EEVA naistekas

Ma lugesin täna läbi ühe oma vaieldamatu lemmiku. Raamat "Mina, Mortimer" oli minu jaoks lihtsalt kirjeldamatu. Ma ei arvanud, et ma selle lõpuni loen, sest see tundus algul täielik jama, aga miski sundis mind edasi lugema ja see arutlus elust, mis raamatu lõpus oli pani mind mõtlema. Jah, just sellised raamatud mulle meeldivadki, mis panevad järele mõtlema, aga samas on vahel hea lugeda ka Klatšimoore või mõnda lihtsamat sorti noorte krimkat, et lõõgastuda.

Mul sõbranna soovitas ka seda raamatut, aga kui viimati raamatukogu külastasin, siis oli väljas see. Aga loen ka kindlasit millalgi ära.

Ma arvasin algul, et selle raamatu autor Birk Rohelend on mees...aga ei ole. Ma kirjutasin ühe lõigu raamatust endale üles, sest see oli nii hea mu meelest. See oli kokkuvõttes midagi sellist "Elu on kõige väärtuslikum kink, mis on mulle antud. Elu on see, kui sa tunned iga oma hingetõmmet ja tahad iga hetk veel hingata. See on elu. Ja kui sa ei ole seda tundnud, siis ei ole sa elanud."

Soovitan igatahes!

Õudus.Ainuke, mis vähegi lugema paneb.

Uuuh, lemmikuid raamatuid on nii palju, õudselt meeldib lugeda.
"Da Vinci kood" "Kadri" "Kasuema" "Printsess" "Printsess Sultana tütred" "Reis Merejõele" "Rehepapp" jne.
Aga nt Harry Pottereid loen ka alati ikka väga usinasti, kui jälle ilmuvad.

hiljuti lugesin Remarque'i "Taeval ei ole soosikuid". sissejuhatus oli häirivalt pikk.. samas asi võib ainult minus ka olla.
.. ja viimased leheküljed läksid nii, et kriisu pühkis pisaraid
sellised psühhodraamad on ikka mõnusad, kuhu ennast sisse (samas ka välja ) elada saab. nii filmide kui raamatute puhul.
teose teema saaks kokku võtta nii : take too many pictures, laugh too much, and love like you've never been hurt because every sixty seconds you spend upset is a minute of happiness you'll never get back. + kõik sajad ja sajad tsitaadid, mis vähegi seotud spontaansuse ja "seize-the-day"-ga.

minu lemmikud on Harry Pottery teosed!
ja siis "Vihma vari"

Berti päevik on väga hea, kõik osad läbi loetud- heameelega loeks uuesti kui viitsiks ülinaljakad on need
silvia rannamaa "Kadri" on ka väga hea, selline sisukas, paneb mõtlema.
ja jerri spinelli* "Tähetüdruk"

üldiselt mulle raamatuid lugeda ei meeldi

aleksis kivi seitse venda

Kas "Mees kes teadis ussisõnu" on hea raamat?
Ma enne minekut ostsin selle, aga kui see pole eriti hea, siis ei viitsi lugeda, nagunii mul on mingi miljon raamatut praegu pooleli :/
Üks klassivend, kes muidu üldse ei loe ütles, et see on väga hea raamat.

Minu lemmikuteks on Klatšimoorid, Harry Potter kindlasti ja eriti meeldivad Terry Pratchetti raamatud, tema Kettamaailma lood on lihtsalt super

[quote]Kas "Mees kes teadis ussisõnu" on hea raamat?
Ma enne minekut ostsin selle, aga kui see pole eriti hea, siis ei viitsi lugeda, nagunii mul on mingi miljon raamatut praegu pooleli :/
Üks klassivend, kes muidu üldse ei loe ütles, et .

Ma alustasin praegu just seda. Algus on tegelikult üpriski paljutõotav, loen läbi ikka ma arvan.

näeme veel , simon ! on nii südamlik raamat . täna loen läbi , natukene veel jäänud .

"Printsessi päevikud" ja väga meeldib "Lolita" (autoriks Vladimir Nabokov )

tahaks, et ma viitsiks natukenegi rohkem lugeda (oi seda laiskust :oops: )
aga mulle on meeldinud ''Haldjatants'' (autorit ei mäleta), ''Kadri'' oli ka hea.
Praegu alustasin Hitleri elulooga ja algus on seni olnud palju parem kui ma lootnud oleks ''Hitler'' Alan Bullock'ilt

peaks ikka rohkem lugema, tahaks ka. peaks ennast kokku võtma ikka.

Jerry Spinelli "Tähetüdruk" on mõtlemapanev, Antoine de Saint Exupéry "Väike Prints" on lihtsa kirjaga, kuid väga mõtlemapanev, kui veidi süveneda. Üritasin seda ka väiksemana lugeda, aga sellel ajal tundus see mõtetu, sest ma lihtsalt ei mõistnud seda. Lähiajal kavatsen läbi lugeda Andrus Kivirähki "Mees, kes teadis ussisõnu", Paolo Coelho "Alkeemiku", Kadri Kõusaare raamatud ning Birk Rohelendi "Mina, Mortimer". Tunduvad huvipakkuvad raamatud minujaoks.

Katrin Reimus, kui ma ei eksi. Mul oli vahepeal totaalne selle autori vaimustus peal.

Super! Just lõpetasin ja ei suuda ära imestada. Lihtsalt imeline raamat. Kuidas kõige taha on peidetud mingi mõte või vihje. Võrratu lihtsalt! Enne seda lugesin "Jane Eyre" läbi. Minule küll väga muljet ei avaldanud. Liiga korrektne. Ja lõpuks tundus nagu mingi Ladina-Ameerika seebikas. #-o

Kui ma nüüd lähemalt oma raamatueelistustest räägin, siis võin niipalju öelda, et lemmikkirjanikku mul ei ole, aga nt Kivirähk ja õed Bronte'd on mõlemad väga tasemel ja tõmbavad sind lihtsalt raamatuga kaasa. Samuti J. K. Rowling. Potterist ei ole ma siiamaani ära tüdinud, see ei tundu mulle isegi mitte lapsik. See, kuidas Rowling kirjeldab kogu seda maailma, paneb mind uskuma, et see on päriselt olemas ja tegelastele kohutavalt kaasa elama. Aga üldiselt lemmikkirjanikke ei ole, kellelt oleks enamus raamatuid läbi loetud vms. Heade raamatute otsa satun tavaliselt ema-isa-sõprade soovituste läbi, kuid vahel võtan kätte ka täiesti suvalise teose, mille nime ma olen kusagilt poole kõrvaga meelde jätnud. Nagu paljudele tüdrukutele, meeldivad mulle suured ja mahukad armastusromaanid ("Vihurimäe"). Meeldivad ka romaanid, mille tegevus läbib mitut põlvkonda või erinevaid pereliikmeid. Kohutavalt olen ma joovastuses raamatutest, kus lugemise käigus saab ammutada uusi teadmisi ("Da Vinci kood"). Eriti meeldib mulle lugeda, kui saan õppida tundma teiste paikade kultuure ja tavasid. Praegugi on mul üks taoline raamat käsil. Sest miks mitte meeldivat kasulikuga ühendada ja ennast läbi raamatute pisut harida. Ja loomulikult loen vahel ka noorsooromaane. Lamp vist mainis siin ühes postituses "Täiesti täiskasvanu" ja "Kõigest kaheksateist" raamatuid. Vot need olid tõepoolest superraamatud. Ja "Kuidas elad, Ann", "Mis teha, Ann", "Kadri", "Kasuema" jne...need kõik raamatud on mulle väga hästi meelde jäänud just oma lihtsuse ja südamlikkuse tõttu, samas on nendesse ka tohutult minult pinget pakkuvaid seiku põimitud. Ma arvan, et "Tõde ja Õigust" ja Shakespeare'i veel lugema ei hakka, kuigi kunagi tahaks sedasorti maailma ja eesti klassika ka läbi lugeda. Kuid praegu arvan, et olen nende teoste jaoks veel liiga noor ja ei hakka hambad ristis nendest läbi ka närima.

Shakespeari näidendeid hakkasin lugema vist kusagil 5 klassis, kõik ütlesid, et ma ei saa neile pihta ja ei saa aru, aga ma teadsin, et saan ja lugesin ja tõesti mulle meeldisid =D> Romeo ja Julia ikka kõige enim meelde jäänud, sest lugesin seda esimesena ja peale seda olen seda ka veel mitu korda läbi lugenud. Tõrksa taltsutus meeldis ka. See kas aru saad pole üldse seoses vanusega, kui siis mingil määral vaid, pigem rohkem maailma vaatega ja kas loed mõttega või kohustusest.