EEVA naistekas

Soovitage raamatuid, mis oleksid huvitavad ja samal ajal harivad meessoost isikule.


Endal sai just loetud "Tõde ja õigus". Nüüd käsil Salingeri "Kuristik rukkis".

Loen praegu Jostein Gaardeni "Sofie Maailm". Siiani tundub huvitav.

Just veerand tundi tagasi lõpetasin Elizabeth Gilberti "Söö, palveta, armasta". Kui film tuli, oli kõigil suur tuhin peal ja siis mõtlesin, et loeks siis ka raamatu läbi enne filmi vaatamist (mulle tavaliselt ei meeldi vaadata raamatute järgi vändatud filme ilma raamatut lugemata, sest olen omadest kogemustest aru saanud, et pool lugu jääb sel juhul teada saamata), aga pettusin veidi. ootasin põnevamat, aga lugu venis kuidagi eriti pikalt, just selline ajaviitelugemine kui midagi paremat teha/lugeda pole, kuid kuna raamatute poolelijätja ma pole ja tegelikult tahaks ikka lõppu teada saada (kuigi põhimõte ju arusaadavalt etteaimatav). Ühesõnaga, läbiloetud, ei midagi erilist ega ka eriliselt halba, täiesti harjukeskmine.

Alexander Dumas "Krahv Monte-Cristo". Väga hea teos täpselt minu maitse järgi.

Lõpetasin just Carlos Ruiz Zafon-i "Tuule vari". Ja ma soovitan seda raamatut väga. Üle pika aja nii hea raamat, mis pani peale raamatu läbi saamist mõtlema. Minu edetabelis on see raamat nüüd sama kõrgel kui Remarque raamatud. Tõesti väärt lugemine:)

Lõpetain just Stephenie Meyer "Bree Tanneri lühike teine elu" lugemise. Juba Päikesevarjutust lugedes ei meeldinud mulle üldse, et Breega lõpuks nii läheb. Nüüd seda lugedes ei meeldinud mulle ka. Lisaks oli mul meeletult kahju Fredist ja Diegost. Minule, kui Videviku saaga suht suurele fännile, meeldib ka see raamat väga:heart:. Ilmselge muidugi.
Mulle meeldis, et Stephenie oli märkinud ära, et kui ta seda raamatut kirjutas, siis ta hakkas kahetsema, et Bree loo sellise lõpuga tegi. Nüüd on muidugi hilja kahetseda, aga oleks võinud jah õnnelikum asi olla.

Nüüd alustasin Oksaneni "Puhastusega" Esimesed 30 lk loetud ja tundub vähemalt praegu kuidagi...vastikust tekitav või kuidagi selline ebameeldiv. Ei tea, vaatab, mis edasi saama hakkab.

Loen praegu David Copperfieldi (Dickens). Seda juba mingi suvel alustasin ning nüüd lõpetan teise osa lugemist. Väga hea raamat (2-osaline) minuarust.
Järgisena hakkan Krahv Monte-Cristot lugema, seda olen juba ammu tahtnud lugeda

Norma Khouri "Kaotatud au" (ing. keeles Honor lost või Forbidden love). Parim raamat, mida oma elus lugenud olen! Lihtsalt lõpus lugesin läbi pisarate täiesti. Ajab nii hüsteeriliselt nutma. Soovitan kõigil seda kindlasti lugeda. Mulle tundub nüüd, et pärast selle raamatu lugemist hakkan alles väärtustama seda, mis mul on.
Räägib see siis kahest muslimi naisest Jordaanias. Ja kes vähegi sealsest kultuurist midagi teab, siis sellele peaks ütlema pealkiri päris palju. Ahjaa, raamat ise on kirjutatud ühe naise poolt, kes põgenes oma elu eest Jordaaniast ning täiesti tõsi lugu. Isegi nimesid ta ei vahetanud ära.

Ma lihtsalt siiani nutan ning olen nii suures hämmingus!

Okei.. Nüüd tuli välja ühe filmi käigus, et kirjanik võis hoopis valetada asjade kohta. Aga siiski väga hea raamat, ja selliseid aumõrvu on maailmas olemas, seda ma tean.

Mõlemad on kusjuures väga VÄGA head raamatud.

Schapelle Corby,Kathryn Bonella "Elu ilma homseta" & Tara Hayland "Õnne tütred"
Head raamatud,lugege !!

Stephenie Meyer "Keha"

Dostojevski "Idioot"

J.K.Rowling " Harry Potter ja Tulepeeker"

Hetkel loen Milvi Lembe "Eluvöödid". Viimasel ajal olengi hulgim neelanud igasuguseid naistekaid, kus keskmeks on suhted.

Hetkel pooleli Robert Louis Stevenson "Must Nool". Raamat ise on seiklusromaan. Olen lugenud jub 180 lehekülge (kokku on lehekülgi umbes 260 nii, et umbes kaks kolmandikku on loetud). Raamat ise on väga põnev ja seiklusrikkas. Koguaeg midagi toimub. Sündmusi on ka väga hästi kirjeltatud, ei jää midagi segaseks nagu mõndade raamatutega kipub olema. Kokkuvõtteks tahan öelda, et mulle see raamat väga meeldib.

Kafka "Protsess" Eeh... käib kah

Just paar päeva tagasi lõpetasin Eduard Vilde "Kuul pähe! Neli krimijutu: Kurjal teel. Musta mantliga mees. Kuul pähe. Kippari unerohi." Väga huvitav raamat oli! Mis mulle eriti meeldis see, et jutud ei sarnanenud tavalistele krimijuttudele või krimiromaanidele, kus pannakse toime kuritegu (tavaliselt mõrv) ja siis tuleb mingi uurija (tavaliselt detektiiv), kes hakkab juhtunud uurima. Nendes lugudes nii pole. Nendes lugudes proovitakse asjadele läheneda reaalsemalt ja õpetada inimlikkust. Loodes läheb lõpuks ikka niimoodi, et mõlemad pooled saavad aru oma vigadest ja nad tahavad neid ISE parandada. Need jutud näitavad ka seda, et tegelikult keegi meist pole ideaalne, kõikidel on oma vead, aga lihtsalt mõned teevad ükskord väga halvasti, teised aga elavadki nii, et teevad koguaeg halba (kuritegusid jne), kuid et tegelikult ka nemad on võimelised aru saama lõpuks, mis siis ikka on õige ja ennast parandama - see lihtsalt võtab aega ja on vaja inimlikkust. Esimesed kaks juttu ("Kurjal teel" ja "Musta mantliga mees" näitasid seda vägagi. Aga näiteks "Kuul pähe" näitas hoopis veel seda, et kui inimene ise aru ei saa, et ta on halvasti teinud ja ei taha oma viga üles tunnistada, siis saatuse mõjul läheb ikkagi temal halvasti (selles juttus konkreetselt sai ta surma). "Kippari unerohi" oli teistest juttudest teistsugune natukene. Kuid see õpetas seda, et kui sulle tehakse ettepanek ja sa annad tingimuse (mida sa arvad, et teine ei suuda täita), siis ei tasuks jääda lootma selle peale, et teine ei suuda seda täita ehk teisi sõnu parem ütle ettepanekule "ei" kui et hakkad looma tingimusi, mida teine peab täitma. Sest lihtsalt kui pärast teine täidabki need ära, siis on ta väga-väga kurb, kui sa talle siis "ei" ütled. Muidugi on ta ka kurb siis, kui sa talle kohe "ei" ütled, aga siiski on ta kurvem siis, kui talle hiljem "ei" ütled, sest ta on selle nimel pingutanud, et sina nõus oleks.



Ühesõnaga väga huvitavad jutud olid ja väga õpetlikud. Seletada neid lahti inimestele, kes neid lugenud pole, on natukene keeruline, aga ma loodan, et kõik said aru, et need on tõesti midagi erilist, mitte tavalised krimijutud. Soovitan seda raamatut soojalt kõigile!




Praegu käsil J.Randy Taraborrelli "Elizabeth" ehks siis biograafia Elizabeth Taylor'ist.

Marina Nemat " Teherani vang"