Minul oli pisike toakutsu. Ta oli 18 aastane. Ta elas küll ema juures, kuid siiski olin mina temaga koos elanud umbes 12 aastat (siis kolisin eraldi elama).
Hijuti jäi ta aga ootamatult haigeks. Ei söönud peaaegu üldse ja kui sõigi, siis kõik oksendas kõik välja. Ta ei olnud varem eriti haige olnud, kuid siiski mõtlesin, et see läheb üle.
Aga ei läinud ja ta tuli magama panna
Nutsin kaks päeva järjest. Ta oli minu hea sõber ja nii kallis kutsu mulle! Alati jooksis mulle vastu kui emme juurde läksin ja puges mu sülle nii armsalt. Mul on kuidagi nii hästi meeles kord, kui olin ise kurb ning nutsin ja ta jälle tuli minu juurde, justkui teades, et vajan lihtsalt sõpra. Istusin maas ja nutsin ning ta puges mulle sülle, sets talle meeldis seal. See oli nii armas!
See on ikka uskumatu, mida üks lihtne loom suudab.
Igatsen!