Minu Tallinnas praegu ei ole ühtegi looma:cry:Nii väga tahaks endale pisikest kutsut.
Aga Elvas vanematekodus on mul kääbuspuudel, kelle nimi on Jennifer ja kass, kelle nimi on Suss:D Nad on nii armsad mulle, ma iga päev mõtlen oma kutsust ja tahaks ta nii linna tuua, et ta saaks siin minu kaisus tududa. Ma olen nii kurb siin üksi, kui mees enamuse ajast Soomes tööl ja mul ei ole ühtegi loomakest ka, kellega mängida:(
Aga oma koerast ja kassist tahaks rääkida sellise loo. Mul koer ei salli üldse võõraid kasse, aga meie kassi hoiab küll. Kui meil kass tahab õuest tuppa tulla, siis ta hüppab köögi aknalauale ja istub seal, kuni keegi teda märkab. Koer aga tavaliselt kuuleb läbi akna, kui ta seal njäu teeb ja paneb jooksuga siis kööki ja hakkab ukse juures kiunuma. Me ei saanud alguses üldse aru, mis ta seal nutab ja siis kui nägime, et Suss istub akna peal ja tahab tuppa, siis saime aru. Jenny andis meile märku, et laseme Sussi tuppa, muidu tal seal ju külm olla:D Ja siis lähemegi koos koeraga õue kassi tuppa kutsuma ja nii naljakas on siis vaadata kuidas nad koos tuppa jooksevad, lusti kui palju.
Nii armsakesed ikka:heart: