EEVA naistekas

Ma uskusin ka väiksena, et kui mänguloomadega ilusti käituda, nad ärkavad ellu. Nii ma vähemalt hoidsin neid ilusti.


Minu vanemad ei seletanud mulle väiksena eriti ühtegi asja, ja nii tekkis mul palju palju küsimusi, aga mitte ühtegi rahuldavat vastust. Nii ma ei mõistnud kunagi, kuidas bussijuht teab, kuhu me sõita tahame, kes on see mees kes kuu peal elab (mingi isa luiskas natuke). Siis olin ma hästi hästi jutukas, kuni.. ükshetk pärast oma tädi vihast märkust küsisin üllatunult: "ähhh..ei peagi koguaeg rääkima?" Pärast seda juhtumit hakkasin vähem rääkima - väidetavalt. R-tähte ei suutnud ma kunagi hääldada välja (nt radiaator - ladiaatol) .. nüüd aga põristan hoopis kergelt r-tähte.


Ükskord küsisin emalt, et kuidas inimesed abielluvad? Ema oli laisk ja ütles, et otsivad inimese, kes pole veel abielus. Rohkem ma küsida ei julgend ja nii mul jäigi aastateks mulje, et selleks et abielluda, peab käima tänaval ringi ja küsitlema võõraid: "kas sa oled juba abielus?" ja esimene ettejuhtuv, kes pole, sellega peab abielluma. Seepärast ei tahtnud ma väga suureks kasvada.


Kui ma olin ca 3 aastane suutsin ma ühe mänguasja ära lõhkuda. Ma hakkasin hullult kartma ja peitsin selle raamaturiiuli taha ise jumala kindel, et kui keegi selle leiab, siis ütlen, et õde tegi katki.(õde oli kõigest mõne kuune)


Väiksena oli meil üks hästi tore naabritädi, kes meile õega väga meeldis. Ükspäev mõtlesime õega, et hakkame asju vastupidiselt rääkima (nt et pöörame vasakule - st et pöörame paremale) Nii me läksime selle toreda naabritädi juurde ja ütlesime, et ta on maailma kõige lollim inimene. See naine ei rääkinud meiega enam elusees ja tema koeraga ka me enam mängida ei saanud, ise olime õega väga kurvad.


Kui ma olin umbes 2 aastane läksid mu vanemad soojale maale puhkama ja jätsid mind umbes paariks kuuks vanaema juurde. Kevad jõudis kätte ja mina käisin õues vanaema käekõrval, ise muudkui küsin "kus emme läks, kus lumi läks". Ja nii päevast päeva ma muud ei rääkinudki. See on see, millega kõik inimesed mind meenutavad. (tõenäoliselt on see ainult ka nende jaoks naljakas)

appii, niii naljakad.. tõsiselt, ma naersin pisarateni

Mina ei osanud väiksena "morss" öelda, selle asemel tuli alati "vorss". Tädi siis õpetas, et ütle "mo-mo-morss", mina vastu "mo-mo-vorss". Sellega norivad mind siiamaani.


Lasteaias arvasime ühe lasteaiakaaslasega, et üks meie kasvataja on nõid. Nägime keldri aknast veel luuda ja arvasimegi, et tema sellega sõidab. Üllatus missugune, kui tuli välja, et tegelikult polegi nõid.


Ema veel rääkinud, et kui olin umbes neljane, siis sõitsime bussiga ja vahekäigus oli koivad laiali istunud koer. Ma küsisin kõva häälega üle bussi: "Emme, mis see punane asi kutsul seal jalgade vahel on?" Emal oli nii häbi ja ütles, et ega tema ka täpselt ei tea.


Üks jõulude aeg oli mul kõrv valutanud ja seetõttu tõusin öösel mitu korda üles. Aga suss oli akna peal ja mina kukkusin sealt kommi sööma. Kui ema tuppa tuli, siis mina mugisin ja ütlesin veel unise häälega, et "päkapikk tõi". Nii juhtus öö jooksul kolm korda, kuni ema arvas, et enne hommikut pole enam mõtet sussi sisse kommi panna.


Kui olin paha laps, siis ema ütles vennale, et mine nüüd too õele õuest vitsa, ta ei kuula sõna. Vend siis läks ja tõi sellise kaika koju, et ema oskas vaid öelda, et ega ma siis õde maha ei taha lüüa. Mina igatahes seekord karistusest pääsesin.

Tiiukese viimane on nii nii hea !

minu tädipoeg ütles ka vahvaid sõnu:


putukas- kaufa


kaka-ufo


tädi-atli


neid huvitavaid sõnu oli veel , aga hetgel ei tule meelde

Ema meenutab endiselt naeruga seda, kui ma pisikesena püüdsin tassist morssi jooma. Tass oli aga raske ja ühe käega ei jõua seda ju pisike laps üleval hoida. Ema ütles mulle, et ma võtaks kõrvast kinni, et on kergem. Mina võtsin ühe käega oma kõrvast kinni ja tass teises käes värises veel hullemini. Ema mõtles muidugi tassikõrva, mitte mu oma kõrva.

Kord vanaisaga kreeke süües kirtsutasin nina ja ütlesin:"Puhhhh, hapu - aga sööme ikka!"

Emaga käisime igal suvel ka Pärnus puhkamas ning sel ajal oli ikka kombeks, et käisime kohvikutes ja restoranides söömas. Ühes kohvikus teatasin aga kõva häälega:"Ma ei taha enam friikartuleid, tahan vanaema tehtud boršisuppi!" Vaene ema "piinas" last friikartulitega.

Mina ütlesin väiksena lusika kohta kiff.

Vanaema täna meenutas, kuidas vend, kui väike oli, küsis talt: "Vanaema, kui sa sündisid, kas siis oli kiviaeg?"

Olin mingi 3-4 aastat vana ja maal kassil olid pulmad, kõik kohad isakasse täis. Ma siis küsisin emalt, et mida need kassid siin teevad ja ema vastas, et need on peigmehed. Ja iga kord kui ma võõrast kassi olevat näinud, siis hüüdsin "Kõtt, peigmeeeees"