EEVA naistekas

vahepeal on nii, et ma mõtlen tükkaega mingit tähtsat mõtet ja tahan sõbrannale öelda. ei taha vestlusesse sekkuda ja pärast on meelest läinud.
kinno minnes ALATi unustan ära, mis filmi ma üldse vaatama tulin.
mõnikord kõnnin kuskile pika maa ja avastan pärast , et ei mäleta mille järgi tulin.
kampsuneid unustan igale poole.

Nüüd saate naerda! Tulin peale kooli koju, panin ukse lukku. Hiljem pidin kuhugi minema ja ei leia võtmeid. Ema tuli koju otsisime koos, umbes 2 tundi?! Ema tegi juba varuvõtme. Järgmine aasta hakkan panema enda kummikuid jalga ja sealt tulevad välja minu võtmed, mida kaotasin aasta tagasi. Ema oli muidugi väga vihane, algul ei julgenud talle öeldagi. See eest minul oli palju nalja

Ja mina siiamaani otsin oma prille see aeg,kui nad mul ees on Mul on telefon ka pidevalt "kadunud" sis ma jälle käin mööda tuba ja otsin oma telefoni taga, endal telefon käes loomulikult Ausalt, ma olen hulll

Näiteringis. Minu tekst oli, pean ütlema " Kuule ,(nimi), mis sina sellest arvad? " Ja unustasin nime ära. Ragistan ajusi ja siis karjun vale nime. Ja mitte suvalise nime veel, ühe klassivenna oma. Nats vale mulje võis jääda.

Kogu aeg unustan midagi, sest ma teen pidevalt mitut asja korraga (kaksikud, noh) ja siis panen mingi asja käest ära kuhugi hoiule ja lähen näiteks telefoni vastu võtma. Tihtipeale esimene asi ununeb kõne lõpuks täiesti ära ja siis on üllatus suur, kui näiteks leian vannitoast juukselaki või köögist kinga.

Prille otsivad inimesed, kellel prillid ees on. Otsisin ise kord telefoni, samal ajal sellega rääkides. Kindaid, mis käes juba on. Sokke...no riideid siis... Mis siis veel? Pidime venna ja sõbraga välja minema. Kui sõbrad juba sihtpunkti jõudsid, siis avastasid, et mind nad unustasid maha Kuradi raisk

Otsin telefoni taskust/kotist välja, et kella vaadata. Vaatan, panen tagasi. Ja mõtlen, mis see kell näitasgi ?

Hästi tuttav tunne. Minu puhul on tüüpiline ka see, et kõnetan kedagi, et "Kuule..." ja siis kui teine minu poole pöördub, unustan ära, mis öelda tahtsin.