Raseduse kestvus on tihti naistele arusaamatu. Raseduse pikkuseks öeldakse 40 nädalat, kuid tegelik rasedus kestab vaid 38 nädalat, esimene pikkus on mõõdetud viimaste päevade algusest, kaks nädalat peale seda toimub viljastumine. Rasedus kestab küll 9 kalendrikuud, kuid hoopis 10 astronoomilist kuud. Ka ema muutumine on kergemini määratletav 10 kuu kaudu.
1. raseduskuu (1.-4. nädal)
Esimesel kuul on laps alles väike rakukogumik emaka küljes. Seega ei ole ka emal tavaliselt erilisi tunnuseid ega arusaamist, et tema kehas hakkab moodustuma uus elu. Vahel on märgata väsimust ja unisust, kuna kehas toimuvad hormonaalsed muutused. Ette võib tulla ka nõrka kõhuvalu. Tavaliselt on korduvrasedatel rohkem tunnuseid.
2. raseduskuu (5.-8. nädal)
Ema väsimus ei pruugi kadunud olla. Emakakael on omandanud sinise värvuse ning see muutus annab märku, et ema on kindlasti rase. Tihti algab just nüüd iiveldus ja oksendamine, vahel peapööritused. See kõik on täiesti normaalne. On tähtis, et ema võimalikult palju puhkaks. Rinnanibud hakkavad muutuma tumedamaks ning võib esineda suurenenud tupevoolust. Hakkavad tekkima ka erinevad isud ning muutuda võib lõhnatundlikkus, ei tasu ehmatada, kui lemmiklõhn enam üldse ei meeldi.
3. raseduskuu (9.-12. nädal)
Kuna esimene trimester hakkab mööda saama, muutub ema enesetunne tavaliselt järgemööda paremaks. Väheneb tunduvalt ka raseduse iseenesliku katkemise oht. Rinnad muutuvad suuremaks ja tundlikumaks, rinnanibud on juba üsna tumedad ja õrnad. Emakas suureneb nüüd kiiremini ja see võib kaasa tuua õrna ja ebamugava valu kõhus. Kuna hormoonid muudavad kõik limaskestad kehas õrnemaks, võib ette tulla igemete veritsust või ninaverejooksu. Loode küll juba liigutab end, kuid tunda on seda pea võimatu.
4. raseduskuu (13.-16. nädal)
Alanud on raseduse teine kolmandik ja tunne on enamasti suurepärane. Ema keha on muutustega kohanenud ning vaegusi tuleb vähe ette. Kõht hakkab vaikselt kasvama, võib juhtuda, et endised lemmikteksad ei mahu enam eest kinni, kuigi esmarasedatel märgatavat kõhtu enamasti pole, korduvrasedatel aga küll. Ema kõhule tekib nabast allapoole tume joon, see kaob peale sünnitust. Südamemahu suurenemise tõttu võib ema tunda end veidi imelikult, kuid muretseda pole vaja. Emaka jätkuva suurenemise tõttu ei ole ka õrnad kõhuvalud kadunud.
5. raseduskuu (17.-20. nädal)
Naised tunnevad sel ajal tihti end energiliselt, enesetunne on hea ning rõõm kõhus kasvava lapse üle suur. Hakatakse just siis vaikselt piiluma asju, mis beebile vajalikud. Kasvav kõht võib tekitada seljavalusid, mistõttu on tähtis jälgida enda rühti. Kasutada võib ka bandaaži, mis aitab toetada nii kõhtu kui selga ja leevendada valusid. Korduvrasedad tunnevad juba kindlasti lapse liigutusi, esmakordselt emaks saaja ei pruugi veel gaasidel ja liigutustel vahet teha..
6. raseduskuu (21.-24. nädal)
Üle poole raseduseajast on möödas ja üha enam triivivad mõtted tulevase beebi juurde. Lapse liigutused on juba selgesti tuntavad ning tihti võib juhtuda, et Sinu asend ei sobi lapsele, mis tõttu ta sellest märku annab. Käimine muutub veidi aeglasemaks ja vaevalisemaks, õhtuti võib ette tulla turseid – hea on jalad igal võimalusel tõsta kehast kõrgemale. Ema võib hakata tundma nn Braxton-Hicks’i kokkutõmbeid – kõht tõmbub korra kõvaks ja ümaraks. See ei ole ohtlik ja kõik rasedad ka ei tunne seda. Naba võib hakata välja punnitama.
7. raseduskuu (25.-28. nädal)
Kasvav emakas avaldab aina suuremat survet põiele ja nii tiheneb vajadus tualetis käia, tihti tuleb ka öösiti selle pärast tõusta. Füüsiline tegevus muutub aina koormavamaks, ei tasu imestada, kui jaks on pärast lühikest aega kadunud. Rindadest hakkab tavaliselt just seitsmendal raseduskuul immitsema ternespiima, eriti öösiti. Laps tunnetab väliskeskkonda ühna enam ning reageerib kõhusilitamisele põtkimisega.
8. raseduskuu (29.-32. nädal)
Laps kasvab, tal jääb kõhus ruumi üha vähemaks ning seetõttu ta ka siputab aina aktiivsemalt. Ema võib ka põtkides tihti haiget saada, kui tegemist on aktiivse lapsega. Seljalihastele avaldub aina suurem koormus ja seetõttu tahab ema rohkem pikali olla. Ka jalad võivad isegi lühikesest jalutuskäigust aina rohkem valutada. Tavaliselt jääb ema sel ajal dekreeti ning seetõttu on kasvava kehakaalu ja koormusega veidi lihtsam toime tulla, palju puhkust on tähtis. Hakatakse valmis sättima ka lapse asju, mõtlema suuremate ostude ja sünnituse peale.
9. raseduskuu (33.-36. nädal)
Kohmakas enesetunne põhjustab aina rohkem vaegusi. Tihti on ööuni katkendlik ja sedavõrd suurem on päeval väsimus. Mugavat asendit on raske leida nii lebades kui istudes. Lapse asend on täiesti tuntav, sirutusel võib vahel isegi jala või käekuju läbi kõhu näha olla. Keha valmistub juba sünnituseks, ning lihased ja liigesed muutuvad lõdvemaks. Kõhus jääb ruumi aina vähemaks, mis põhjustab ebamugavust nii lapsele kui emale. On viimane aeg jääda sünnituspuhkusele, kui seda pole veel juhtunud. Kasulik on kokku pakkida haiglakott.
10. raseduskuu (37.-40. nädal)
Ema keha on lähenevaks sünnituseks valmis ja sellest võivad märku anda ka emaka kokkutõmbed. On aeg kohtuda oma lapsega.
Kadri Kask
Foorum