Mulle väga meeldis. See on <span style="font-style: italic;">reality</span>-saadete hoopis teine klass, minu jaoks vähemalt. Väga aus ja tõesti siiras saade. Arvestatakse igati osalejate soovidega, mis peabki selliste saadete puhul esmane olema.
Ma olen veel nii noor, et ei ole pidanud hinges võitlust enese leidmise üle, seepärast ei tunnegi ma hetkel, et oma isa leida tahaksin. Või temaga kohtuda. Tahaksin pigem olla nagu kõrvaltvaataja. Küsida küsimusi ja saada vastuseid, kuid seda vaid nii, et kontakti temaga ei loo. Neist kahest saatestki oli näha, et mõlemad osalejad olid kuskil keskealised. Just see aeg, kui lapsed suured ja hakkad mõtlema, et kes sa siis ise lõpuks oled. Võimalik, et ka mind ootab kunagi see periood ees. Ja kui aus olla, siis mõtlen isale üsna tihti, kuid jututeemaks seda kodus ei võta. Tean vaid mõnda üksikut fakti ta käekäigust, kuid see on ka kõik. Näiteks seda, et mingi aeg oli välismaal, kuid nüüd on jälgi, et on ka Eestis olnud. Ja see paneb mõtlema, miks ta ühendust pole võtnud. Meid ju poleks raske leida, vähemalt telefoninumbreid mitte. Ja siis on peas igasugu muud küsimused.