Minul on terve elu jooksul ainult üks lemmikloom olnud. Tegelikult kui ma sündisin siis paar kuud oli meil koer, aga teda ma ju ei mäleta. Eelmise suve lõpus suri mu viie ja poole aastane kääbusküülik. Minu jaoks oli see suur šokk. Tegelikult ta oli väga-väga pisikest kasvu (tavalistest kääbusküülikutest veel väiksem) ja loomaarst ütles, et üle kuue aasta ta vaevalt elab. Siiski oli ta meie peres rohkem kui pereliige. Meie perre tuli ta pojana. Mäletan kuidas kohe alguses poputasime ja nunnutasime teda rohkem kui vaja (temast sai meie pere boss
). Juba see oli meil teistmoodi, et me ei hoidnud teda puuris. Päevad läbi jooksis ta toas ringi ükskõik kas keegi oli kodus või mitte. Ööseks panime jah tavaliselt puuri kinni, sest ta kippus voodisse hüppama ja külje alla pugema, aga me kartsime ta laiaks litsuda. Üldse oli ta selline musihull. Koguaeg käis järgi, tahtis pai ja musi saada. Eriti meeldis talle kui näkku puhuti. Mõned korrad käisime ka väljas jalutamas, aga seal talle väga ei meeldinud. Kuna ta oli nii ära hellitatud (isegi tolmuimejaga imemise ajaks viidi ta teise korteri otsa ja kõikvõimalikud uksed pandi vahelt kinni), siis ärritasid teda kõiksugused autod, koerte haukumine jms. Ta oli tol ajal nagu väike sõber mul. Meil olid isegi oma mängud, mida me mängisime. A la läksime koos teki alla ja siis ma näitasin ühest otsast valgust, tema otsis väljapääsu. Talle nii jubedalt meeldis see, et kui tekki nägi, siis kohe jooksis alla. Ja siis ma ehitasin talle tuppa igasuguseid onne nendest tekkidest, mida ta muidugi jumaldas. Viimasel tema eluaastal pöörasin ma kahjuks natuke vähem tähelepanu talle. Nüüd kahetsen, oleks ju rohkem võinud. Aga eks ma kasvasin ka suuremaks ja ei viitsinud enam koguaeg temaga tegeleda. Puuri puhastasin muidugi korrapäraselt - ülepäeviti. Ja siis eelmisel suvel ühel päeval ta lihtsalt läks ja nüüd puhkab meie aiamaal, viin talle mõnikord lilli ja küünla. Aga meie jaoks elab ta alati meie mälestustes.