendada. Väga teretulnud nähtus ju. Emaks tuleb saada siis, kui tunned, et oled valmis. Siis ei loe see vanus ka suhteliselt midagi. Muidugi lapsed ei peaks lapsi saama.. Selle poolt ma küll ei ole.

Mul on plaanis siis, kui koolid on läbi, ehk siis 3-4-5 aasta pärast, kuna hetkel on veel ebaselge, kus ma 3 kuu pärast olla võin. Siis aga kindlasti tahaks esimese beebi kätte saada ja küll siis ülejäänud asjad ka tulevad, nagu karjäär jne - tänapäeva naised on väga võimekad ja hakkajad, saavad laste kõrvalt ka kõik tehtud, miks siis mina ei peaks saama. Kõik tuleb lihtsalt tasakaalus hoida. Ma lihtsalt ei leia, et on õige pere loomisest loobuda karjääri nimel, kuna minu jaoks on pere väga tähtis. :)Ehk siis ühesõnaga 22-23-24 on täiesti normaalne vanus... ja asi pole ju niivõrd vanuses kui numbris, vaid ka eluperioodis, kuhu selleks ajaks oled jõudnud.

ma tahaks ka algul kaksikuid tüdrukuid ja siis kui kaksikud ~6-10 a. siis veel üht last (sugu pole tähtis) (ennustati kolm tüdrukutirtsu mulle )


aga vanuselt siis ikka ~20-23 (kuigi mida aeg edasi seda vanemalt hakkan tahtma)

Nüüd! Olen 25 ja ilma ülikoolihariduseta, kuid leian, et laps kasvatamata ei jääks

Õige! Minu suurim kartus laste suhtes ongi see, et hea on mõelda ju et sul on laps, beebi, nii armas, on kedagi kes elule mõtte annab jne jne. Aga mis siis kui ma ei suuda anda talle piidavalt ja kui ta minust võõrandub? Kui satub halba seltskonda ja oma elu ära rikub? Ma ei saaks selle teadmisega ju elada. Kõige suurem kartus ongi see et laps rikub ära oma elu ja ma ei saa sinna midagi parata. Ma ju omast kogemusest tean et mu ema pole üldse süüdi selles et ma vahepeal ei taha temaga koos olla ja mõnes mõttes isegi häbenen. ja ma tean kui valus see on..


Arvan et kahekümne ringis- ülikool läbi, kindel töökoht ja mees.

Minu jaoks oleks ideaalne gümnaasium nii hästa ära lõpetada, kui suutmist ja tahtmist on, pärast seda minna kõrgkooli ja/või tööle ja mõne aasta nö sellesse suure inimese ellu sisse elada, natuke maailma tundma õppida ja erinevate inimestega kokku puutuda (siinkohal ei pea absoluutselt silmas ringihulkumist ja ohtrat meelemürkide tarbimist). Leian, et pere loomine on väga vastutusrikas üleanne ja last saades "ohverdab" naine heas mõttes osa endastm sest siis on ikkagi ühe väikese olendi saatus vähemalt esialgu täielikult naise õlul. Ja ma tahaksin, et sel hetkel oleksin ma 100% valmis sääraseks muutuseks. Samuti pean oluliseks kindla kaaslase olemasolu ja piisavalt head majanduslikku olukorda, sest lapse kasvatamine on tegelikult ju päris kallis lõbu ja nt oma vanematelt ma selleks raha laenata ei tahaks. Ehk siis arvan et vanus oleks kusagil 25+

Aga TEGELIKULT oleme me ilmselt kõik omal nahal tunda saanud, et elu läheb lõpuks ikka omasoodu ja kunagi ei tea, millal see suur armastus peale tuleb või mis/kes mõttemaailma tugevalt mõjutada võivad.

Mina isiklikult ei arva, et lapse saatus peaks 100% naise õlul olema, milleks siis mees on? Usun, et kui naised lubaksid, osaleksid isad rohkem laste kasvatmises.