Nii mul korterikaaslased nüüd küll magada ei saanud minu meeletute naerupahvakate saatel. Enda lugusi vähe meeles hetkel, aga teen proovi.
1) Üks talv, totaalselt külm ja jäine, pidin kokku saama ühe kena kutiga. Ootasin teda mingis bussipeatuses ja äkki avastan, et saapaninad on lumised. Nii ju ei saa, kõik peab olema perfektne. Et saapaninasi lumest puhtaks saada, on mul veider harjumus. Ma löön ühe jala küljega üsna tugevalt vastu teise jala külge. Kui ma sellega aga olin seekord hakkama saanud, leidsin end hoopis külili maas. Jää? Muidugi. Kena et see noormees ei näinud, aga ümerolijad küll. Bussipeatus ju. Pärast noormees küsis veel, miks juuksed ja jope lumised on, ma ainult muigasin.
2) Töötan ülikooli kõrvalt aegajalt baaridaamina. Oli siis kena ja päikeselin suvepäev. Ja kliendid ootasid välishoovis üsna kauges nurgas. Mina lähen käed taldrikuid täis sinnapoole. Ca poole tee peal tõstab kerge tuul mu seeliku (mis oli niigi lühike ja kerge) täiesti üles. Peale aluspükste paljastas see veel isegi kõhu, kuna töökoha stiil nõudis üsna kõrge vöökohaga seelikuid. Kujutage ise kui palju kliente võib kenal suvisel päeval hoovis toitu/jooki nautimas olla?! Igaljuhul jooksin lähedaloleva lauani, ootasin hetke tuule vaibumist ja jätkasin. Inimesed lohutasid, et pole hullu, ikka juhtub. Pärast seda olen targem ja kannan lühikesi pükse seeliku all.
3)Käisin veidi aega kutiga, kes elas mitmekümne km kaugusel minu kodulinnast. Tema oli minul suur külas käia, aga ükskord pidin ise ka kätte võtma ja tee temani võtma ette. Kõigest veidike enne bussile(kaugliini vm) istumist mu telefon helises. Helistaski see kutt ja tunnistas mulle ettevaatlikult et tal siin maapood kus müüja üsna tihedalt suhtelb veel ta vanematega, ei taha tema käest kondoome ostma minna. Mõtlesin, kiirkorras jooksin lähima apteegini, tormasin sisse, ise paaniliselt bussijaama suunas vahtides. Hingeldasin. Palusin kiiresti apteekril endale midagi anda ja tormasin sama kiiresti välja. Olin suht noor ja see oli mulle esimene kord kondoome osta. Seda apteeki ma ka väldin seniajani. Ma üksi kutt minu elus ei mõista miks ma lähen kondoome ostes närvi..
4) Teine kondoomiostmis lugu: Pool tundi enne poe sulgemist sajan oma mehega sisse, ostame kohvilikööri, kakerdame minema. 2 minti enne poe sulgemist kakerdame pooljoogisena sisse. Ostame peotäie pulgakomme ja nõuame kondoome (kõige hullem et need olid veel leti all) Poes inimesi polnud, aga kari müüjaid olid lõpetamas ja ajasid kassa kõrval juttu. Seal poes olen ma veel üsna tihe külaline, ja nendelt müüjatelt saan ma seniajani muhedaid naeratusi.
Selliseid veerandtunniseid tahvliees seletamatuid hirnumisi on mul ka ette tulnud kunagi ammu gümnaasiumiajal. Seletamatu ja samas unustamatu.
Kõike juhtub..