Laps ei tohi olla päris üleannetu, aga samas laps on ju ikkagi laps. Lapsele tuleb muidugi õpetada viisakusreegleid (aitäh, palun, tere jne, jne). Siin nüüd paljud rääkisid seda, et laps segab vahele täiskasvanute jutule. Aga kas siis täiskasvanud ei sega? On ju ka täiskasvanuid, kes segavad jutule vahele. Kas nemad on siis paremad kui lapsed, kes segavad vahele? Ei, kindlasti mitte. Last tuleb võtta ka kui täisväärtuslikku inimest, mitte kui mingit isikut, kes peab koguaeg vait olema, sest tema on ju veel laps.
Füüsilist karistamist ma ka ei poolda. Ise pole kunagi rihma saanud. Füüsiline karistamine jääb lapsele meelde ja, kui seda teha liiga palju, siis lõpuks laps lihtsalt vihkab oma vanemaid ja ta pole enam hästi kasvatatud, vaid ta tahabki oma vanematele vastu hakata, kuna temal on meeles see, mis vanemad TALLE on teinud.
Ma ei poolda ka sellist kasvatust, kus lapsel lastakse teha, mis ta tahab; käia, kus ta tahab, ilma, et vanematel sellest aimu oleks. Lapsele peab ju varasest east peale seletama, missugused ohud võivad varitseda jne. Selles suhtes tuleb olla ka natukene karmim, s.t. ei tohi last ikka üksinda igale poole lasta. Aga samas peab küsima ka lapse arvamust&soovi ning sellega arvestama. See ei tähenda seda, et peab ALATI tegema nii nagu laps tahab, aga samas tuleks leida kompromiss, sest laps on lõppude lõpuks ka samasugune inimene nagu täiskasvanudki, lihtsalt tema on laps. Ja kui nii teha, siis on ka pärast suhted lapse ja vanemate vahel soojad ning veedetakse rohkem aega koos.
Foorum