EEVA naistekas

Lõpetasin just Helga Nõu "appi!" praegu lugemisel Nick Hornbly "Maoli" ja kui see läbi siis Paul Reiser "Kahekesi"

Ma võtsin ka kooliajal selle raamatu kätte, aga pooleli ta jäi. Mul ei olnud aega pühenduda sellele raamtule nii, nagu vaja oleks olnud, kuna kohustuslikku kirjandust oli niigi ning seega jäigi ta nii. Ma ei mäletagi, kui kaugele ma jõudsin... Midagi erilist ta ei ole, kohati vb üksluine. Autor püüab kuidagi liialt end huvitavaks teha ja sellega teeb minu arvates asja lihtsalt mõttetult keeruliseks veidi. Aga kui ma aega saan, siis loen selle kindlasti läbi, pooleli ei jäta. Nüüdseks on lihtsalt miljon muud raamatut peale tulnud.

Hetkel käsil Remarque "Läänerindel muutuseta"

Väga meeldis, kuidagi väga ruttu sai läbi ainult. Ja samas on selline raamat, mis paneb peats kinni haarama ja küsima, kuidas inimesed ometi nii jobud on? See, kuidas mõrva käsitleti just... Millised argumente arvesse võeti jne. Aga meeldis.

Hobi korras ikka. Aga see annab tegelt kirjanduses väike eelise ka, saan seal pidevalt viisi, sest pm kõik raamatut mis vaja on juba ammu läbi loetud ja saan suuliselt sisukontrolli ette kanda. Võtsin täna ka juba uued raamatud, Lucase loen täna ära ja nädalavahetuseks siis <a href="www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?7124">James Krüss ''Timm Thaler ehk müüdud naer''</a> ja <a href="www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?159081">Epp Petrone ja Dagmar Reintam ''Õun ära süüa?''</a>' Tegevust peaks siis jätkuma paariks päevaks, praegu just sellised kõledad ilmad ka.

"Õun ära süüa?" oli küll hea, mingeid pärle just sealt ei leidnud, aga selline lihtne ja kiire lugemine oli. Tegevustik oli kaasahaarav.

"Miljardimäng" sain läbi, väga kaasahaarav ja huvitav raamat, hea oli lugeda. Täna lähen raamatukokku, et võta "Meister ja Margarita".

Lõpetamas F. Dostojevski - "Kuritöö ja karistus". Sünge raamat, tegelaskujud (eriti peategelane) on liialt raskemeelsed. Tegevustikku on üsna vähe, eelkõige kirjeldatakse inimeste tundeid ja mõtteid. Aga noh, seni olen seda siiski peaaegu iga õhtu lugenud ning igav pole hakanud. Nii et meeldib;)

H. Fieldingi Tom Jones. Väga huvitav raamat. Viimasel ajal meeldib mulle just lugeda selliseid 18-19. saj. toimuvate sündmustega raamatuid. Positiivne on ka see, et autor on iga osa algusesse poetanud oma mõtteteri ja suhelnud lugejaga läbi oma teose. Soovitan!

Veetsin eilse päeva voodis ja lugesin 3 raamatut läbi
Kristiine Kuremaa - Jäätunud võõras. - väga hea raamat, mitu korda sain isuga nutta, kuna väga palju asju oleks nagu minu elust võetud.
Ira Lember - Tüdruk kes armastas teatrit. - kui ma nüüd viimased paar nädalat olen tahtnud teatrisse minna, siis nüüd tahan veel enam. raamat oli väga hea, aga leidsin paar kirjaviga:D
Ene Jaaniste - Elu on ilus. - samuti väga hea raamat.

tahtsin veel õhtul hakata lugema "klatšimoorid" kõiki osasid järjest, kuna kõik noored kiidavad seda raamatut. aga peale esimest lõiku kui sain aru et serjaal "kõmutüdruk" on selle järgi tehtud siis ei taha ma seda raamtut silmaotsaski näha:D

John Grisham "Süütu". Tegu on siis tõestisündinud looga.


Väike sisututvustus ka:


"Tegemist on John Grishami esimese tõsielulise teosega ja selles räägitakse ühe väikelinna õigusemõistmisest, mis on traagiliselt kiiva kiskunud. 1982. aastal vägistati ja mõrvati Ada linnas ettekandja Debra Sue Carter ning politseil ei õnnestunud viie aasta jooksul kuritegu lahendada.


Siis aga hakkas politsei kahtlustama põhjakäinuna kodulinna tagasi pöördunud endist sportlast Ron Williamsoni ja tema sõpra Dennis Fritzi.


1987. aastal mõlemad vahistati ja anti kohtu alla. Kuigi süütõendeid ei olnud piisavalt ja isegi olemasolevad ei olnud usaldusväärsed, mõisteti mehed süüdi ning Dennis Fritz sai eluaegse vanglakaristuse ja Ron Williamson surmanuhtluse. Grisham kirjeldab kogu süsteemi vähest usaldusväärsust sedavõrd kaasakiskuvalt, et raamat pole sugugi vähem põnevam kui tema romaanid."


Hea raamat on ja toob väga hästi esile selle, miks ma ei poolda kohe üldse surmanuhtlust.

Hetkel loen Remarque'i raamatut "Arc de Triomphe". Alguses ei jätnud eriti huvitavat muljet, aga mida rohkem loetud, seda paremaks läks. Mis raamatu vahepeal tüütuks teeb, on liiga pikad dialoogid, mis ei tundu sugugi loomulikud, vaid lihtsalt väljapigistatud. Samas aga ei leidu neid nii palju ja üldiselt on raamat üpris hea mulje jätnud. Täna saab nähtavasti läbi ja eks alles siis kujuneb mu lõplik arvamus. Parimad lugemiselamused sel suvel on aga olnud "Mees, kes teadis ussisõnu" ning "Punane ja must", mida tegelikult lugesin juba teist korda, kuna meeldib lihtsalt nii väga. Eriti ei meeldinud mulle aga "Kahe näoga jumal" , mille autoriks on Eia Uus. Kuidagi liiga kerge lugemine, arvestades seda, et tänu kohustuslikule kirjandusele ülikoolis olen ma teistsorti lugemisega harjunud. Oleks siis veel, et oleks hea, kerge ja huvitav olnud, aga ei. Minu jaoks olid tegelased poolikud ja üldse kuidagi väga ilmetu raamat. Polnud kindlat tegevusliini ega midagi. Seevastu aga mu sõbrannale väga meeldis, ehk kõik sõltub lugejast.

Meg Rosoff - Nii ma nüüd elan. - poole peal ma mõtlesin et ma ei viitsi seda lugeda, et miks ma peaks mingist sõjast ja asjadest lugema, kuid siiski lugesin lõpuni. asi oli seda väärt!
Barbi-Katrin Lõhmus - Imesid juhtub harva. - Meeldis, aga lõpust jäi nagu midgi puudu. oleksin tahtnud teada kas tüdruk ja paljulapselisesest perest poiss(kelle nimi mul hetkel ei meenu) hakkasid edasi suhtlema. kas sellel raamatul on järg? kui ei ole siis võiks olla:D

eelmine raamat oli esimest korda ja enamgi suht imelik aga olnud v´iga!
nüüd loena aga kallis mikael juba mitmendat korda!
ülihea raamat!!

Kuningas Oidipus, kohustuslikus korras. Esimesed neli lehte ajasid mul juba juhtme jumala kokku

Evelyne Stein-Fisher - Esimest korda ja enamgi. - ma ei oska sellest kohe midagi arvata.

Olen lugenud paljusid raamatuid ja see on esimene raamat, mida lugedes tulid mul korduvalt pisarad silma

Lühikokkuvõte?

John Grisham "Süütu". Tegu on siis tõestisündinud looga.


Väike sisututvustus ka:


"Tegemist on John Grishami esimese tõsielulise teosega ja selles räägitakse ühe väikelinna õigusemõistmisest, mis on traagiliselt kiiva kiskunud. 1982. aastal vägistati ja mõrvati Ada linnas ettekandja Debra Sue Carter ning politseil ei õnnestunud viie aasta jooksul kuritegu lahendada.


Siis aga hakkas politsei kahtlustama põhjakäinuna kodulinna tagasi pöördunud endist sportlast Ron Williamsoni ja tema sõpra Dennis Fritzi.


1987. aastal mõlemad vahistati ja anti kohtu alla. Kuigi süütõendeid ei olnud piisavalt ja isegi olemasolevad ei olnud usaldusväärsed, mõisteti mehed süüdi ning Dennis Fritz sai eluaegse vanglakaristuse ja Ron Williamson surmanuhtluse. Grisham kirjeldab kogu süsteemi vähest usaldusväärsust sedavõrd kaasakiskuvalt, et raamat pole sugugi vähem põnevam kui tema romaanid."


Hea raamat on ja toob väga hästi esile selle, miks ma ei poolda kohe üldse surmanuhtlust.


PS, natuke ülevalpool juba see sama jutt olemas

Oih, ma üldse ei vaadanud...
Vaatasin viites, et su eelmine post oligi nii lühike.

Kas keegi on lugend selliseid raamatuid: Angela Hofberg "Päev nagu elu" Marion Andra "Vähemalt..." Ernest Hemingway "Ja päike tõuseb.Fiesta" ???