EEVA naistekas

Mul juhtub ka nii suht tihti. Ma alati naeran.


<DIV class=small style="HEIGHT: 20px">POSTITATUD: 30.05.2006 18:44 <IMG height=1 src="www.eeva.ee/images/s.gif" width=350> <A onclick=wa_f_cite(15520); href="www.eeva.ee/client/forum/forum.asp?wa_id..._form">vasta viitega</A>

<DIV style="PADDING-RIGHT: 4px; DISPLAY: none; PADDING-LEFT: 4px; FONT-SIZE: 11px; PADDING-BOTTOM: 4px; PADDING-TOP: 4px; HEIGHT: 1px; BACKGROUND-COLOR: #dddddd">30.05.2006 18:44:00 - kirjutas:

<SPAN id=wa_f_item_15520 name="a15520">mu mees räägib kogu aeg et kui ta hommikul tõuseb ja paneb tule põlema, siis pidavat ma imelikke hääli tegama hakkama, mõmisema v nii..</SPAN>

Mul õde räägib, et ma teen nii siis kui ta pole veel magama jäänud ja mina olen. Tihti ma " matsutan " suuga ja krigistan hambaid ka. ( Hammaste krigistamine rikub hambaid. )

Kindlasti on mul neid " veidrusi " veel, preagu ei tule meelde.

Ma teen ALATI peeglist mööda minnes nägusi ja igast lolle grimasse endale. Vahest lõbustan ennast sellega, et näitlen iseendale peegli ees ja ajan end naerma. Täis hull. Ja muna praadides pomisen omaette: '' die chiken, die!''

:D Mythang, sa oled eriline:D:D

Nuusutan värskelt ostetuid katalooge ja ajakirju. :PNeil hea lõhn.
Räägin koguaeg omaette või mingi kujutletava inimesega.
Kui kuulan kõrvaklappidega musa, maigutan suud kaasa nagu mina laulaks.
Kui arvuti ei funka, siis karjun, et mis sul viga on ?! Kui väga vihaseks saan siis peksan monitori ja arvutit.
Laulan omaette.
Teen enda lõbuks igavusest grimasse ja kahtlaseid häälitusi.
Oi jumal, ma vist tõeline psühho.

Minu 1 eriline veidrus on see, et tihti on mul enne koju jõudmist jube pissi häda, kiirustan sellepärast veel koju ja siis nii poole tunni pärast tuleb kodus meelde, et oihh, ma polegi veel läinud:D läks see ka meelest ära:D on ikka hea mälu

Sonimine öösel, see on levinud värk. Minagi teen nii. Ja norskan ka Mõnikord mõtlen kõva häälega, või räägin omaette. Ropendamisest ei ole mõtet rääkidagi. Pissimisega on nii, et hommikul hädaga minna ei viitsi, siis ei viitsi, lähen õhtul alles Kuid nagu siit eestpoolt lugeda siis me oleme kõik parasjagu samasugused veidrikud ja psühhod Way to go girls !!!!

Minu uus kiiks- kui panen pesumasina käima, siis enne ei saa ära minna, kui näen, et trummel keerleb .

1.ma pean alati arvestama, mida ma kõik hommikul teen ja kui kaua ma midagi teen.
2. mai julge magama jääda, kui mul on jalg teki alt väljas, ja kui mul jalg ripub voodist välja, ma kardan, et keegi on voodi all ja tirib mind jalast.
3. kui mul on põsk seest katki ma pean seda katkist kohta veel närima, et see oleks ühtlane.
4. ma mõtlen tihti millestki, mis just toimus (mingi lihtne asi) oma peas mitu ja mitu korda läbi. ma ei tea miks.
5. tihti kui ma otsin ntx kotist telefoni, et kella vaadata, ma vaatan ära, ja siis läheb meelest ära. mitu korda järjest on ka olnud nii.
6. kui ma olen kellegile midagi lubanud, ma ei suuda seda täitmata jätta, sest siis mul on vastik tunne vms, mis hakkab mind kummitama.
7. alati kui ma söön, pean ma parima koha jätma viimaseks.
8. kui keegi msnis kirjutab, ma pean sinna kohe vajutama, mulle üldse ei meeldi kui see orantš on.
9. ma krigistan magades hambaid. väiksest saati.
10. isegi kui mul on paha olla, ma lihtsalt pean ntx šokolaadi edasi sööma. nii maitsev on, et muust mai hooligi.
11. kui ma mingit jubedat filmi vaatan, ma pean lõpuni vaatama, kuna muidu ma jään mõtlema mis jube lõpp sellel võis olla. kui lõpp ongi jube, sisi ma mõtlen nagu enda peas sellele rõõmsa lõpu juurde.
12. ma mõtlen ka tihti lambisel hetkel mingile naljale, mis oli umbes kuu aega tagasi ja hakkan üksinda naerma.
13. ma räägin endaga, enda peas.
14. ma mõtlen tihti, enda ja kellegi vahel dialooge välja.
15. ma ei julge üksinda pimedas väljas olla, ma kardan et keegi tuleb ja vägistab mu ära.
16. väiksena pidin kõik kaisuloomad isiklikult headööd soovitud saama ja musi ka.
17. ma pean peegli ees nägusid tegema, ntx hambaid pestes.
18. kui ma midagi otsima hakkan siis ma otsin, ja siis hakkan mõtlema mida ma otsisingi.
19. kui keegi vaatab mind kurjalt, ma lihtsalt pean vastu vaatama.
20. kui keegi astub mu jala peale, ma pean tagasi astuma(v vastupidi), kuna muidu me lähme tülli.
21. kui ma lähen kellegiga erinevalt poolt posti, siis me peame tere ütlema, muidu me lähme tülli.
22. kui mul läheb midagi valesti, ma pean nina krintsutama.
23. lambistel hetkedel ma vaatan mingit kindlat punkti ja meenutan midagi v unistan, ja ei saa üldse aru mis toimub päriselt.
24. mul on täiega tunne koguaeg, et keegi jälgib mind, ja vahepeal arvan et keegi akna taga naerab mu üle, ja siis ma saan vihaseks ja näitan talle keskmist sõrme.
25. mai suuda magada kui mul on ntx pidzaamapüksid jalas, need kuidagi keerduvad väärakalt ja mul hakkab ebamugav. mul peab olema aluspüksid ja pluus seljas magades.
26. mu naer on väga veider ja omapärane, mulle öeldakse nii.
27. ma jälgin inimesi ja naeran nende üle vahel, omaette.
28. ma teen/ütlen väga paljusi asju täiesti kohatul/lambisel hetkel.
29. kui ma näen tänaval kedagi(võhivõõrast), ma võin täiesti lambist talle tsau ütelda ja temaga rääkima hakata. Ma võin ta numbrit küsida v talle kalli teha.
30. kui mul midagi välja ei tule, ntx paberile üritan midagi joonistada vms, viskan need asjad käest.
kindlasti on veel mingeid, aga preagult ei tule meelde.

mina olin eelmine

räägin omaette, vahel tuleb mingi vana nali meelde, siis naeran omaette, ma ei saa magada ühe padjaga, ma ei vaata telekat ilma, et jalgu poleks tumba peal, vahel söön millegi pärast kiiresti ja siis istun mingi 10 minutit, et saaks teistega koos magustoitu süüa. neid on kindlasti veel

Mulle ei meeldi vaikuses süüa, nii vastik lihtsalt! Alati peab kas telekas mängima, raadio (muusika) mängima vms taustaks olema.
Mulle ei meeldi hommikuti rääkida (pärast hommikukohvi ja söömist juba võib enamvähem) ja mulle ei meeldi see ka, kui teised unisena kohe rääkima hakkavad.
Kui nalja teeb keegi, keda ma hästi ei tea veel, siis ei saa ma naeru pidama ja see on tihti nii tobe. (Ja vahepeal ei saa niisama ka naeru pidama.)
Vorsti-, juustu-, tomati-, kurgiviilud peavad mul alati õhukesed olema, mulle ei meeldi kui keegi teine mulle võileiba teeb ja seal pole nii õhukesed viilud nagu mulle meeldiks. (Ma ise pole selles kunagi midagi imelikku näinud, aga peres jääb see alati kõigile ette.. naeravad, kuidas ma seal askeldan.) Ja siis peab leib/sai olema võimalikult palju kaetud, ma ei suudaks võileiba süüa sedasi, kui saia peal on üks viil keset saia lihtsalt.
Arvutiga meeldib ka rääkida "jaaa, jookse jah just nüüd kokku!"
Kui võimalik, magan alati kahe tekiga - isegi suvel.

(Mind häirib inimeste puhul nii väga see, kui nad teise inimese sõnu kaasa maigutavad.)

Ma täiendan oma nimekirja asjadega, mille avastasin ülikoolis ühte analüüsi tehes:

Ma kardan kohutavalt telefonikõnesi, kui väga vaja helistada ma valmistun üheks kõneks 15 minutit, alternatiivina eelistan näiteks juukuris kohal aja registreerida ja trenniajad peale trenniskäiku fikseerida. (see kehtib asutuste puhul, mitte sõprade/perekonna) Enamasti ma kohutavalt kardan helistada ja väldin neid viimse hetkeni.
Ma kardan inimestelt ka abi paluda (nt poes müüjatelt), sest ma tõeliselt kardan, et nad suhtuvad minusse üleolevalt või kurjalt.
Kõik minu muutused algavad uuest aastast/uuest kuust/uuest nädalast/uuest hommikust. Kõik "poolepeal" tehtud muudatused on määratud juba ette läbikukkumisele.
Kui ma teen midagi vastumeelselt vm, siis ei püüagi ma asju enda kasuks enam pöörata (näiteks väiksena õppisin jalgrattaga sõitma ja kukkusin juba vihahoos pool-meelega või lõhun meelega kõik vihahoos laiali, kui miski mulle ei meeldi)
Toas valitseb mul meeletu segadus, arvutis uskumatu kord
Kui ma magan liiga kaua, siis ma keeldun oma päevaga midagi arukat ette võtmast vaid jään ootama uut päeva.
Kui mul on käsil mõni suur projekt või uurimustöö, siis ma võin end selle kallale terveks päevaks unustada, isegi söömine ei tule korrakski meelde
Ma keeldun rääkimast kindlatest kellaaegadest ja mind ajab närvi, kui keegi seda teeb.. enamasti ma venitan mitu tundi, kokku leppides aga endal lubadusi murda ei lase ja see lisab palju pinget ja ärritab mind


Veel mõned, millega olen elu jooksul kokku puutunud:

Ma pean oma mehega käest kinni käies olema ALATI tema paremal käel (kusjuures temale ka vastupidine olukord on ebamugav).
Ma pean alati magama voodis uksepoolsemas servas (mees jälle seinapoolsemas)
Ma pean alati oma telefoni ära peitma, kui tahan et äratuskellal ka mingi mõte oleks.
Mul on kindlel arv värvikombinatsioone, mida ma riietuses ületada ei tohi (3). Igasugused kirjud mustrid on samuti minu jaoks liigne trauma.
Mina magan ka kahe tekiga, ja tekid peavad olema rasked, ma ei kannata enda peal kergeid tekke.
Jalad võivad külmetada, aga peaasi, et ise olen tekisees ja soojas. Samas nt diivanil istudes kardan jalgu tekiseest välja jätta.
Tegelikult ma kardangi meeletult külma, ma nutan, virisen kohutavalt jne jne
Kurgiviilud peavad ka minul väga väga õhukesed olema, võid ei kannata ma üldse.

Telefonikõnedega mul ka sama lugu. Arstile ei taha üldse helistada, et aega kinni panna. Kui pean tegema, siis enne soojendan telefoni ilmatuma aeg käes ja mõtlen läbi, mida ütlema pean.
Sellega seoses meenub mulle, et kui midagi naeruväärset ütlen/teen, või olen niisama uimane ja seepärast ütlen midagi lolli, siis põen seda tükk aega veel. Näiteks helistasin naistearstile ja tahtsin visiiditasu kohta küsida. Mul ei tulnud kuidagi see sõna meelde ja siis kokutasin seal. Õde telefoni otsas pakkus mulle igasuguseid sõnu, ultraheliuuringuid jms. Siiamaani põen veel seda.
Ma ei saa kanda mitut ehet koos. Näiteks suuremaid kõrvarõngaid ja lisaks veel kaelakeed. Tundub liiga ülepakutud, samas teiste puhul ei häiri. Siis valingi tavaliselt vaid kõrvarõngad.
Kui öösel und ei tule, siis mõtlen ka igasugu dialooge peas välja, just veidi võõramate inimestega. Et millest rääkida jne.
Jalgu kardan ka teki alt väljas hoida ja võõraste juures, kui neil ka lemmikloomad (kassid, koerad) kodus, siis ei julge jalgu maas hoida. Tõmman jalad diivani peale kuidagi mugavalt, võib küll ebaviisakas olla, aga muidu on jällegi mul hirm.
Kui pean millekski suuremaks õppima (eksamiks, olümpiaadiks), siis see näeb välja nii, et kuhjan omale suure hulga materjale valmis, kuid tegeleda nendega ei taha.
Mulle ei meeldi, kui inimesed mu telefonikõnesid pealt kuulavad, seepärast võibki mind tihti vannitoast leida telefoniga rääkimas.
Mulle ei meeldi, kui mu telefon kuskil rahvarohkes kohas heliseb. Ja seepärast ei meeldigi mulle, kui helin on mingi tuntud laul. Siis kohmetun juba seepärast, et inimesed kuulevad mu muusikaeelistust.
Mind häirib, kui inimesed kasutavad otse rääkides msni keelt, näiteks ütlevad OK.
Kui kassile süüa panen ja ta sööma hakkab, siis alati pean tal pead sasima ja ütlema: "Tubli oled!"
Ma ei kannata samuti pakse vorsti-, juustuviile, samas tomati ja kurgi omad ongi mul veidi paksemad. Mees mul vahel vingubki, et vorsti maitset pole üldse tunda ja et mis ma koonerdan. Ja mind nii häirib, kui ta paneb leivale viilutatud vorstist mitu tükki pealekuti.
Klassis, kui kellelgi on sünnipäev, siis mina õnne ei soovi. Meil see nii tavaline, et kõik tõusevad püsti ja jooksevad tormi sünnipäevalisele. Samas istun ma kohal ja ei tee väljagi.
Kui ma inimesega räägin, siis ma tahan alati, et ta mulle kaasa noogutaks ja mõnikord mõne jah'i ja mhm'i vahele poetaks. Muidu tundub, nagu ta ei saaks aru, ja hakkan oma juttu kordama.
Koolis näiteks enne tööd ei meeldi oma teadmisi teistele jagada. Hoian kõik endale ja ütlen, et ei tea.
Kõik loomad meenutavad mulle oma kassi ja siis hõiskangi tihti: "Nagu Päntu!"

Minu sokisahtlis leidub ainult valgeid sokke, kuna värviliste sokkidega tunnen ma ennast äärmiselt ebamugavalt ja nagu oleksid jalad mustad ma ei tea, aga lihtsalt ei suuuda ringi käiia, kui tean et mu sokke kaunistavad lilled või mis veel hullem, kui need on tumedad või musta värvi.Samas üks mu lemmik värv on must Nagu Havanalegi, ei meeldi mullegi magada kerge tekiga:D kindlasti on neid veidrusi veel, aga hetkel ei tule rohkem meelde

Ma kardan minna üle ülekäiguraja. Mulle tekitab see lihtsalt ebameeldivust ja mulle ei meeldi, kui autod jäävad minu pärast seisma ja üle kõndides nad jõllitavad mind.
Alati ma naeran, kui mul mingi äpardus juhtub. Näiteks ükspäev kukkusin terve kooli ees üksi olles täie laksuga maha ja siis jäin pikali, panin pea lummme ja hakkasin täiest kõrist naerma. Võibolla nad ei pannudki mind enne tähele, kuni ma naerma hakkasin.
Ma pean alati kõige valjemini ning kõige imelikumat naeru naerma.
Ma ei suuda ennem magama minna, kui tuba on koristatud, nägu-hambad pestud ning kass turvaliselt diivanil/voodis.
Ma olen tegelt nagu üldse see mr.Monk. Alati peab olema kõik perfektne ning korrastatud.
Mulle meeldib poes käia raamatuid/ajakirju lugemas.
Ma ei salli kui minu telefoni või iPodi ekraan on määrdunud ning ma pean selle isegi eluohtlikus olukorras ära puhastama.

Telefoni kardan mina ka. Võõrastele ei julge üldse eriti helistada, mäletan kui veel trennis käisin ja puudumise korral tuli treenerile helistada, siis võtsn ka alti, telefon käes, number ees, mitu minutit hoogu enne kui klahvile vajutasin. Esimest sõidutundi pole ka veel kinni pannud, kuigi õpetaja number on juba mitu nädalat käes, ma lihtsalt ei taha helistada...sõitmise vastu pole mul muidugi midagi. Kui võõras number mulle helistanud on, ei helista ma kunagi tagasi, sest lihtsalt kardan, seda, kes kõnele vastata võib.


Samuti nagu Havanagi ei taha kunagi kelleltki abi paluda. Pigem seiklen mitu tundi mööda võõrast linna otsides õiget kohta kui kelleltki küsima lähen. Poes, kui müüja ise abi pakkuma tuleb, tunnen ennast kohe kuidagi üleliigsena ja lähen sealt võimalikult ruttu midagi ostmata minema.


Ruumis olles peab uks alati kinni ja rampis olema, isegi väikese pilu korral ei saa ma rahulikult olla. Jalg hakkab tõmblema ja pilk käib koguaeg usevahet, sest mul on tunne, et keegi halb võib sealt alati sisse tulla. Magama jääda lahtise uksega ruumis on lihtsalt võimatu. Kui uks on kinni on kohe kaitstud tunne, kusjuures see, kas uks on lukus ei mängi rolli, sest võin vabalt kodus olles ööks-päevaks korteriukse lukust lahti jätta ja see ei sega mind, peaasi, et uks oleks KINNI.


Ma ei suuda olla üksi kodus, kui nt raadio või telekas mängib niisama taustaks. Ma pean ikka konkreetselt kas saadet vaatama või loo järgi tantsima, aga niisama olles peab kodus vaikus valitsema.


Kindlasti on veel midagi, mis praegu meelde ei tule, eks siis hiljem kunagi täiendan...

Aa, selle kinnise ukse puhul on veel kõige häirivam see, kui nt koolis mõni õpetaja teeb tunni ajal klassi õhutamiseks ukse lahti. Siis ei suuda ma enam üldse keskenduda õpetaja jutule vaid vaatan pidevalt ja paaniliselt ust. Teised ei saa kunagi aru, mis mul viga on, sest ma tavaliselt ei pane tähele ka seda kui keegi minu poole sellises olukorras pöördub.

Minul on ka telefoniga nii, et ei taha selliseid ametlikumaid kõnesid eriti teha, võtan ka hoogu selleks. (Täna oli ka vaja kooli helistada, tükk aega hoidsin telefoni käes ja mõtlesin, kas nüüd helistan ja mõtlesin ka mitu korda läbi, mida ma ütlema peaks.)
Telefoni puhul veel see ka, et kui mul telefon hääle peal on, siis on helin ikkagi võimalikult vaikne ja mingeid sõnu selles olla ei tohi. Õnneks pole mul helinaks mingi pop-lugu. Üldse häirib, kui kellegi telefon ootamatult väga kõvasti "laulma" hakkab.
Sokid peavad minul ka valged olema, ma ei kujuta ettegi, et teist värvi sokke kannaksin.
Magamise ajal peab toa uks kindlasti kinni olema.
Telekat eelistan vaadata üksi, sest kui mingi kurb koht on, siis ma tahan alati nutma hakata, aga kui keegi juures on, siis ma ju ei tohi (ei taha, et teised näeksid vms).
(Kindlasti on neid veel ja veel..)

Mul on siuke veit imelik harjumus , aga ma naeran enda naljade üle , isegi siis kui need naljakad ei ole. Vahest vaatavad mind inimesed nagu lolli , kes naerab niisama. Aga minu sõprad arvavad , et ma olen natuke kiiksuga , aga see on äge:D

Sama asi, ainult et ma teen seda ise. Üks mu sõber sööb friikaid šokolaadikastmega:DOlen proovinud - vastik. Ehh, ega muud eriti olegi, ise ei saa kiiksudest eriti aru:D:D