Oioi, tõeline naeruteraapia siin! Hea vaheldus igavale tööpäevale
Igatahes, olen isegi päris piinlikesse olukordadesse sattunud, aga alati kui vaja, ei meenu need. Kunagi, kui esimest hooaega jooksis Kanal2's sari Komissar Rex ning selle esimese peategelase surma osad oli (Richard Moser), siis nii kui ta kuuli sai & Rex teda vaatas, siis hakkasin kõva häälega, lahinal nutma, ema jooksis kohale, et mis lahti ning isa hakkas irnuma. Ma nutsin oma 2 tundi, kuniks ema mind kallistas.
Kunagi hästi hästi ammu, kui olin nii 10-11, käisime naabrilastega ja nende ema-isaga meres ujumas & ujusin naabrinaise lähedal, kui me mõlemad jäime kõrvuti seisma vees & ajasime juttu & märkasin, et tal on ujumisriiete ülemine osa nagu alla vajunud ühelt poolelt & et tema rind paistab, mul oli jube mark, aga ma vähemalt ütlesin talle seda...et poisid ei oleks peale sattunud
Ta oli igatahes tänulik!
Koolis tulin tuhinal ükskord trepist üles ning jooksuga klassi poole, kui nägin omastarust koridoris istumas oma klassiõde sõbrannadega ning jooksin tema juurde ja küsisin, mis klassis esimene tund on, kui tema ainult segaduses otsa vaatas, jõudis kohale, et see oli mu klassiõe suurem õde (aga nad on suht identsed), kõik irnusid & mina läksin punastades minema.
Koolis meeldis mulle üks minust nii 4 aastat vanem kutt & ta tuli mulle alt saalist vastu (vahepeal on üks väike trepp) & mina üritasin täiega eputada, hästi ilusat kõnnakut teha & naeratasin & panin otsejoones vastu saali seina. See veel kõmiseb suht mõnusalt, nagu keegi oleks läbi seina sõitnud. Väääääga mark oli!