EEVA naistekas

Haahaa :D TH fännid on minu arvates kõik sellised Kirjutavad jutte endast ja TH kaksikutest kuidas nad juhuslikult kohtuvad jne

Õeh. Mulle kohe üldse eriti see fännamise värk ei meeldi. Teised tehku mis tahes aga ennast ma küll kellelgi fänniks pidada ei laskes ega midahi sellist. see söna on juba nõme. Ja igasugused jaburdused, mida tegelt t ä i e s t i normaalsete inimeste pärast ära ei tehtaks.


Muidugi on mul oma lemmikud ja südamelähedaseks saanud kuulsused, aga seda tunnet nimetaks kuidagi teistmoodi.


PS. Ńo comments, olen ka neid fikke (jutud mida TH fännid kirjutavad) ja googeldades midagi see sõna küll ei toonud, järelikult on see mingi TH fännide massiliikumine. Koom küll, aga las neil olla ka omad unistused, või õigem oleks öelda et jätku need endale.

Noorelt fännasin ikkka neid britney spearse ja spice girlse ja backstreet boy'si ka:)


aga nüüd ma naq polegi mingi suur fänn, sellesmõttes ei fänna ma eriti vist kedagi. Aga pöördesse läheks küllkui näeks Fernando Torrest või Lewis Hamiltoni:D need 2 on need keda ma nagu austan täiega.. Chris Brown ka.


Bändidest, lauljatest niiöelda natuke fännan, või noh tegelt ei fänna aga kuulan huviga Fall Out Boy'd, Blink 182, bowling for soup, chris brown jms.

see lähebki üle. muidu vaesed kuulsused.

Ma pole elusees kedagi fännanud eriti. Praegu on aga olukord hull , Taylor Lautner(üliseksikas )ja Robert Pattinson (minu jaoks parim näitleja).

Ise vaatan veidi kahtlase pilguga neid noori tüdrukuid (vanuses 15-16), kes oleks justkui armunud mõnda välismaa filmistaari või muusikusse. On ju muidugi tore, kui on olemas enda lemmikud jne, kuid kõike võiks võtta mõistuse piirides.
Kunagi väga varajases nooruses (7-10 aastasena) fännasin väga Britney Spearsi, lõikasin ajakirjadest välja pilte ning artikleid tema kohta, kuid mitte midagi enamat.

Ise fännasin kunagi Harry Potterit - Filmi, raamatuid, näitlejaid. Daniel Radcliffe'i oli ikka hull crush. Praegu naljakas tagasi mõelda, sest enam pole ükski kuulsus niimoodi hinge läinud. Aga ma arvan et see on normaalne, väga paljud inimesed elavad midagi sellist (eriti just nooruses) läbi. Aga ei näe ka selles midagi imelikku, kui täiskasvanud inimene riputab ühe kindla isiku postereid seinale, uurib infot jne. Ju siis tunneb temaga samasust ja meeldib tema looming vms.

Ma fännasin kunagi Brintey Spearsi. Ilgelt lugesin ta kohta, koguasid igasuguseid plaate ja DVD'i ja lõikasin artikleid välja. Nüüd ma enam nii hull pole ta järgi, aga ikka meeldib,.
Hetkel olen hull Twilighti järgi , kui ma näeksin kedagi sealt, ma tõenäoliselt hakkaksin ka nutma ja kallistaksin neid jne.

fännamine on väga normaalne nähtus, kuna noored inimesed otsivad eeskujusid ja kujutlusvõime on ka ikka veel hea, sellest tulevadki igasugused romantikajutud jms:D täiesti harmless asi, läheb ise üle ja pärast saab kiindumusega meenutada neid aegu. ma ei julge end küll kellegi fänniks nimetada aga neid artiste on küll, kellele ma pühendunud olen, tunnen end ja enda kogemusi nende loomingus ära ja intervjuudes tundub et nad lahedad inimesed ja kui kohtuksin nendega siis kindlasti oleksin ärevil ja liblikad kõhus jne a neid "taga ajama" küll ei hakkaks

Ma olin väiksena Vanilla Ninja järgi lausa arust ära. Mul oli viimne kui singel, plaat või ükskõik mis nende asi olemas. Vanilla ninja jäätisi sõin ka igapäev vähemalt 5 tk, niiet loosimises sain ülipalju fännikaupa jälle. Käisin esinemistel jne. Nüüd aga mõtlen et appi mis bänd

<meta http-equiv="Content-Type" content="text/html; charset=utf-8"><meta name="ProgId" content="Word.Document"><meta name="Generator" content="Microsoft Word 11"><meta name="Originator" content="Microsoft Word 11"><link rel="File-List" href="file:///C:%5CDOCUME%7E1%5CKALEV%5CLOCALS%7E1%5CTemp%5Cmsohtml1%5C01%5Cclip_filelist.xml"><link rel="Edit-Time-Data" href="file:///C:%5CDOCUME%7E1%5CKALEV%5CLOCALS%7E1%5CTemp%5Cmsohtml1%5C01%5Cclip_editdata.mso"><!--[if !mso]>
<style>
v\:* {behavior:url(#default#VML);}
o\:* {behavior:url(#default#VML);}
w\:* {behavior:url(#default#VML);}
.shape {behavior:url(#default#VML);}
</style>
<![endif]--><!--[if gte mso 9]><xml>
<w:WordDocument>
<w:View>Normal</w:View>
<w:Zoom>0</w:Zoom>
<w:HyphenationZone>21</w:HyphenationZone>
<w:PunctuationKerning/>
<w:ValidateAgainstSchemas/>
<w:SaveIfXMLInvalid>false</w:SaveIfXMLInvalid>
<w:IgnoreMixedContent>false</w:IgnoreMixedContent>
<w:AlwaysShowPlaceholderText>false</w:AlwaysShowPlaceholderText>
<w:Compatibility>
<w:BreakWrappedTables/>
<w:SnapToGridInCell/>
<w:WrapTextWithPunct/>
<w:UseAsianBreakRules/>
<w:DontGrowAutofit/>
</w:Compatibility>
<w:BrowserLevel>MicrosoftInternetExplorer4</w:BrowserLevel>
</w:WordDocument>
</xml><![endif]--><!--[if gte mso 9]><xml>
<w:LatentStyles DefLockedState="false" LatentStyleCount="156">
</w:LatentStyles>
</xml><![endif]--><style>
<!--
/* Style Definitions */
p.MsoNormal, li.MsoNormal, div.MsoNormal
{mso-style-parent:"";
margin:0cm;
margin-bottom:.0001pt;
mso-pagination:widow-orphan;
font-size:12.0pt;
font-family:"Times New Roman";
mso-fareast-font-family:"Times New Roman";}
@page Section1
{size:595.3pt 841.9pt;
margin:70.85pt 70.85pt 70.85pt 70.85pt;
mso-header-margin:35.4pt;
mso-footer-margin:35.4pt;
mso-paper-source:0;}
div.Section1
{page:Section1;}
-->
</style><!--[if gte mso 10]>
<style>
/* Style Definitions */
table.MsoNormalTable
{mso-style-name:"Table Normal";
mso-tstyle-rowband-size:0;
mso-tstyle-colband-size:0;
mso-style-noshow:yes;
mso-style-parent:"";
mso-padding-alt:0cm 5.4pt 0cm 5.4pt;
mso-para-margin:0cm;
mso-para-margin-bottom:.0001pt;
mso-pagination:widow-orphan;
font-size:10.0pt;
font-family:"Times New Roman";
mso-ansi-language:#0400;
mso-fareast-language:#0400;
mso-bidi-language:#0400;}
</style>
<![endif]-->Võin öelda, et mina fännan ja ei ütleks, et see on ainult kuni
14-aastaste privileeg. Olen seda bändi fännanud üle kolme aasta ja
käinud nii paljudel laividel, kui vähegi võimalik - sealhulgas olen
tohutult sõitnud bussiga, mitmeid kordi ka praamiga ja ka hääletanud.
Ja ütleme nii, et olen läbi käinud enamiku Eestimaa linnadest, ja
tõesti ainult selle tunnikese või kahe pärast, mida ma laivis kuulata
saan. Ööbimisega on samuti kõike ette tulnud, nii telke, külalistemaju,
sõbrannade-sugulaste kodusid ning mõnikord olen pidanud ka lihtsalt
terve öö väljas puu all istuma, kuni buss tuleb, et saaksin koju
minna.. Väga kreizisid asju on ikka ette tulnud ja ma ei kahetse
absoluutselt mitte midagi, isegi seda suurt rahahunnikut, mida ma
sellele kõigele kulutanud olen.. Lisaks kogun veel absoluutselt kõiki
artikleid, mida ajalehtedest ja ajakirjadest leida võib, nendest on mul
juba väga paks "asi" kokku tehtud.
Varem tellisin ma neist tohutult pilte ka, aga nüüdseks on see nagu ära
kustunud.. vahepeal, kui on tõesti väärt photoshoot või lihtsalt enda
tehtuid laivipilte, mis on hästi välja tulnud. Oh ja muust
fännikraamist ei hakka parem rääkimagi.. särgid ja märgid ja kotid ja
müts ja mis kõik veel.. Olen vist jah tõeline fanaatik.. aga mis teha,
see feeling on lihtsalt alati nii erakordne ja vapustav, mis mind
valdab, kui ma laivil rokin

Konkreetseid isikuid ma otseselt ei fänna, aga need ühed lemmikumad on küll. :)Mul pole fännamise vastu midagi, aga kui see juba haiglaseks muutub, siis ikka võiks tagasi tõmmata.

Hehee.. Meenub sari Saladused, kus üks mees jälitas, saatis kirju ja armastas (?) Lea Liitmaa'd .. See oli juba haiglane.

Mina tunnistan, et olen olnud küll selle fännamise "küüsis".


Nimelt, oli mu südame võitnud üks Eesti poistebänd, kui nii öelda võib. Oi see oli alles karm aeg, kui keegi ei võinud isegi iitsadagi nende kohta midagi negatiivset. Üks kord oligi juhus, kus papsi sõber ütles, et üks mu lemmik liikmetest sealt bändist olevat ahvena näoga..te ei kujuta ette, ma viskasin ta kodust välja siis. Ise olin vaevat mingi kümnene vast, läksin täielikult hüsteeriasse. Plakatitest, albumitest, kaustikutest me parem ei räägigi..


Nüüd olen loomulikult sellest east väljas, et viskan kedagi ainult sellepärast kodust välja, et külalise maitse pole minu maitse järgi, vaid kuulan lihtsalt nende kuttide muusikat, käin vahel kontsertitel ja tunnen rõõmu sellest muusikast, mida nad teevad.

Ise pole kunagi selliseid hooge läbi elanud, ja see on ka üks sõna mida ma vihkan siin maailmas kõige rohkem. Fännamine - milleks? Muidugi oli mul 16-17 aastaselt Eesti bändide seas üks lemmik ja eriti selle solist, aga see polnud nii massidele pealeminev bänd ja ega ma live`kontsertitest kaugemale ei viitsinud pingutada nende nimel.


Aga kasvõi minu õde, kes on neid pööraseid hooge hullumiseni läbi elanud, tõesti kõik need arvutitäied pilte, videosid, intervjuusid, kõik need kaustikud ja seinatäied plakateid. Ja ma pidin neid lugusi sellest või tollest alati kuulma. Üks hullem lugu oli veel see, kui ma sain teada et nad ühe bändi solisti veel karjakaupa tänaval jälitasid - kõik eesti pubekad ju jumaldasid teda. Pilte oli pärast päris nõme veel digikast vaadata. Veel enam, tegu on mu mehe endise bändikaaslasega - me koos veel naerame seda, et kui need kaks inimest veel kord kokku viia.


Ja nii ma seda sõna "fännamine" hakkasingi vihkama.

Pole kunagi olnud kellegi fänn. On lihtsalt olnud mõned staarid, kes on sümpaatsemad ja kelle tegevusel hoian silma peal.