Ma mõtlesin ka sellele küsimusele, kui tahtsin omale kassi saada, lõpuks otsustasin siiski kassi saada otse inimeselt endalt, kes kassi kuulutuse teel pakkus. Varjupaigaga oleks seda asjaajamist nii palju olnud. Too varjupaik, kust ma kassi tahtsin, oli selline ülihoolitsev, kassipoja vist andis kätte alles kolmekuuselt, kuigi tegelikult võib juba kaheseltki ju ema juurest ära anda (me saime isegi ühe ja poole kuuselt), küsis igasugu küsimusi ja mulle jäi kohati selline tunne, nagu nad ei tahakski kassi uude peresse anda. Saan aru, et nad peavad ikka kindlad olema, kuhu nad looma annavad, aga üle ei maksa ka pingutada, see võib pigem potentsiaalse uue loomaomaniku eemale peletada.
Me saime lõpuks kassi ühe armsa tädi käest, kes tõi samuti teisest Eesti otsast ta meile koju kohale ning selle eest küsis vaid ühe krooni - pidavat kassi õnneraha olema. E-maili teel sain temaga veel suhelda, kuna endal kassi ei olnud kunagi olnud, siis küsimusi ikka tekkis. Oli selline armas naine, vastas meelsasti ja ei seadnud ming kohe ülekuulamispinki ega hakanud igasugu küsimusi pärima.
varjupaigas veel öeldi, et eelistatult annavad looma ära neile, kellel juba varem on ka loom olnud. Siis saatsingi selle varjupaiga kuradile ja otsisin kuulutuse teel omale armsa kiisu.