Mäletan kui karjaga tulime minu juurest istumast...noo peoeelsed dringid sees, tuju hea ja linna minek. Istusime siis bussi viimasesse ritta ja hakkasime oma jutte heietama...paratamatult kukkus välja, et ühte tüdrukut hakati tögama ja teistel hullult naljakas ja naer muidugi üle terve bussi. Kuna vahepeal ikka võtsime jälle vaiksemaks ja üritasime üksteist ohjeldada, siis ei tundunud, et ka teistel reisijatel midagi väga meie vastu oleks olnud. Igatahes paar peatust oli veel sõita kui üks mees no nii hoobilt järsku meie ees püsti tõusis ja rusikaga viibutades midagi kokutas. Meil muidugi kõigil suud kinni ja vahtisime talle otsa, et mis nüüd ometigi? Siis naine, kes tal kõrval oli, tõmbas mehe tagasi ja veel karjus meile, et mida me haiged inimesed bussis teeme üldse, et muudkui naerame, et mingid puudega oleme või. No minu jahmatus oli küll suur, arvestades, et mõlemad, nii mees kui naine, olid juba vaikselt üle keskea, aga käitusid oma vanusele mittevastavalt ja suuvärk oli ka selline nagu oli. Lõpuks tuli välja, et mõlemad olid vaimse puudega ja arvasid, et me naerame nende üle. Aga ausalt öeldes, see mees ehmatas meid kõiki ikka väga jõhkralt ära, sest mingi hetk olin ma juba kindel, et no nüüd tuleb oma rusikaga.....