EEVA naistekas

<SPAN class=postbody>midagi väga südamlikku... loe see lõpuni ja taipad kui kallid on ikka loomad

<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">KUIDAS SA VÕISID?</SPAN>
Jim Willis, 2001

<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Kui</SPAN> ma olin kutsikas, esinesin ma Sulle oma veidrustega ja panin Su naerma. Sa kutsusid mind enda lapseks ja hoolimata paljudest näritud kingadest ja paarist mõrvatud padjast, sain ma Sinu parimaks sõbraks.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Kui</SPAN> ma olin pahandust teinud, vibutasid Sa oma sõrmega minu poole ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”…aga siis Sa leebusid, ja lükkasid mu umber, et minu kõhtu sügada.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Sul</SPAN> oli kogu aeg kiire, aga ikka leidsid Sa aega, et minuga koos olla. Mäletan neid õhtuid, kui nuuskisin Sinu voodis ja kuulasin Sinu saladusi ja salajasi unistusi. Uskusin, et elu ei saagi olla parem.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Me</SPAN> käisime pikkadel jalutuskäikudel ja jooksudel pargis , autosõitudel, jäätist söömas (sain ainult vahvli, sest sa ütlesid, et jäätis on koertele halb), ja ma tegin pikku uinakuid päikese käes, oodates, et Sa päeva õhtul koju tuleksid.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Lõpuks</SPAN> hakkasid Sa aina rohkem aega tööl veetma ja pühendusid oma karjäärile. Ja otsisid üha rohkem endale inimesest kaaslast. Ootasin Sind kannatlikult, toetasin Sind läbi südamemurdmiste ja pettumuste. Mitte iialgi ei noominud ma Sind halbade otsuste eest ja hullasin rõõmsalt, kui Sa koju tulid. Kuni Sa armusid…
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Tema,</SPAN> nüüdseks Su naine, ei ole “koerainimene”, aga ikkagi tervitasin teda meie kodus, üritasin näidata pühendumust ja kuuletusin talle. Olin õnnelik, sest Sina olid õnnelik. Kui lapsed sündisid jagasin Sinu erutust. Olin lummatud nende roosast värvist, nende lõhnast ja soovisin samuti nende eest hoolitseda. Aga te muretsesite, et ma võin neid vigastada ja nii veetsin ma enamuse ajast pagendatuna teise tuppa või kuuti.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Oh,</SPAN> kuidas ma tahtsin neid armastada, aga olin hoopis vangis. Kui nad kasvasid, sain nende sõbraks. Nad kiskusid end mu karvadest hoides üles võdisevatele jalgadele, torkasid sõrmi mu silmadesse, uurisid mu kõrvu, ja tegid mu koodule musi. Ma armastasin kõiki nende puudutusi, sest Sinu puudutus oli muutunud nii harvaks. Ja ma oleksin neid kaitsnud oma eluga, kui oleks vaja olnud.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Hiilisin</SPAN> nende voodisse ja kuulasin nende saladusi ja salajasi unistusi. Me ootasime koos sinu auto mürinat sissesõiduteel.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Kunagi</SPAN> oli aeg, mil kui keegi küsis “On Sul koer?”, võtsid Sa rahakotist välja minu foto ja rääkisid pikki jutte minust. Viimastel aastatel vastasid Sa lihtsalt “Jah” ning muutsid teemat.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Ma</SPAN> ei olnud enam “Sinu koer” olin “lihtsalt koer” ja Sa panid pahaks igat väljaminekut, mis Sul minu peale teha tuli.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Nüüd</SPAN> on Sul karjäär ja võimalus kolida teise linna, aga te kolite korterisse, kuhu koduloomi ei lubata. Tegid õige otsuse arvestades oma “perekonda”, aga oli aeg, kui mina olin sinu ainus perekond.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Olin</SPAN> autosõidu pärast elevil kuni me jõudsime koerte varjupaika. Seal lõhnas koerte ja kasside, hirmu ja lootusetuse järgi. Täitsid paar paberit ja ütlesid: ”Tean, et te leiate talle hea kodu.” Nad kehitasid õlgu ja saatsid Sulle vaevalise pilgu. Nemad teavad reaalsust ja võimalust leida kodu keskealisele emasele, mis siis et paberitega.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Pidid</SPAN> oma poja sõrmed minu kaelarihma küljest lahti kangutama, kui ta karjus: “Ei, isa! Palun, ära luba neil võtta minu koera!”
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Ja</SPAN> ma muretsesin tema pärast, ja õpetuste pärast, mida Sa olid talle alles jaganud: sõprusest, lojaalsusest, armastusest ja vastutusest ning austusest kõigi elusolendite vastu.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Andsid</SPAN> minu kuklale head-aega-patsutuse, vältisid minu pilku ja keeldusid võtmast minu kaela- ja jalutusrihma Sinuga. Sul oli tähtaeg ja nüüd on ka minul.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Kui</SPAN> Sa olid lahkunud tulid kaks kena naist ja rääkisid, et ilmselt teadsid Sa kolimisest juba kuid ette, aga ei teinud katsetki mulle ise hea kodu leida. Nad raputasid oma pead ja küsisid: “Kuidas Sa võisid?”
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Nad</SPAN> on nii hoo#!?!#evad meie vastu siin varjupaigas, kuivõrd nende kiire graafik võimaldab. Loomulikult nad toidavad meid, aga ma kaotasin oma isu juba mitu päeva tagasi.
Algul, kui keegi minu puurist möödus, sööstsin ma võre juurde, lootsin, et see oled Sina… et Sa muutsid oma meelt, et see oli vaid halb unenägu… või et see oleks vähemalt keegi, kes hoolib, keegi kes võiks mu päästa.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Kui</SPAN> mõistsin, et ma ei suuda tähelepanu püüdmises võistelda ülemeelikute kutsikatega, kellel ei ole minevikku, mida meenutada, taandusin kaugesse nurka ja ootasin. Kuulsin samme, kui ta päeva lõpus minu juurde tuli ja tatsasin temaga piki vahekäiku eraldatud tuppa. Hämmastavalt vaiksesse tuppa.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Ta</SPAN> tõstis mu lauale, sügas mu kõrvu ja palus mitte muretseda. Mu süda tagus oodates, et mis nüüd juhtub, aga samas oli mingi leevendus, sest ma juba teadsin. Vangi päevad on otsa saanud.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Nagu</SPAN> minu loomuses oli, olin tema pärast mures. Ta oli murdumas korma all, mida ta kandis ja ma teadsin, et kuidagi teadsin ette iga tema liigutust. Õrnalt asetas ta žguti ku esikäpa ümber ja samal ajal jooksus pisar mööda tema põske. Lakkusin õrnalt tema kätt samuti, nagu olin toetanud Sind aastaid tagasi.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Ta</SPAN> lükkas osavalt süstlanõela minu veeli ja tundsin nõela ja külma vedelikku liikumas oma kehas. Heitsin uniselt lamama, vaatasin tema silmadesse ja pomisesid: “Kuidas Sa võisid?”
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Võibolla</SPAN> sai ta mu koerakeelest aru, sest ta sosistas: “Mul on nii kahju!”
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Ta</SPAN> kallistas mind ja selgitas, et see on tema töö, teha kindlaks, et ma läheksin paremasse kohta, kus mind ei ignoreeritaks, solvataks eega hüljataks aj kus ma ei pea ise enda eest hoo#!?!#ema- kohta täis armastust ja valgust ja kõigest praegusest nii palju erinevamasse paika.
Ja kasutades oma viimast energiat üritasin talle hetkeks saba liputades märku anda, et minu “Kuidas Sa võisid?” ei olnud temale suunatud.
<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">See</SPAN> oli sinule suunatud, Minu Armastatud Peremees, sest ma mõtlesin Sinust. Ma molten sinust ja ootan sind igavesti. Ehk näitavad teised sinu elus ka Sinu vastu sama palju truudust ja lojaalsust.

<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Märge autorilt:</SPAN>
Kui “Kuidas Sa võisid?” tõi Sinu silmadesse samuti pisarad kui minu omadesse, kui ma seda kirjutasin, juhtus see kuna see on tõsi. Lugu mis juhtub igal aastal miljonite koduloomadega, kes surevad varjupaikades. Kasutage seda lugu, palun, oma kodulehekülgedel, ajalehtedes, ajakirjades ning varjupaikade ja loomaklii#!?!#te teadetetahvlitel.
Öelge inimestele, et otsus võtta loom perekonda on eluliselt tähtis, et iga elu on tähtis, et loomad väärivad meie armastust ja hoolivust ja, et teise korraliku kodu leidmine oma loomale on Sinu kohustus ja iga ajaleht, loomaühing või varjupaik oskab Sulle selles nõu anda.

Anna palun enda panus, et lõpetada tapmist, aita teha kõik (ravimid, kastreerimine, süstid) mis võiksid ära hoida mittesoovitud loomad

<SPAN style="FONT-WEIGHT: bold">Pea meeles, et nemad armastavad tingimusteta</SPAN></SPAN>

see on tegelikult nii meeletult kohutav.

Jube kurb.  Kirjavead häirisid lugemisel mind.

Ma alati nutan, kui seda loen. 

(MyThang, kus siin need kirjavead on?)

Ma lugesin nüüd uuesti ja hakkasin ka mõtlema, et mis kirjavigadest ma jahusin. Täitsa loll ikka 

Mina ka nutan alati, kui ma seda loen

Tjah, ka mul tuleb pisar silma iga kord, kui seda loen...

Mul samuti. Lugesin viimati väga ammu seda, aga uuesti küll lugeda ei tahaks, ei meeldi kurvad jutud

Ma meeletult VIHKAN neid inimesi, kes oma looma tänavale viskavad, või ei hoolitse nende eest, Ja ka neid, kes võtavad omale emase looma ja ei steriliseeri neid, isegi kui ei taha kutsikaid saada!!!! ma leian end tihti nutmas loomade pärast, kes on varjupaigas kodu ootel:cry: mul on koer ja kahjuks ei saa ma endale rohkem loomi võtta, kuna ei ela üksinda. Vahest ma tundun endale väga halvana sellepärast, et ma ei saa neid loomi kuidagi aidata!! aga ma väga tahaks neid aidata kuidagi.. kui vaid oleks mingi moodus teha inimestele selgeks , et loomadega EI TOHI halvasti käituda, kuna nemad armastavad sind ALATI!!! rohkem kui ise ennast isegi siis kui sa nendega halvasti käitud. Tavaliselt ma ei muretse halbade asjade pärast, aga nende vaesekeste pärast muretsen meeletult!!!

noh, loodetavasti see jutt on parandanud, mõjutanud inimesi.

See on nii väga kurb lugu, et jube. Ja eks see tegelikult mõne inimesega ka nii on, et kui üle viskab, läheb nn prügimäele. Nagu mänguasjaga.

Ma ei suutnud rohkem kui ühe lõigu lugeda, oli juba aru saada, et mingi jube kurb tekst tuleb

Tekst mida ma pole kunagi suutnud üle ühe korra lugeda.

selle pärast ma ei suudagi minna loomade varjupaika ilma nutma hakkamata.

ma nii meeletult vihkan selliseid inimesi.

Jaa, ei tea mis tunne minul oli päris mitu-mitu aastat tagasi, kui mu ema endine mees pani meie kaks koera magama. Üks oli tema oma juba ennem kui ta mu emaga koos elama hakkas ja teise võtsime varjupaigast. Vaeseke hakkas pimedaks jääma ja tal oli kopsupõletik aga ta oli nii armas ja pisike. Me ravisime ta ilusti terveks, silmad said ka korda tänu silmatilkadele ja üleüldse oli tore kutsu. Ja vanem oli ka jube sõnakuulelik ja tore. Magas alati minu või mu ema kaisus Aga jah, mina olin suvel kodust ära ja kui tagasi tulin oli mu nö. kasuisa koerad magama pannud Ei andesta seda eales, kuigi õnneks ta enam mu emaga koos ei ela! Aga jah kurb...

See tekst võtab alati pisara silma, ükskõik mitu korda ma seda loen Loomad hoiavad, kaitsevad & armastavad inimest, aga mõned julmad inimesed viskavad looma lihtsalt tänavale..

Mul on maal koer, kes väga väga hoiab mind ja tahab minuga palli mängida ja alati kui maale tulen siis tuleb mulle kaissu (L)


Hakkasin teda nüüd niiii vägaa igatsema :/