EEVA naistekas

minu kõige suurem kiiks, mida ma tähelepannud olen ja mille vastu ma kuidagi ei saa, on see, et kui ma pestud riideid nöörile kuivama panen peab olema nii, et iga ese peab olema kinnitatud sama värvi pesulõksudega
ntx teksad ainult roheliste pesulõksudega ja t-särk ainult roosadega jms... vahest kui mõni puudu jääb pean minema kapist või vannitoa nöörilt sama värvi pesulõksu juurde tooma või kui ei ole seda tooni enam, siis pean võtma mõne teise tooni, mida nii palju on, kui vaja
sõbrannadele teeb see alati hullult nalja

Mul on ka see pesulõksude kiiks :oops:

Jah, suht tavalisi asju on enamus kirja pannud (ma ei väida, et ma ei ole pannud).

Mu ema laulab duši all ave mariat. :oops: :oops: :oops: Ta muidu ei laula eriti palju, aga umbes 85% koradadest kui ta duši all on, siis ta röögib täiest kõrist seda ja see on tegelikult niiiiiiii naljakas.

Ja üks väääga kummaline asi ka. Üks mu sõbranna sonib vene keeles. Noh, ta lõpetas 9. klassi ja on 4 aastat vene keelt õppinud, aga ta ei ole venelane ka. Ta on eestlane. Ma jäin tema poole ööseks ja ta rääkis mulle seal selliseid vene keelseid jutte ära, et oioioi. Ja ta ise ei usu seda. Ta ema väitis ka, et pidevalt tulevad igasugused venekeelsed laused tema toast.

niinii..
Viimasel ajal ma vihkan kõige rohkem seda, et ma kipun valjusti rääkima ja ei pane seda tähele. Mitte iseendaga, aga mul on kujuteldavad isikud ka vastas, kellele ma siis omastarust räägin. Täna juhtus see tänaval, kui me isaga vastostetud pliiti koju viisime. Ma loodan igatahes, et ta ei kuulnud
Ma kardan paaniliselt pimedust. Tänaval isegi inimestega koos õhtuti kõndides vaatan pidevalt tagasi - keegi ei saa aru, kuidas ma saan olla nii paranoiline. Ja ma teen kõik endast oleneva, et mitte kunagi kellegi taga kõndida. Pikkades koridorides (kui peab nt kuskil vetsu minema ja vahepeal on koridor ja terve maja on tühi v.a see tuba, kus jäid sõbrad või keegi) ma jooksen nii, et hing kinni, et kiiresti tagasi saada.
Ma ei kannata raadiol kanalivahepealseid sahinaid. Õhh.. Ma ei istu lauanurgal. Ma pööran alati laual olevad noad ja asjad nii, et tera näitaks eemale. Ma keeran öösiti tagurpidi kõik peeglid ja teen kindlaks, et ükski ei oleks voodi poole, panen kaugemale ära igasugused seotavad asjad (jah, kunagi öeldi, et nöörid võivad end ise siduda, kuni sa magad ja sind lämmatada). Kardinad peavad olema minu puhul, kas täiesti lahti või täiesti kinni - mingit pilu ei tohi olla.
Ma kardan vetsupotte ja vannitoapeegleid, ma ei julge neisse vaadata kunagi.. Kui ma suitsu teen, siis mul on tõmmates silmad kinni - asi, millest ma ise ka hästi aru ei saa. Seda ma ise ei teadnud, aga ma panin sama asja tähele ühe inimese juures ja see tundus maru imelik ja tema ütles, et no sa teed ise ka nii
See kiiks on ka, et kui põrandale on midagi aetud või on kellegi kass ropsinud sinna ja põrand on sada korda pestud, siis mul on ikka koht meeles ja ma astun sealt üle.
Ja ma ei saa magada, kui tekiääred pole alla keeratud ja ma näiteks varvastega tunnen, et on mingi õhuava kuskil, niisamuti, kui kõrvad on magamajäädes katmata, lapsest saati see viga küljes.
Ja tänaval kõndides üritan ma mitte astuda ühelegi joonele või praole, mis asfaldis on. Või kui on tänavaplaadid, siis nende servadele ei astu - ainult keskele.
Ja veel olen ma kohutavalt ebausklik. Tihtipeale ma räägin endale selliseid lolle asju nagu "kui ma liftis sõites korrused 9st 1ni õigesti loen, läheb see ja see asi hästi", täiesti jabur ühesõnaga. Ja musti kasse üritan ma alati tagasi ajada sinna, kust nad tulid - mitte, et ma usuks, et nad ebaõnne toovad, aga nad ärritavad mind oma kiuslikkusega alati.
Hetkel enam midagi ei meenu..

appi, Anita, kuidas sa yldse veel elad?? nii paranoiline lihtsalt ei anna olla ju...ma kujutasin vaimusilmas neid kõiki asju ette, mida sa kirjutasid...no krt, see võib naljakas olll. ma olen surmkindel, et kui sa tänaval mulle vastu tuleksid, siis ma tunnen su ära.

Mul ka see kiiks...

* Minul peavad olema igasugused kreemide, šampoonide, palsamite jms potsikud riiulil nii, et sildid on väljapoole. Ma lähen täitsa marru, kui teised näpivad asju ja ei suuda neid samamoodi tagasi panna, kui minul nad pandud olid.
* Peale pesemist ja enne kuivama riputamist ma venitan sokid alati sellisesse vormi, nagu neid poes müüakse - ma ei salli käkras kuivama pandud sokke.
* Ema on ikka rääkinud, et ma naersin üsna tihti laginal unes.
* Seoses tööga pean igakuiselt viibima välislähetustes ja ööbima hotellides. Ma kardan hotellis ööbides ööseks tuld ära kustutada ja telekat kinni panna.
* Voodis magamisega on kah nii, et võimalusel ronin alati seina poole magama. Kui voodi on keset tuba, siis sätin ennast sinna poole, kust uks ja/või aken kaugemale jäävad.

[quote]appi, Anita, kuidas sa yldse veel elad?? nii paranoiline lihtsalt ei anna olla ju...ma kujutasin vaimusilmas neid kõiki asju ette, mida sa kirjutasid...no krt, see võib naljakas olll. ma olen surmkindel, et kui sa tänaval mulle vastu t

kusjuures ega endale asi ei tundugi nii hull. aga kui kirja panen ja p'rast loen, siis tundub küll, et issand, mis psycho. pole ime, et koguaeg öeldakse, et ma olen "imelik kuju" ja "naljakas".
aga kaks asja meenusid veel: ma ei suuda sõita autos kui minupoolne aken on kinni, isegi kui on väga külm ja rahvarohkes kohas, näiteks ühistranspordis, tunnen ma end väga imelikult pleierit kuulates. kui muusika on liiga vali, tuleb mul paanika peale, sest ma usun, et äkki ma mõtlen valjusti või hingan naljakalt ja inimesed vaatavad mind imelikult

Pooled asjad mis Anita kirja pani on minu kiiksud täielikult.

NT:Räägin valjult ja siis need pimedad koridois ja tänavad ja veel mõned sellised asjad.

mul on täpselt vastupidi, mul on kalduvus igale praole ja maas olevale plekile või joonele peale astuda, vahel kui üksi mööda tänavat käin, siis näeb mu kõnnak väga kahtlane välja, mõni samm on pikk, mõni lühike.

ja siis veel see, et teised ütlevad, et ma plaksutan magades hambaid kokku, ja nii kõvasti, et ikka seda kuulda on.

Mul on väikse sõrmega mingi värk. Kui hoian kohvitassi käes või näiteks võileiba, siis väike sõrm asub teistest sõrmedest eemal, naljakalt püsti...

ma jälle nn keeran väikese sõrme peopesa sisse kui tassi v mingit kruusi käes hoian.

Mul samamoodi (vist sellepärast, et kunagi sai iluvõimlemises käidud ja siis pidi sõrmi niimoodi hoidma), mingiks kiiksuks küll ei pea seda.

Irw.. mul juhtis klaveriõpetaja sellele tähelepanu ükskord ammu Muidu on väike sõrm püsti ka klaviatuuril tähti toksides

hmm. ma arvan, et neid kiikse on palju. aga kõige rohkem häirib mind see, et ma mõtlen liiga palju vasakule. ja muidugi hakkanma kohe peale seda täiega naerma.
ma olen unes ringi kõndinud. ükskord tahtsin ma kappi magama minna, teine kord kapi otsa, kolmas kord olin ma õe titevoodis ja neljas kord oli alles hiljuti, kui ma kapi juurde läksin, seda tõsta üritasin ja karjusin samal ajal "laske johanna kapi alt välja!" ma arvan, et neid on veel.
ma ei taha kunagi kuskile üksi minna. ma ei tea isegi miks.
siis kui vaja, siis olen ma argus ise, aga kui vaja ei ole, siis olen ma väga julge.
ma jätan suht kõik unenäod meelde ja jutustan neid oma pinginaabrile, sest muidu lähevad need meelest ära.
ma kuulen hommikuti seda, kuidas mu ema ja isa räägivad, kuigi ma magan. ma magan uksest kaugel, aga magades ma ikkagi tunnen seda, kuidas minu toa uks lahti tehakse ning ma ärkan selle peale kohe üles. sama moodi on muusika kuulamisega. ma olen seljaga ukse poole, kõrvaklapid on peas, aga ma tunnen kuidas keegi ukse lahti teeb.
ma võin väga kergesti ehmatada, aga samas on vahest mind väga raske ehmatada.
vahest on nii, et ma teen nalja "mõtle, kui nii juhtuks" ning mõne aja pärast see juhtubki. siis on suht kriipi ja viimasel ajal juhtub seda kahjuks või õnneks päris tihti.
siis mul peab alati mu pehme kaisukaru kaisus olema,sest muidu ma ei saa magama jääda.

praegu kõik. sorri,kui liiga pikk tuli.

Mul on samamoodi flöödiga- vasaku käega... Kui ma ei pea parasjagu peal hoidma on nad klahvist hästi kaugel

Ma ka siis...

Sageli on tulnud ette, et ma olen hakanud poes riiuleid korda seadma,
Ja ka olen nt. pluusesid poes hakkama kokku voltima.. st. et keegi on visanud suvakalt, siis mina võtan selle pluusi.. ja voldin väga täpselt selle kokku jälle...

Siis sonimisest niipalju, et kõige naljakam kord oli see, kui ma hakkasin öösel unes räppima!
Mm... ja siis, et koolivihikud peavad mul nagu VÄGA korralikud olema..
Eelimine aasta kirjutasin ühte vihikut veerandis 3 korda ümber

Ja msn-s on nii, et tavaliselt kõik räägivad väga lohvalt seal, aga mina olen ikka oma jutumärkide, komade, suurte algustähtedega seal!

Väiksena ma peitsin ennast koguaeg, kui ema või isa minu tuppa tuli... Põhjust tegelt polnud.

Mul on väikese sõrmega see värk et kui ma kirjutan siis pole mul seda kusagile panna

Siin on unes rääkimisest päris palju juttu olnud, mul juhtus ka täna öösel, kuigi tavaliselt ei soni. Nimelt mehel ei tulnud und ja vaatas et mul ka silmad lahti (kuigi mina enda teada magasin sügavalt ega mäleta juhtunust midagi). Palus siis, et ma talle endapoolse öökapi pealt vett annaksin. Mina aga andsin telefoni. Kui ta uuesti vett küsis, olevat mina hakanud õiendama, et "joo sedasama, seda saab ka juua; ära vaidle minuga, joo seda!!!" #-o