EEVA naistekas

Siia siis paluks kirjutada enda meeldejäävaid kogemusi ülemustega. Võtsin idee Buduaarist, kuhu mingiaeg see teema ka tehti.
Kirjutades mainige ära ka enda ametikoht ja kaua te töötasite seal.. töökoha nime võib, aga ei pea mainima.

Alustan endast siis, et esimene kõige imelikum kogemus oli see, kus ma töötasin klienditeenindajana toitlustusasutuses. Sealne boss oli selline imelik tegelane, et tal oli lausa oma lemmik ringkond tööjuures, keda ta hoidis. Kui need tööl olid siis ta isegi ei helistanud ega küsinud, kuidas neil läheb (ei kontrollinud neid), aga kui oli see vahetus, kus olin ka mina ja mida ta alatasa kahtlustas (põhjuseta tegelikult) siis kõige parem ja meeldejäävam omadus tal kontrollida oli, et ta tuli enne sulgemist 10 minutit asutusse, et "lihtsalt vaadata, mida me teeme ja kuidas meil läheb." Sinna lisandus ka veel tihe telefonitsi kontrollimine, et "on paljurahvast?" vms. Algul arvasin ,et see ongi normaalne, aga kui korra teise vahetusse asendama sattusin siis küsides selgus, et neid ei kontrollita üldse. Palgapäeval oli mõnele lausa näkku kirjutatud, kes said rohkem palka ja kes mitte.


Teises töökohas, kus ma töötasin jällegi ja olin abitööliseks siis sealne otsene ülemus (keda ma siis niiöelda abistasin) võttis omale lausa 3 tunniseid pause. Mainis küll ,et lahkub tunniks (käib kodus ära jne) aga kui juba kolmas tund läks siis mõtlesin küll, et see on liiast ja läksin ka puhkeruumi istuma. Imestuseks istus ta ka ise seal (ilmselt oli kodus käinud juba) ja tõusis kohe püsti ja läks tööd tegema, omal selline veider nägu peas.







Aga nüüd ootan siis Teie kogemusi.

Halvas mõttes meenus üks naisterahvas, kes oli väga... no ütleme, minu jaoks oli ta natuke orjapidaja. Ma sain temast kui ettevõtjast aru, kuid selle töö juures oleks natuke lõbu ja kergem graafik töö palju lõbusamaks teinud.
Igatahes oli see selline kodust eemal töö, kus lepingut ei olnud ning oli hooajaline. Ükshetk viskas mul selline töö üle, päevapealt, ning avaldasin soovin täna koju sõita. Alguses oli ta nõus ja lubas, et saan temaga linna rongile (ta läks just samal ajal tütrega ka sinna). Kui tööpäev lõppes, oli umbes pool tundi aega, et oma asjad kokku pakkida, pesus käia (töö oli füüsiline) ning teistele head aega öelda. Helistasin kohe ülemusele, et mis kell minek. Kõigepealt ei võtnud ta vastu. Teisel korral oli närviline ning lõpetas kõne ilma, et oleksime asjas kokku leppinud ning kolmandal korral ütles, et tal pole aega minuga rääkida. Ma vihastasin nii, et hakkasin lausa nutma. Aga panin siiski oma asjad kokku, organiseerisin transpordi ning läksin omaalgatusel rongile. Hiljem saatsin sõnumi, et lahkusin. Pärast seda pole ma tema juurde hooajatöid enam tegema läinud.

Mul oli üks füürer, kelle lapsi hoidma pidin. Lapsehoidmist oli aga vähe, sest pidin alatasa ja ka lastega koos olles, muudkui koristama ja kraamima. Samas nõudis ta, et ka lastega mängiks, neid kallistaks ja neid alati kaasa võtaks, kui toast lahkun, mis siis, et pidin samal ajal pesu panema pesema, kuivama ja kokku voltima. Lisaks köögikappe koristama ja aknaid pesema jne. Ning kui tema saabudes need tehtud ei olnud sai ta väga kurjaks ja süüdistas mind selles, et tema kogu päeva graafik nii nässus ja elu üldse otsas, mis siis, et ta ise oli kodune.
Võiksin temast raamatu kirjutada!
Lõppes asi nii, et kuna ta juba pikemat aega ka mind ennast ja minu elu kritiseeris ja juhtida püüdis ning lõpuks mind ka äga isiklikult solvas, ma päevapealt lahkusin. Jätsin ta oma kohutavalt raske eluga üksi. Pesud jäid rohkem kui päevaks kuivama ja köögikapid ei saanudki see nädal puhtaks lakutud- <span style="font-style: italic;">oh noooooooo! </span>
See lõpp oli samuti dramaatiline, kuna ta palus mind südamest tagasi, sest ma pidavat head tööd tegema, kuid kiituseks oli liiga hilja ja teadsin, et ta ei muutu. Kui lõplikult keeldusin, siis sai ta maruvihaseks ja ütles, et kahetseb, et mu valis ja muud kaunid komplimendid. Ikka olin mina süüdi