EEVA naistekas

Põhiline kiiks on see, et kui saan kokku inimesega, kellega ma väga ei suhtle, siis ennem kokkusaamist kaalutlen ja mõtlen üle teemasid, millest võiks rääkida ilma et piinlikku vaikust tekiks. Samuti vihkan saia, kus on paksult võid, paksud vorsti ja juustuviilud. Kohe ei suuda süüa. Kui mulle tuleb vastu mõni inimene, kellega ma rääkida ei soovi, siis kõnnin ringiga mööda ja teen, nagu räägiksin telefoniga. Samuti ei meeldi mulle kui seltskonnas mu telefon häälega heliseb. Kuidagi imelik tunne tekib, tihtipeale just sellepärast eelistan "hääletu" profiili, mil on ainult värin. Kindlasti on neid asju veel ja veel, hetkel aga rohkem ei meenu.

Mul ka see asi et kui vaja arstile või juuksurisse aeg kinni panna, siis ma ei julge helistada. Valmistan vähemalt 10 minutit kõnet ette ja numbrit valides teen nagu 'kogemata' nii, et panen klapi kinni. Nõme kiiks. Öösiti panen vahepeal lambi põlema. Unes ei räägi vist, aga kunagi ema ütles et hakkasin ühe korra unes nutma. Ja pool-unes olen kõndinud ka. Noh et mäletan hommikul küll ja sel hetkel tajun ka ümbrust, aga kujutan ette et olen kuskil mujal. Ükskord kõndisin elutuppa et isale lehvitada, no ma ei tea miks. Lisaks lükkan magades omalt teki pealt ära. Ja kui miski mu keset ööd üles ajab, siis ma alati küsin "kes oli?" Ükskord olin sõbranna pool ööd ja ta hakkas mind unes nügima, noh kiusama. Mina selle peale kargan istuli ja küsin "kes oli?" tema kukkus selle peale voodist maha, võis päris koom olla. Sandwitchi süües jätan servad ALATI alles. Ma ei teagi mis veel.

Kui ma mõtlen midagi, siis ma tihtipeale üritan seda inglise keelde oma mõtetes üle tõlkida


Peeglist vaatan kogu aeg oma hambaid ja teen lolle nägusid


Ma ei suuda süüa jogurteid kus on sees tükid (puuviljad või marjad).


Räägin kogu aeg oma loomadega, mingi et kui kallid ja armasad nad mulle on ja midaiganes veel


Mõtlen kooli sööklas, kohvikus või kus iganes, et need nõud millest ma söön, et paljud inimesed on ka varem nendest söönud. Hakkan no ette kujutama. rõve.


Neid kindlasti veel, aga hetkel ei tule kohe meelde.

Pean magama alati vähemalt 2 padjaga.
Kui voodit peab jagama, magan seinapool.

Bussis istun aknapool.

Pesen hambaid lastehambaharjaga ja ainult Colgate-iga.

Ei salli musti/halle/siniseid sokke.

Koolivetsus ei käi.

Talvel on must masendus peal, koolis ja väljas käimine jäävad ära. Ei saa välja minna lihtsalt!

Kui kuskile lähen võtan sirgendaja kaasa, no nii igaks juhuks

Kusjuures mul on sama asi, vahel avastan, et mõtlen mingit ülikeerulist monoloogi inglise keeles omaette

* Arvutis peavad folderite ja internetiaknad suured olema (maximized) ning Recycle Bin tühi.
* Ei suuda kooli arvutiklassis palja käega klaviatuuri katsuda (hügieeni mõttes). Selleks kannan kindaid kaasas
* Igal numbril peab minu jaoks mingi tähendus olema (nt raadiovolüüm 23 - sõbranna sünnipäev).
* Ei oska käsitsi nr 4 kirjutada Kõik numbrid tulevad ilusad, aga see on mingi kole krõnks.
* Maniküüri teen alati ülikorralikult, aga kui väljasolles märkan, et kuskilt küüne äärest on näiteks tükike lakki ära murdunud, siis häbenen ja varjan terve õhtu oma kätt, kuigi ilmselt keegi ei paneks tähelegi. Teised ei tohi teada saada, et ma polegi täiuslik
* Vahel tahaks pärast pikka päeva koju tulles kasvõi korraks voodile pikali heita, aga enne on vaja veel sada asja ära teha. Kätepesu on elementaarne, linnariided peab ära võtma, läätsed peab ka ära võtma (äkki jään kogemata magama), mustad sokid tuleb pesukasti viia, tekk on tekikoti sees halvasti... Ja selleks ajaks, kui ma valmis saan, on väsimus üle läinud.
* Ma ei saa enne magama minna, kui kõik selle teema postitused on läbi loetud. Isegi, kui ütlen endale, et okei, see on viimane ja siis lähen! Ma täiesti ignoreerin ennast ja loen rahumeeli edasi

Alati peeglist möödudes pean ma endale naeratama.





Ma olen täielik unistaja. Alatihti unustan ma end kusagile kaugusesse vaatama ning jään mõttesse ilma midagi tähele panematta. Kindlasti enne magamaminekut jään unistama.





Veel alati enne magamaminekut mõtlen ma kogu möödunud päeva läbi ning kõik probleemid, mis nõuavad lahendust ning tavaliselt suudan ma kõik õhtu jooksul mõtetes ära lahendada, enne und ei tule.





Alati peale mõnd tüli või solvumist mõtlen ma selle üle pikalt järele ja alles siis saan aru mida oleksin võinud öelda, sest tihti vihahoos unustan kõik ära ning ei oska isegi öelda, miks ma vihastasin.





Vahel mõtlen, mida ma mõne inimesega rääkida võiks, enne temaga kohtumist.





Mõtlen vahel inglise või saksa keeles ilma seda tähele panematta.





Pidevalt näpin oma juukseid või "kammin" sõrmedega.





Olen vahel ülimalt hajameelne, samas võivad mõned asjad olla ülitäpselt ja ajakohaselt meeles.





Teen tihti ülimalt piinlikke kirjavigasid nt. msn-is rääkides. Koolitöid kirjutades, kirjutan tavaliselt kaks sõna kokku või unustan/ lisan sõnale mõne tähe.

-Mõtlen samuti inglise keeles, sest eesti keeles ei kõla osad asjad lihtsalt nii, nagu inglise keeles.
-Väga paljud nõudepesud lõpevad terve köögi koristamisega (samas oma tuba on üks suur tolmurull)
-Raha ei taha mu käes püsida, jumal tänatud, et mul seda korraga nii vähe käes on. Ja siis, kui ma parajalt purjus olen, saab minust kõige heldem sõber maailmas.
-Kui näen mõnda kutti, kes mulle meeldib, alustan eneselegi teadmata külgelöömisega, kuid kui ma olen juba ta tähelepanu võitnud ei huvita ta mind enam.
-Unustan häbiväärselt tihti sünnipäevasid.
-Olen sõltuvuses kollastest kleepribaga märkmepaberitest, sest muidu ei püsi midagi meeles.
-Bussis ja autos istun alati akna all ja paremal pool.
-Kui tahan miagi head, siis käin mitu korda külmkapi vahet ja seisan, külmkapi uks lahti, ja vaatan, mida saaks head kokku keerata. Kui ei saa, siis käin ikka mitu korda vaatamas, aga midagi ei tee.

Ma ei tea miks, aga juuksuri või hambaarsti juures pean alati end tagasi hoidma, et mitte naerma hakata. Arvuti taga olles on pidevat mingi nõme naeratus ees. Vahepeal pean mitu korda kontrollima, kas tõmbasin sirgendaja ikka seinast välja/sulgesin külmkapi ukse ikka korralikult/kustutasin kõik tuled vms

Kui ma lugesin et mõned mõtlevad inglise keeles, siis esimene mõte oli et miks ja kuidas???? Siis peale pikka mõtlemist sain aru et ma mõtlen ise ka tihti peale inglise keeles:D Inglise sõnavara on rikkalikum ja mõnda asja on niimoodi lihtsam läbi mõelda:D

mul kunagi nooremana oli nii, et ma öösel nagu une pealt otsisin midagi ja siis mu ema küsis mu käest, et mida ma teen ja siis ma olin hästi kurjalt vastanud, et pastakat otsin. Muidugi hommikul ma ei mäletanud midagi.

Teine juhtum oli Tallinnas laulupeo ajal. Mu sõbranna rääkis, et ma olevat öösel kõvasti rääkinud, et "ma ei taha rongkäiku minna" ja mingi pika jutu veel maha rääkinud. Lõpuks ta lõi mind ja ma jäin vait. . Taaskord ise midagi ei mäleta.

Siis ükskord ma unepealt umbes nagu nägin et mu padja peal on ämblikud ja siis hakkasin neid tapma ja imestades, et miks nad ära ei kao. Kohe ärkasin üles ka.

minu veidrus ..
tihtipeale mõtlen, et kui ma msnis kellegiga räägin, siis see teine inimene näeb mind .. kuigi mingit veebikat ega asja pole ...
see veits imelik asi, aga jahm

Ma olen tohutult paranoiline. Pimedas kõndides arvan ma alati, et kesiganes minu taga käib tahab mind röövida vms.



Ma kardan peegleid.

Jalgu ei pane ma kunagi üle voodiääre ja teki alt välja, sest kardan et seal voodi all on keegi.



Kui kapiuksed natukenegi lahti on, siis lähen täiesti endast välja, tõusen üles, panen kinni ja vahin neid veel umbes pool tundi, ilma magama jäämata.

Mulle meeldivad küünelakid ja nende lõhn (hihii), aga alati kui mul sõrmeküüned lakitud on ja siis kasvõi mingi millimeetrine riba sealt ära koorub, siis pean ma kogu ülejäänud küünelaki ka küüntelt ära kraapima.




Ma kardan inimestelt abi paluda, sest äkki mu küsimus on liiga loll, ja "ametikke" telefonikõnesid teha.




Ma parandan pidevalt teiste inimeste lauseehitusi, samamoodi ka raamatutes. Õudselt häirib, kuigi tean et ega ma isegi just sellealane geenius ei ole.




Ma olen tohutu unistaja. Võin ükskõik mida teha (raamatut lugeda, joosta, tantsida jne.) aga mõte liigub täiesti eemale ja jään ma mingi lollaka naeratusega seisma,ise mitte midagi märgates.




Bussides ja trollides iPodi kuulates kardan pidevalt, et muusika kostab läbi ja keeran selle siis nii vaikseks, et ma isegi ei kuule eriti:)




Telefon on mul alati hääletu peal. Tohutult häirib, kui kellegi telefon heliseb valjult keset mingit huvitavad jututeemat vms.




Arvutis ja iPodis on mul kõik väga organiseeritud, aga tuba on mul sassis.

Mul tulevad sellised koristamise hood vahepeal - tavaliselt olen ma sassis toaga rahul (tundub nagu hubasem või nii:D) aga mõnikord lihtsalt hakkab kõik nii närvidele käima, et pean koristama.




Kui ma midagi valesti teen siis ma hammustan ennast. Kõvasti, nii et märgid on vähemalt päeva lõpuni näha:confused:. Üritan praegu lahti saada sellest, eks näis.




Viinamarju ma koorin ja võtan seemned ka seest välja.




Lahtised uksed häirivad ka tohutult. Mõte jookseb lihtsalt kinni.




Ei meeldi väga suured avatud ruumid ega ka väikesed kinnised ruumid.

Mul on haige kiiks omaette rääkida. Vahepeal üksi olles märkan end jälle omaette rääkides. Vahest on see päris tüütu:D Ja kui kuhugi kõnnin, siis tuleb mõni naljakas asi meelde ja hakkan laksust naerma, teistel võib küll väga naljakas olla:D

Mina ka tihti räägin omaette. Nt. kui mingi asi kukub maha või midagi, siis ikka valju häälega ütlen: "No kuhu sa nüüd lipsad?!" Ja siis on küll väga imelik olla, isegi kui üksi olen Ja see inglise keeles mõtlemine.. väga sageli mõtlen ka inglise keeles, nii imelik kui see ka ei tundu.
Siis veel kui ema ja vend on kodust ära läinud ja üksi olen, pole ma kindel, et ma üksi ikka olen. Mõtlen tihti, et ennem kui omaette laulma hakkan, kontrollin igaksjuhuks nende toad üle. Ma ei ea miks

Tavaliselt kui üksi nt linnpeal kuugi kõnnin ja kellegi või millegi peale pahane olen või tunnen, et minu suhtes onkuidagi ebaõiglaselt käitutud (alles, mitte kusagil minevikus, nt just enne väljaminekut), siis seletan omaette, miks käitus see keegi teine valesti ja miks minul on õigus, just nagu annaksin kellelegi juhtunust aru. Mitte kõva häälega, isegi mitte sosistades, aga nii, et huuled liiguvad kaasa sellega, mida mõtlen ja siis olen küll vahel mõelnud, et teised mõtlevad imelikult, et ma endaga räägin Ja kodus seda ei juhtu, vaid just siis kui mööda tänavat kõnnin.

Jalutades kuskile, tihti peale mõtlen mingite asjade peale. Ning siis kuidas näiteks keegi millegi peale reageeris. Siis teen neid üllatunud või vihaseid nägusid järgi. Kui järku aru saan mida ma teen, siis üritan end taltsudada.

Minu kiiksuks on see, et kui ma teen midagi väga hoolega ja pühendunult, siis mul tuleb keel suust välja. Näiteks kui ma mängin sulgpalli ja üritan väga ja hoolega, asjaga hinge juures, siis tuleb keel natukene suust välja.

Mul on ka kusjuures nii. Eriti kui ripsmeid värvin ning püüan hästi hoolikalt midagi kirjutada. Nii mõnigi kord on minu üle koolis naerdud selle pärast.

haha, mul ka samamoodi koguaeg
ja siis kui ma mõtlen midagi, siis ma tihtipeale üritan seda inglise keelde oma mõtetes üle tõlkida... haha, koguaeg