EEVA naistekas

Reede, 14. August 2020

Last updateR, 13 Jul 2018 9pm

  • Registreeri
    *
    *
    *
    *
    *
    *
    *

    * kohustuslikud väljad

Tere, Külaline
Pere ja vaba ajaga seotud artiklid ja arvamused.
  • Lehekülg:
  • 1

TEEMA: Puberteet - peavalu vanematele

Puberteet - peavalu vanematele 07/12/2007 00:00 #1

  • Eeva
  • POLE LEHEL
  • Artikliarvustused
  • Postitusi: 170

Mõtlik teismeline

Kuhu on kadunud see pisike printsess või prints ja kes on see fuuria, kes toast tuppa tuiskab,  silmi pööritab ja uksi paugutab? Mis toimub? Temast pidi ju saama oma klassi parim õpilane, kooli parim pianist ja matemaatikaolümpiaadi võitja? Mitte see pöörane olevus, kelle kohta nagu enam ei oskakski öelda, kes ta on ja mida ta tahab? Me nagu ei tunnekski teda enam?

Pole hullu. Ka tema ise ei tunne ennast praegu, ei tea mida ta täpselt tahab ja miks. Ometi püüab ta meeleheitlikult ennast tundma õppida. Sellest ka kogu see tunnete virvarr.

Vähe (kas üldse?) on neid õnnelikke peresid, kus lapse puberteet märkamatult möödub. See on sild, mis ühendab lapseiga täiskasvanuks saamisega. Nõnda suur muutus aga ei saagi minna täiesti valutult hoolimata sellest, millist rolli mängivad vanemad. Ometi tõstab meis pead küsimus: olen siis mina tõesti nii vanamoodne, et ei suuda oma last (ta on ju ikka minu laps, eks ole?) mõista või on noorsugu tõepoolest kõige täiega hukka läinud? Ning kuidas selle raske eaga toime tulla nii, et mõlemale osapoolele jääks võimalikult vähe võitlusarme?

Öeldakse „hormoonid möllavad“. Ja õige ta on. Vastassugupool muutub ühteaegu nii atraktiivseks kui ka hirmuäratavalt eemalepeletavaks (olenevalt kellaajast, kuuseisust või kes üldse teab millest). Keha areneb kiiresti, mõistus näeb kurja vaeva, et järele jõuda. Välimuse järgi võiks teda ehk juba täiskasvanukski pidada. Vähemalt tema ise on selles veendunud. Ja katsu sa sellele vastu vaielda.

Otse loomulikult tahetakse nüüd KÕIKE ise otsustada. „Ma ei ole enam mingi laps!“ huilgab põlevate silmadega teismeline. „Aga sa ei ole veel ka mingi täiskasvanu!“ annab vanem vastu. Kellel on siis õigupoolest õigus?

Mõlemal, tegelikult. Tegemist ei ole tõepoolest enam väikelapsega, kelle eest emmed- issid kõik võivad ära otsustada. On aeg õppida ISE otsustama, ISE tegutsema, ISE vastutama. Jah, selle viimasega on enamasti kehvasti. Kuid ka vastutama saab õppida ainult enda tehtud otsuste (selles vanuses loe: vigade) eest.

Kas tähendab see siis, et teismelisel peab laskma kõike ise otsustada? Sugugi mitte. Ka teismeline vajab piire (kui mitte muuks, siis nende rikkumiseks). Sest tegelikult annavad reeglid ja piirid lapsele (kes meie märatsev teismeline sisemas siiski veel on) stabiilsuse- ja turvatunde, mis on edukaks puberteedi läbimiseks parim raamistik. Millised reeglid peres on, jäägu iga pere enda otsustada. Kõige olulisem selle juures on jõuda kokkulepeteni. Viimane sõna peab jääma lapsevanemale, kuid seda õigust ei maksa kuritarvitada. Käsud ja keelud tuleb lapsega läbi arutada ning oma nõudmisi ka põhjendada. Kui midagi keelata põhimõttel „sa ei tohi sest MINA ütlen nii“, kutsub see lapses esile vaid trotsi. Ebaõiglased või põhjendamata reeglid aga hävitavad lapse usalduse, mis omakorda viib valetamiseni. Miks see halb on, teab iga lapsevanem.

Sõlmitud kokkulepetest tuleb ka kinni pidada. Kui mingi reegli rikkumise karistus on näiteks koduarest, tuleb seda rakendada järjepidevalt. Kuid karistuste juures tuleb meeles pidada, et liiga ranged karistused liiga tihti kaotavad kiirelt oma mõjujõu.

Ettevaatlik peab olema ka oma sõnadega. Teie last valdavad selles eas kõikvõimalikud kõhklused, kahtlused ja kompleksid. Seega ei tohi talle öelda, et JÄLLE sa ei saanud sellega hakkama või JÄLLE sa oled nii- ja naasugune. Sellega võib talle tekitada väga tõsiseid enesehinnangu probleeme tulevikus. Seda on kohati väga raske vältida, eriti kui laps tuleb ja karjub, mis sülg suhu toob. Siiski tuleb meeles pidada, et tema on teismeline, teie aga täiskasvanu. Ei ole õige lasta oma emotsioonidel niigi keerulist olukorda veelgi halvendada. Loomulikult ei saa lapse valele käitumisele takka kiita, kuid selgelt tuleb väljendada oma hukkamõistu lapse teguviisi, mitte tema isikusse. Halb on see, mis ta tegi, mitte tema ise.

Kõige olulisem on oma last kuulata, kuulata ja veel kord kuulata. Isegi kui tundub, et sulle enam üldse midagi ei räägita. Laps peab tundma, et vanem on tema jaoks alati olemas juhul, kui tal peaks teda vaja minema.

Niisiis, laske tal minna – aga jätke uks lahti et ta teaks, et tema kodu on kindlus kuhu alati võib tagasi tulla. Ükskõik mis ka ei juhtuks.

Me elame keerulisel ajal. Iga  järgmine generatsioon erineb eelmisest rohkem. Kuid mida ohtlikumaks muutub maailm, seda turvalisem peab olema kodu. Ja kodu - see oleme meie, lapsevanemad. Andkem siis endast parim.

Kristel Jõesaar

Loe lisa...

08/12/2007 13:16 #2

minul vanematega nüüd läbisaamine super, eks ju mõistus ka tagasi tulnud. Aga jah, olid ajad... Ei tahaks selliselt end tundagi. Imestan, et vanemad mind kodunt välja ei visanud.

08/12/2007 14:18 #3

  • Esta
  • POLE LEHEL
  • Vaatleja
  • Postitusi: 5
paneb mõtlema see jutt, vahest ise ka selline võimatu
  • Lehekülg:
  • 1
Lehekülje loomise kiirus: 0.32 sekundit
  • Haldaja: Kaunis OÜ

EEVA naistekas

EEVA naistekas on veebikeskkond, mis on loodud eelkõige naistele ja siit leiab tasuta turu, sõbraliku õhkkonnaga foorumi, erinevate valdkondade artiklid, intervjuud, blogid, uudised, auhinnamängud, küsitlused ja palju muud huvitavat.

EEVA naistekas ootab Sind alati ja on Sinu jaoks olemas!

Sa oled siin: Esileht Foorum