Noo
siin oli sellest juttu juba, aga suht alati hakkan ma vaikuse ajal naerma. See mis naerma ajab, on naeruväärne, täiesti tühine asi.
Söögiteemadest niipalju, et mul on alati "menüü" riiete peal.
Kui tänaval kellegagi kõnnin, siis ma alatasa ripun tal küljes!
Sonin ka ikka, ..viimane hull asi, mis mulle räägiti, oli..et ärkasin üles, vahtisin päranisilmi otsa ja jooksin radiaatori juurde ja hakkasin sealt vahelt lusikat otsima, "Kus mu lusikas on?".
Pidevalt olen "laksu all"!
Kui ma inimesega räägin, ei suuda ma talle silma vaadata, ma puhken naerma muidu, sest mulle vaadatakse silmaauku ja kui mina ka vaatan, siis tundub see jube naljakas
ma ei tea miks. Hihii.
Jaa, veidraid kiikse on palju, nendest võikski rääkima jääda, hetkel aga goodbye- ma lähen duši alla ja supermodelle vaatama!