Mihkel
- Kategooria: Seks & suhted
See on terve igavik, kui oled tõeliselt õnnetu. Sellel just kui poleks ei otsa ega äärt. Poleks algust ega lõppu...poleks minevikku, olevikku ega tulevikku...on vaid kurbus. Ja ähmaseim mälestus udust...sellest, mille keskel meie Sinuga ekslesime.
Igapäev ma mõtlen, et minna südame järgi, kuid kas südamed räägivad alati tõtt? Sina ju läksid südame järgi, kas oled nüüd õnnelik? Kas mina olen õnnelik? Kas maailm naerab meiega koos? Kas kõik see, mis nüüd toimub ja mida pakume teistele, on reaalsus? On see õige? Kas me tõepoolest tahamegi seda?
Süda tahab olla vaba. Sina tahad olla vaba. Mina tahan olla vaba. Kuid kallis Mihkel, oled tahtnud olla vaba, kuid kõik, mis sa eales oled olnud on hoolimatus...
See on Sinu vabaduse ja õnne hind. See oli minu vabaduse ja õnne hind...
Igapäev koolis, tööl...poes, baaris iga jumala päev tundsin pakitsust, agooniat...relvitut valu, sellist kus sa end kaitsta ei saa, sest oled alasti...Mina tahtsin minna kuhugile. Et ennast tunda, ennast nautida...enda jaoks olla.Et teada tõde, olemiste kohta. Olid lahkunud kolm päeva tagasi. Uskusin, et kui isegi lahkun, läheb aeg kiiremini ja üsna peagi ma sind näen...
Nüüdseks on möödas pool aastat.
Ma isegi ei julge su käest küsida ,et kuidas sul läheb.
Et ma tõesti küsiks, mis teed, mida uut, mida vana? Ja samas ma ei saa sulle lubada, et olen nii tugev, et seda kõike teada julgeksin.
Sina oled oma ostsue teinud, aga mina enda oma mitte. Usun, et seostan oma igastsust sinu vastu valede asjadega, et äkki polegi asi sinus, lihtsalt. Äkki saad aru, mida ma mõtlen? Ma kirjutan sulle avameelselt, enamvähem vastu sinu tahtmist, ilma vähimagi huvita sinu poolt-kirjutaks nagu võõrale...ja seda nii vabalt, nii vabalt. Mitte nagu naine kellele tehti haiget ja kelle südamest oleks justkui vene sõjavägi ülekäinud, peaksin sinust ju kaarega eemale hoidma ja mitte suhtlema ja võibolla isegi vihkama! Aga ma ei tee kõike seda. Selle asemel kirjutan hoopis ja tunnen neid sügavusi.... Que faire, c'est la vie?!
Ja siis polnudki enam ei algust ega lõppu....ma olin nii läbinisti õnnetu, et olin omadega otsas. Kuristiku äärel...seisan sellisel kuristikul, mille äär on täpselt mu suurima varba juures, varvas on krampis.
Hoiab kinni veel sellest, et oled olemas. Et on naer ja päike ja soovid ja...et on Aafrika ja selle soe lummus, mis meid koidab enda haardesse...nii sügavalt, et saad jälle hingata ja elada. See on kõik, mis on mulle jäänud sellel kuristiku äärel mu kallim, mu patt..mu ohe mu karje!
Kas ma astun?
Ei. Sest ma olin nii õnnetu, et polnud enam midagi...ja kui pole enam midagi..pole enam ka õnnetust. On tühjus...on vaikus. Kuuled vaid kergendatud hingamist. Tunned, et elu hakkab jälle sisenema, samm-samm haavalt sinusse.
Puhub vaikselt see tuul, see tuul, mida ei saa luku taha kinni panna..isegi kui panna sinna kõik need lukud, rasked ja teravad ja võimatud. Koik lukud. Isegi siis ei lukusta sa tuult! Isegi kui tuul armastab, ta läheb. See on temal loomuses. See on sinul loomuses. Kuidas ma saaks olla õnnetu seepärast? Kuidas ma võisin olla nii isekas? See lounatuul paitab nüüd sinu juukseid ja te liigute ühes suunas...te ei salli piiranguid, neid pole teie jaoks olemas...Sina oled mu silmapiir ja koik mu mõtted lõppevad Sinus. Sa lihstalt tahtsid seda teha, sa ei küsinud, millised on tagajärjed. Sest kui küsida, ei tee sa seda iial...jäädki vaid küsima. Jäävad õhku katkised arad küsimused...Ma ju tean,et teelolijal ei tohi olla midagi südames, mis kinni hoiaks, mis südant liigutaks..kõik, mis sul võib jääda ja olla on seiklus ja armastus elu vastu.
Möödas on pool aastat. Me mõlemad otsustasime lahkuda ning jätta oma loo. Kuid mitte seepärast, et me ei armasta. Armastasime ja veel kuidas, nii et ei olnud minu südames enam muule kohta, ei olnud sinu ohetes ja hingetõmmetes enam muule õhku...Aga miks? Sest on aeg.On aeg nutta, on aeg naerda..on aeg. On aeg kogeda end. Aramastada end, armastada maailma..banaane, mägesid...jumalat, inimesi. End kogeda enda kõrgemail tasandil...
Pidin lahkuma uuesti. Sest vajusin uuesti. Ma pole õige teelolija-sest mul on südames keegi. Mind paneb liikuma armastus.....
Ma ei tea mis mind siin ees ootab-täit õnne ma siin igatahes tundma ei hakka...see on linn..trammid, bussid, nendega tööle hommikul sõitmine...kõik see, mis pole mulle...
Armastuses kuuleme vaid seda, millest kõneleb meie süda...mitte iial ei kuule me seda, mida kõneleb inimene, keda armastame. Mihkel ütles mulle sadu kordi...et ükspäev ta läheb..ta läheb ja võimalik, et enam ei tulegi tagasi..kui ta ükskord läks-oli see suurim üllatus, esmamulje, suurim imestus, mis olla saab. Ta läheb aga kuhu? Ma ei teadnud sellele täpset vastust, sest ma kuangi ei küsinud...
Hetkel olen ma temast tühi...nii meeletu tühjus on, et pole enam mitte kui midagi....saad aru? See osa südamest sulgus...kuigi raske on seda endale reaalselt ettekujutada,..sõnades tundub see kõik nii lihtne olevat...reaalselt on see nii karm ja nii raske, et ma tahaks joosta ja joosta....et see tunne minust maha rappuks!!!
Kõik on nagu kellavärk, töötab, kiirustab, jookseb, lahmine..elame..kas elame? Ma ei tea, miks on nii kibe hea öelda, et mul on kiire?? Kuhu sa kiirustad, kas me jääme millestki sellisest maha muidu, mida enam iial ei kordu ja ei tule...on konkurents nii tihe?
Aga kuhu jääb siis elu...elu hääl? Selle mõju, selle tunnetamine...vajadus!? Mina tahan joosta...sest...ma tunnen, et midagi on nii katki..aga nemad jooksevad niisamagi, kiirustavad. Õgivad endasse aega. Mis neil siis sees puudu on, mis on katki või mis on poolik?
Midagi peab olema. Iseendaga, ilma võistlemata...olemegi suured.
Golis oli hea, oli vaikne...kuulsin hääli...igasugu asju. Ja tead..inimesed olid 5 korda õnnelikumad, rahulikumad, ilusamad ja nad elasid tegelikult palju kiiremat ja intensiivsemat elu kui need, kel koguaeg joosta ja kiirustada kuskile...
Seekord pani see tunne mind liikuma.....
Hakkasin eile mõtlema, et miks Sina mulle kogaueg ette jääd, et mul pole reaalselt sellest vajadust, mu elus on kõik olemas..kõik augud täidetud, vist?
Ja ma saan aru, et isegi kui saaks, poleks meie vahel asjad võimalikud, me ajaks teineteist hulluks lihtsalt.
Aga vot, MIHKEL, SEDA MA ARMASTASINGI!
Teistega pole iial olnud sedasi, et tõesti tunned et elad, sa oled lihstalt nii HULL JA SEGANE..sa oled nii vastik ja samas nii ligitõmbav ma ei ütleks, et see mulle lõputult meeldib seepärast ma leiangi, et see poleks võimalik. Lõpuks tahab iga inimene stabiilsust ja armastust ja avatust...Sina seda pakkuda ei taha.
Ma usun, et Sa oled mu koige patusem mõte uldse..keelatud vili on ikka magus. Salajane, see millest keegi mu elus ei tea.
Aga siiski ma armastan Sind omamoodi ,ei oska seletada kuidas küll, aga tekitad minus selle tunde, et elan, isegi kui teen midagi muud, mida jumaldan, oled nagu sool toidule, see lisab vürtsi ja täiust asjale. Ilma selleta on mage, on hea kuid mage. Sinuga on samad lood.Oled suurepärane!
Ma olen oma elu suurimal rännakul. Kogen end tõeliselt igapäev. Ma armastan ja hingan tema poole. Ta on olemas. Sellest mulle piisab. See ongi kõik. See on elu ja õnn...see põlev sigaret.
Silli Jaanus
Nii kirjutad! Kas sa tead, et sa püüad ilukirjandust teha? Mis on sinu jaoks kõrgem tasand? Miks kirjutad Jumala väikese tähega? Piinled armastusevalus? Sinu jutt on lääge! Otsast lõpuni! Olgugi, et südamevalu!
