EEVA naistekas

Mis kogemused on teil kohtingutega? Midagi naljakat, armsat, tobedat, üllatavat??
Üldiselt eesti mehed ja kohtingud on siuke harv teema. Väga vähe leidub minu arust neid mehi, kes kohe kutsuvadki välja. Kuidas teil sellest mulje on jäänud?
Või on hoopis midagi põnevat välismaameeste kohta öelda?

paar aastat tagasi läksin kutiga kohtingule. Pärast jalutasime pargis. Talv oli ja teed olid ka suhtelsielt libedad. Mul olid jalas muidugi kontsaga saapad. Ta võttis mult käest kinni kõik oli nii romantiline ja siis tuli minu etteaste: viuhhhhh sellili maha keset teed, kott lendas meetri kaugusele, koti sisu lendas laiali (kott oli pealt lahtine). ja siis jäin ma sellili maha näost punane mul oli niiiii mark, ma mõtlesin et ma jooksen minema sealt kohapealt aga mul olid kontsad all a ma ei tahtnud rohkem kukkumisega marki täis teha. niisiis ta aitas mu püsti ja korjas mu kodinad lume seest kokku ja muidugi naeris:D:D

Ma olin see sõbrapäev ühe kutiga jalutamas. Olime Tartus Toomamäel ja seal on üks küngas, mida kutsutakse Musumäeks. Ma seda ise ei teadnud, kuna elan siis eelmise aasta septembrist ja siis me istusime selle künka juures asuvale pingile . Siis ta ütles,et näe, seal on Musumägi:D. Ma kaa, ei Aaaaa..., ma ei teadnudki:D. Ja siis tekkis natuke imelik olukord, et kas suudelda seda kuti või mitte ja ma arvan et ta ka mõtles samamoodi. Igaljuhul me olime ka varem suudelnud aga seal me seda ei teinud:P:D. Ma ei tea miks. Praegu ma mõtlen, et oleksin ikkagi võinud selle suudluse ära teha:P. Aga küll ma selle kunagi ka ära teen kellegagi:D, kui mitte selle kutiga.

Miia, on olnud ka sääraseid olukordi näiteks minul, kui hoian poisil talvel käest kinni, kõik on nii armas, hakkame kallistama, ning äkki.. pauh! ja libisesin kontsaga jääl, õnneks täiesti maha ei kukkunud, sain poisil käest kinni haarata, aga päris naljakas oli.

Naljakas (pisut ebameeldib isegi) oli üks kohting, mida me "üritasime" läbi viia. Nimelt mõtlesime välja sööma minna, saime isegi kinkekaardi mida sai siis ühes ilusas kohas kasutada. Kohale jõudsime, selgus, et resto on kinni, baar on kinni ja ka kõik muud kohad olid kinni. Jäime pika ninaga ja kokkuvõttes oli see ühelt tasandilt teisele jooksmine väga ebameeldib ja tobe. Nüüd mõelda, siis saab naerda küll.

Räigelt koperdamist oli ükskord Mitu korda oleks pikali kukkunud Väga piinlik oli, aga tema ainult naeris.

Kunagi esimese armastusega (räägin nagu vana inimene juba, aga möödas on oma 7 aastat juba sellest ) mäest üles mööda treppi. Päris pikk trepp oli ja tema läks ees ja kui pea tipus olime tuli selline pisike peer. Ma kuulsin, aga ta vist lootis, et ma ei kuulnud ja pööras kohe ümber ja küsis midagi. Ma ainult naersin, aga ei öelnud mille peale ja ta õnneks ei küsinud kah. Väike apsakas, juhtub.

Teine, see-eest armas kogemus oli, kui esimesel kohtingul mulle lill kingiti. Ilus ja täitsa armas roosa roos. (üks esimesi tollal mu elus vastassoost.. v.a. siis isa ja vanaisa sünnipäevaks kingitud lilled. )

Rohkem vist meeles ei olegi, polnud midagi meeldejäävat. Eesti mehed võiksid olla küll natuke julgemad (minu arvates) ja rohkem kohtinguid vallalisena korraldada, mitte oma labaseid sebimisi korraldada.. õhh

Ma täpselt ei teagi, mis see kohting peaks olema. Kohtamine on ehk teine sõna.. kuidagi kodusem. Või kokkusaamine. Eks siis on mindud ka kuhugi edasi või tehtud midagi koos.

Lilli ja komme on mulle küll toodud. Ja kuigi see pole tänapäeval midagi erilist ja paljud väga väga armastavad ning hoolivad mehed seda ei tee, on minu puhul sedasi üllatanud siiski mehed, kes on minust ka rohkem hoolinud.

Armsaid seiku on ka olnud. Kuigi enamasti on need seigad olnud seotud sellega, et noormees otsib lähedust, paneb mingi hea loo mängima... jmt. Mina ise olen hulka jahedam - üldiselt tõmban hoogu maha ja eelistan et suhtlemine jääks neutraalseks ja tundeid esimestesse kohtamistesse eriti ei segataks.

Naljakaid või piinlikke seikasid? Piinlik on ühe korra olnud. Kui mees oli paremini riides kui mina. Sest tema nägi tõeliselt hea välja, mina mõtlesin et ilmun viisakalt, kuid lihtsalt kohale. See on andnud mõtte, et teinekord tuleb selles osas kokku leppida kuidagimoodi.

Oli minu sünnipäev. Läksime sõprade ja sõbrannaga klubisse pärast pisikest istumist minu pool. Oli terve õhtu möödunud, vahepeal puhkasime. Sõber läks tantsima, ma siis järgnesin, kui ühel hetkel üks kutt (minu praegune kutt), haaras mul puusast kinni ja meil tekkis reaalne sädet täis silmside. Ma naeratasin ja läksin sõbraga tantsima. Kutt sai aru, et olen mingi teise tüübiga, seega ei hakanud midagi muud tegema kui et läks eemale. Mingi hetke pärast meie pilgid taas kohtusid tantsupõrandal. Silmside. Ja siis ta äkki kadus ära. Tantsisin sõpradega edasi, kui ta ühel hetkel nö "komistas mulle otsa". Naersin ta üle, aga tantsisime edasi. Ta küsis mu nime, ütlesin oma eesnime ja ta ütles enda. Midagi muud me ei rääkinud. Paar õhtut hiljem otsis ta mu orkutis üles, kirjutas mulle ja kutsus nö kohtingule kinno. Uurisin tema profiili ja ta tundus olevat siuke player, seega mõtlesin, et midagi tõsist temaga küll ei tule. Kuna ta aga otsis mu üles teades vaid mu eesnime, ning orkutis oli mul nimes hüüdnimi, mõtlesin, et tavai, lähen. Pärast seda päeva saime oga nädal kokku (1-3 korda nädalas) ja asi arenes suhteks. Nüüd oleme koos olnud 2 aastat. Tõsi - ta oligi enne mind siuke ringi tõmbaja, aga ma ei tea, kuidas ta muutus Sõbrad tal siiiiiiani imestavad ,kuidas me siiani koos oleme. Kuidki meie esimest kohtamist ma ei unusta (ma ei räägi esimesest kohtingust muidu, see polnud midagi erilist - läksime kinni, sõime popcorni, ta pani käe õmber üritas musitada jnejne, algul ma ei andnud järgi aga siis lõpuks suudlesin, blablabla, - ei miskit nii väga erilist kui meie esimene kohtumine )